Tartu kunstilugu voolab kunstiõpetuse sängis

Paralleelsete arendusliinide ja kõrvalepõigete tõttu on Tiiu Talvistu kuraatorimõtte jälil püsimine haarav ülesanne.

TIINA ABEL

Näitus „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“ Tartu kunstimuuseumis kuni 30. X. Näituse koostanud Tiiu Talvistu, kujundanud Mari Kurismaa ja graafiliselt kujundanud Mari Kaljuste.

Pliiatsijoonistuses  on  ikka nähtud  kas siis akadeemilise õpetuse või võõra süsteemi surve alt vabanemise  teed.  Priidu Aaviku ja Andrus Johani joonistused.

Pliiatsijoonistuses on ikka nähtud kas siis akadeemilise õpetuse või võõra süsteemi surve alt vabanemise teed. Priidu Aaviku ja Andrus Johani joonistused.

Sten Ojavee

Juba definitsiooni järgi ei vaja klassikaks tunnistatu oma olemasolu õigustamist. Seda ei ohusta vahelduv mood ega muutunud maitse. Hoitu ja armastatuna võib kunstiklassika rahulikult oodata järgmist esitamisaega. Intelligentset meelelahutust otsiv vaataja tahab siiski selle kullaprooviga märgitud loominguga aeg-ajalt suhelda ja muuseumide kuraatorite ülesanne on pakkuda uusi taaskohtumishetki. Senise näituse­tegevuse tallatud radadelt kõrvalekaldumist ei nõua mitte ainult praegusaegne muuseumiturundus, vaid selle tingivad professionaalse kuraatori ametiuhkus ja mõtestamistung, rääkimata sellega kaasnevast vaimse särisemise ootusest.

Ühe kunstiklassika interpreteerimise vaheda katse on teinud kuraator Tiiu Talvistu Tartu kunstimuuseumi rikkast ja mitmekesisest kogust inspiratsiooni ammutanud näitusega „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“. Juba pealkiri on tore: poeetiline, kohta tähistav, seoseid tekitav, selles on kuulda püsimise ja liikumise mõnusat kokkukõla. Kujundlik ja tähelepanu äratav pealkiri on hea leid selleski mõttes, et aitab esile tõsta just Tartule iseloomulikke kunstiprotsesse ja seal sündinud loomingut.

Üle paarisaja aasta on Tartus kunsti õpetatud ja selle missiooni raames akadeemilise (kunsti)õpetuse traditsiooni järgitud, seda murtud, ka koolkondlikku omapärasse kinni jäädud. Kuraatori tahtel saab vaataja jälgida kunstielus toimunud liikumise kahte olulist telge: kunstihariduse ja selle õpetamise metoodikas olulisel kohal olnud joonistuse lugu. Vahel kulgevad need lood teineteist võimendades, vahel mitte. Mõnikord katkeb side sootuks ning vaatajal tuleb otste kokkusõlmimiseks ja lünkade punktiirjoonega asendamiseks mängu panna oma kunstikogemus, kujutlus- ja analüüsivõime. Tuleb tunnistada, et paralleelsete arendusliinide ja kõrvalepõigete tõttu oli isegi ametikaaslasele mõttejoonel püsimine haarav ülesanne. Sündmuste reast Tartu ülikooli joonistuskooli avamise ja ülikooli kunstikabineti asutamise vahele jäänud 150 aasta jooksul kirjutatakse vaataja silme all kokku Tartu kunstiloo lühikonspekt.

Tartu ülikooli joonistuskool. Tartu ülikooli juurde asutati 1803. aastal joonistusasutus selleks, et fotograafiaeelsel ajal õpetada arstidele ja loodusteadlastele nende tööks vajalikke elementaarseid kunstnikuoskusi. Joonistuskooli etteotsa õnnestus kaubelda Leipzigi ja Dresdeni kunstiakadeemia kasvandik Karl August Senff, keda Saksamaale jäämise korral oodanuks ees edukas karjäär. Suurtest kunstikeskustest kauges Tartus ta loominguline ind küll vaibus, kuid oma õpetajatalendile leidis ta siin rakenduse. Senffi, esimese Baltimaade joonistamise metoodiku käe all kujunes nii tublisid professionaale kui ka pooldiletante ühendanud baltisaksa kunstnike kogukond. Tema õpilaste hulka kuulusid ka järgmised joonistuskooli juhatajad August Matthias Hagen ja Woldemar Friedrich Krüger. Nagu näitusel osutatakse, toetus Senffi kunsti õpetamise metoodika joonistuseeskujudele, mille kohalikes oludes kasutatavate versioonide väljatöötamist pidas ta oma kohustuseks. Algajatele mõeldud lihtsa kontuurjoonistuse abil natuuri üksikasjade tundmaõppimise taga seisis mõte looduse kui Jumala loomingu pisimagi detaili terast tähelepanu väärt väärikusest. Pealegi teadis Senff suurepäraselt, et lihtsate joonistuste kopeerimise juurest viib maalijate tee varem või hiljem päris loodusesse. Kui Senff 1838. aastal suri, õnnestus ta õpilastel joonistuskooli hinges hoida kuni 1891. aastani, seejärel kandus Tartu kunstiõpetuse raskuspunkt Düsseldorfi kunstiakadeemia taustaga Rudolf von zur Mühleni ateljeesse. Ülikooli joonistusasutustega seotud kunstnike kõrval juhitakse näitusel tähelepanu teistelegi XIX sajandi keskel Tartu kunstielus silma paistnud maalijatele, näiteks Hermann Eduard Hartmannile ja Georg Friedrich Schlaterile.

Julie Wilhelmine Hageni lugu paistab sellel maskuliinsel taustal silma toonase naiskunstniku saatuse näidisjuhtumina. Omandanud elementaarsed maalimisoskused isa August Matthias Hageni juures vanu meistreid kopeerides ja Münchenis Moritz Rugendase ateljee eratundides, jätkas ta aastail 1851–1854 professionaalsete oskuste lihvimise viimases kantsis Roomas. Just sellesse loomingulise kirgastumise aega langevad „Itaallanna vaasiga“, „Autoportree“ ja Johann Köleritki inspireerinud Tivolis asuva Villa d’Este vaade. Perekonna survel patriarhaalsele elukorraldusele alla vandudes abiellus noor kunstnik varalahkunud õe abikaasa, hilisema Tartu ülikooli astronoomiaprofessori ja Tartu tähetorni direktori Ludwig Schwarziga ja leidis end ühtäkki taas Tartust. Julie Hageni elu Rooma episoodiga on laiendanud näituse kokkupanija Tartu kunstnike eneseharimise teema Euroopa kunstiväljale. XIX sajandi esimese poole hinnatud kunstikeskuste Peterburi, Dresdeni ja Rooma kõrvale kerkisid XIX sajandi lõpus Düsseldorf ja München, seejärel Pariis ja Berliin.

Vaba ja improviseeriv joonistus. Pärast ülikooli joonistusasutuse sulgemist omandasid uue tähenduse ka Rudolf von zur Mühleni juhitud Tartu Käsitööliste Seltsi joonistuskursused. Düsseldorfi kunstiakadeemia haridusega zur Mühleni salonglik-akadeemiline, ent natuuriga tihedalt seotud kunst esindas moderniseeruvat akademismi, tema kursus aga kujutas endast ülikooli joonistuskooli ja XX sajandi alguses asutatud kunsti õpetamiseks avatud esimeste vabaateljeede olulist vahelüli. Zur Mühleni juures käisid joonistamas esimesed Eesti modernistid Jaan Koort, Konrad Mägi, Aleksander Tassa. 1904. aastal avas Kristjan Raud ja kümmekond aastat hiljem ka Konrad Mägi kunsti õppida soovijale oma Tartu ateljee. Kunstiõpetuse jätkamise kõrval andsid Noor-Eesti põlvkonna kunstnikud joonistusele uue tähenduse: see vabastati natuuri jäljendamise painest ja omandas sellega iseseisva esteetilise väärtuse. Joonistuse väljenduslikke võimalusi kasutasid Kristjan Raud, Mägi, Tassa, Nikolai Triik, Anton Starkopf. Eesti juugendist, rahvusromantismist ja ekspressionismist ei saa rääkida joonistust esile tõstmata. Isegi esimesed abstraktsed tööd Eesti kunstis – Ado Vabbe „Parafraasid“ on pliiatsijoonistused. Pole juhus, et need on teostatud tehnikas, millel puudus iseseisva väljendusvahendina küll kõrge prestiiž, kuid seetõttu ka lõpetatuse ja viimistletuse taak. Isegi akadeemilise kunsti traditsioonis tähendas joonistamine suuremat vabadust ja improviseerimisvõimalusi.

Näituse üks kõrvalliine kattub loominguliste tõekspidamiste alusel tekkinud, kuigi neid mitte alati manifestina esitanud kunstirühmituste looga. Uuendusmeelse kubistlik-konstruktivistliku suuna kunstnikke liitnud Eesti Kunstnikkude Rühm registreeriti küll 1923. aasta lõpus Võrus, kuid selle tegevuse esimeste aastate üritused haarasid kogu Lõuna-Eesti. Teise maailmasõja järel kandus loominguline mõttekaaslus Ülo Soosteri ümber koondunud ja nüüdseks juba kunstiajaloo mõisteks muutunud Tartu sõpruskonda (Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever jt), seejärel esitas oma manifesti Tartu ülikooli kunstikabineti ja selle juhataja Kaljo Põlluga seotud Visarite grupp. Ka Eesti Kunstnikkude Rühma ja Visarite manifestide totaalse, maailma uuesti loova kunsti idee aitab näitusel esitatava pika ja keerulise loo faabulat koos hoida.

Kunstiõpetuse süntees. Veelgi selgemalt joonistub järjepidevus välja jätkuvas Tartu kunstiõpetuse loos. Tundub, et just 1919. aastal avatud kunstikoolis Pallas sünteesiti kogu senine kunstiõpetus. Pallases töötasid Eesti esimeste modernistide õpinguaegsetele kogemustele viitavad (vaba)ateljeed, mille etteotsa asusid Pallase loomise hetkel Mägi, Vabbe ja Starkopf. Ümberkorralduste käigus lisandus 1924. aastaks vanadele kunstiõppeasutustele iseloomulik kursuste süsteem. Joonistuse abil vormi ülesehitamine ja kujutatava objekti seesmise struktuuri tabamine kujunes Pallases tasapisi sedavõrd järjekindlalt teostatud metoodiliseks võtteks, et hakkas 1930. aastate natuuri- ja elulähedust soosivais kunstituultes kujundama kogu Pallase koolkonna loomingu ilmet. Tuntud pallaslaste Karin Lutsu, Kaarel Liimandi, Erik Haameri jpt tõepoolest klassikasse kuuluvate maalide kõrval seisavad kooli loomingulise köögipoole näidetena molbertitel Eduard Wiiralti, Andrus Johani, Priidu Aaviku joonistused. Pallase eduka tegutsemise paarile aastakümnele Eesti Vabariigi ajal järgnes esimestel nõukogude aastatel kooli pideva ümbernimetamise ja senise õppesüsteemi järkjärgulise hävitamise agoonia, mille lõpetas kooli sulgemine 1951. aastal. Ent isegi nõukogulike ümberkorraldustega kaasnenud akadeemilise pliiatsijoonistuse õppeprotsessi naasmise ajal nägid paljud, nagu omal ajal Ado Vabbegi, just selles tehnikas võõra süsteemi surve alt vabanemise teed. Ülo Soosteri ja Elmar Kitse kokkupuudetel sürrealismi ja abstraktse kunstiga oli tohutu Tartu kunsti edasi viiv jõud.

Kui 1957. aastal avati Tartu ülikooli kunstikabinet, naasti nii mõneski mõttes Senffi aega. Ka kunstikabineti ülesandeks oli kunstialane harimine, Tartu ülikooli intellektuaalse potentsiaali ja elementaarsete kunstioskuste jagamise koostoime võimendamine. Kaljo Põllu ja hiljem Andrus Kasemaa juhtimise all asendus XIX sajandil paratamatu maailma jäljendamise paatos kunstikabinetis uue kunstimaailma loomise vaimustusega. Andes ühelt poolt endale aru oma kohast, haarati teiselt poolt kaasaegse rahvusvahelise kunstikogemuse järele. Visarite rühmitusse kuulunud Rein Tammik, Enn Tegova ja muidugi Kaljo Põllu tõlgendasid op- ja popkunsti, hiljem kunstikabinetiga liitunud Miljard Kilk ja Ilmar Kruusamäe innustusid hüperrealismist. Ülikooli kunstikabineti korraldatud regulaarsed näitused, moodsa kunsti liikumiste tutvustamiseks eesti keelde tõlgitud tekstid, üldine osalemis- ja sekkumiskihk tasakaalustasid Tartu pigem sissepoole pööratud kunstielu.

Olgu lõpetuseks lisatud, et Tartu kunstimuuseumi näituseteemade valik, väljapanekute hea kooskõlastatus ja mitmekülgsus on märk sellest, et muuseum suudab üha paremini täita Tartu keskseima kunstiagendi osa. Hoolimata nappidest vahenditest, institutsiooni­siseste muutustega kaasnenud pingetest ja amortiseerunud näituseruumidest, hoovab tänu muuseumis töötavatele kogenud professionaalidele, avatusele, noorte kuraatoritega lisandunud ideedele ja energiale viltusest majast elujõudu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar