Tartu avangardistid abstraktse ekspressionismi valguses

Tartu sõpruskonna loomingus on jooni, mis osutavad Ameerika 1940. ja 1950. aastate kunstiteooria tundmisele.

EDA SEPP

Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster. Koostanud Liisa Kaljula, toimetanud Anu Allas, tekstide autorid Liisa Kaljula ja Francisco Martínez, kujundanud Tuuli Aule. Inglise keelde tõlkinud A&A Lingus, eesti keelde tõlkinud Ellu Maar. Tallinn, Eesti Kunstimuuseum 2014, 128 lk.

Näitus „Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ Kumus 5. XII 2014 – 29. III 2015. Kuraator Liisa Kaljula, kujundanud Flo Kasearu. Kunstnikud Valve Janov, Silvia Jõgever, Kaja Kärner, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Lüüdia Vallimäe-Mark ja Heldur Viires.

Valve Janov. Jääminek Emajõel. 1958, segatehnika. Rutgersi ülikooli Zimmerli kunstimuuseum.

Valve Janov. Jääminek Emajõel. 1958, segatehnika. Rutgersi ülikooli Zimmerli kunstimuuseum.

Peter Jacobs

„Tartu sõpruskond ja Ülo Sooster“ on esimene EKMi nõukogude aja kunstiloole pühendatud näitus ja raamat. Muuseumi eesmärk on tekstide ja näitustega pakkuda tolle perioodi kunstiajaloole värskeid vaatenurki ja tutvustada seni vähe tuntud materjali.

Kuraator ja raamatu koostaja Liisa Kaljula on lühikeses essees suutnud näidata Tartu sõpruskonda II maailmasõja järgse Eesti kunstiavangardina (1956–1970) ja sõpruskonna vahekorda Ülo Soosteriga. Siiani on rõhutatud Soosteri juhirolli, Kaljula on toonud esile Tartu kunstnike mõju Soosterile ja tema kaudu ka Moskva põrandaalusele kunstile. Liisa Kaljula on oma säravas artiklis esitanud fakte, kui palju Tartu sõpruskond oli teadlik XX sajandi modernistlikest kunstivooludest juba kunstiõpingute ajal. Ta on tõstnud esile sõpruskonna fanaatilist huvi Euroopa uue kunsti vastu, kui informatsiooni mitte ainult ei omandatud, vaid ka jagati üksteisele. Näitena on toodud Henn Roode tõlgitud ja Heldur Viirese kirjutusmasinal viies koopias paljundatud Raymond Escholier’ raamat „La peinture française XXe siècle“ ehk „Prantsuse XX sajandi maalikunst“. Silvia Jõgever on väitnud, et tal oli Michel Seuphori abstraktse kunsti raamat, mille tõlkijaks ta pidas samuti Henn Roodet.1 Herbert Readi „Moodne kunst“ ilmus Eestis 1939. aastal ja oli sõpruskonna õpingute ajal veel kõigile kättesaadav. Oma rolli mängisid Pallase õppejõudude meenutused ja Ilmar Laabani sürrealismiartiklid. Õpingute ajal tunti suurt huvi ka Pablo Picasso vastu: Ülo Soosteri kursusekaaslane Lüüdia Vallimäe-Mark mäletab, et viimastel kursustel „proovis Sooster igasuguseid laade Picasso ja abstraktse kunsti vaimustuseni“.2

Kas ainult sürrealism?

Raamatus on pearõhk pööratud Tartu sõpruskonna loomingule – väikeseformaadilisele „hõrgule kodusele avangardile“ ja selle sürrealismivõtetele nagu kollaaž, grataaž ja frotaaž, fumaaž, suflaaž ja monotüüpia. Sellelaadse kunsti esimesed teadaolevad näited on 1957. aastast, pärast seda, kui Henn Roode, Esther Potisepp, Heldur Viires, Lembit Saarts ja Ülo Sooster naasid vangilaagrist. Katsetuste taga on kindlasti Ülo Sooster.

Ülo Sooster kirjutas juba vangilaagrist 1955. aastal Lüüdia Vallimäe-Margile: „Abstraktse maalini on muidugi terve valgusaasta, kuid ega seegi karikas mööda lähe. Ma isiklikult tunnen vänget veetlust sellest kunstist.“3 Kolleegide mälestustest võib järeldada, et Sooster hindas kunstis individualismi ja omapära ning kiitis alati, kui keegi sõpradest oli midagi hästi teinud. Valve Janov meenutab: „[Kui Sooster] Moskvast tuli, siis [—] vaatas kõik me tööd üle ja sattus vaimustusse ja marudalt kiitis ikka alati töid.“4 Omapära ja individualism olid otseses vastuolus tolleaegse sotsrealismi ideoloogiaga. Sooster on oma Moskva sõpradele ja ka Tallinna kunstnikele soovitanud, et kui nad tahavad head värvi kasutamist näha, siis mingu ja vaadaku Tartus Kaja Kärneri töid.5

Kultuuriantropoloog Francisco Mar­tí­nez on kirjutanud raamatusse teise artikli, kus ta esitleb Ülo Soosterit Eesti ja Moskva kultuuriruumi vahendajana ning interpreteerib teda antropoloogilise mõiste „liminaalne“ kaudu. Soosteri inspireerivale, vahendavale ja „liminaalsele“ rollile on osutatud varemgi, kuid Martíneze artikkel ärgitab uurima, mida ja kuidas Sooster oma Tartu sõpruskonnale vahendas. Millest Moskvas omavahel räägiti, millised teoreetilised ideed ringlesid põrandaaluse kunstnikkonna kõnelustes ja kus on ideede juured – see jääb veel tulevikuküsimuseks.

Greenberg ja avangardism

Mind huvitab eelkõige, kuivõrd Tartu kunstnikud tundsid ameerika 1940. ja 1950. aastate abstraktse kunsti teooriaid ja kas see teadmine mõjutas Tartu sõpruskonna kunsti.

Clement Greenberg oli tollal Ameerika kõige mõjuvõimsam kunstikriitik, temale järgnes Harold Rosenberg. Greenberg õpetas ameeriklasi abstraktset kunsti vormiliselt analüüsima, Rosenberg rõhutas individualismi, ameerikalikku väljendusvabadust ja žesti (gesture painting) tähendust abstraktses kunstis. Greenbergi ja Rosenbergi teooriad olid niivõrd võimsad, et ei mõjutanud mitte ainult intelligentsi, vaid ka poliitilisi ringkondi. Peatselt pärast CIA asutamist 1947. aastal hakati poliitilistes ringkondades abstraktset ekspressionismi (ja modernismi laiemalt) kasutama ameerika intellektuaalse vabaduse näitena. 1957. aastal võtsid ameeriklased osa Moskvas peetud VI ülemaailmsest noorsoofestivalist: seal korraldati näitusi, peeti diskussioone ja loenguid. 1959. aastal toimus Moskvas Ameerika nüüdiskunsti näitus, kus esinesid Jackson Pollock, Arshile Gorky, Mark Rothko, Adolph Gottlieb, Barnett Newman ja teised New Yorgi abstraktsionismi korüfeed. Näitust saatsid ameerika kunsti­spetsialistid ja -kriitikud, nende hulgas oli tõenäoliselt ka neid, kel oli suus vene keel või kes Ameerikasse emigreerunud vanemate tõttu oskasid jidišit. Ameerikas teati, et Moskva põrandaaluste kunstnike valdava osa moodustavad juudid. Juutlust ei propageeritud avalikult, kuid see oli alati kohal. Juri Sobolev väidab, et tal tekkis Soosteriga lähedane sõprus, kuna nad mõlemad olid saarelt. Soosteri „virtuaalne saar“ oli Hiiumaa ning Sobolevi oma juutlus.6 Juute diskrimineeriti Nõukogude Liidus, paljudel olid pogrommid veel meeles. Paljud Soosteri Moskva sõbrad olid tema abikaasa tõttu juudid. Lidia Sooster on mälestustes kirjeldanud teisipäevaseid koosviibimisi, kus arutleti juudi küsimusi, rõõmustati Iisraeli võidu üle Kuuepäevases sõjas ja oldi veendunud, et tulevaseks kunsti keskuseks saab Jeruusalemm.7

On väidetud, et New Yorgi abstraktne ekspressionism on samuti juutide kultuurifenomen. Adolph Gottlieb, Mark Rothko, Barnett Newman, Louise Nevelson, Lee Krasner, Philip Guston, Helen Frankenthaler, Robert Rauschenberg, Jasper Johns jpt olid juudid. Samuti ka kriitikud Clement Greenberg ja Robert Rosenberg. Nende juured olid Ida-Euroopas. Kuigi moskvalaste huvisfääris oli ehk rohkem sürrealism, pole võimatu, et oldi huvitatud ka ameerika abstraktse kunsti teooriatest, seda eelkõige USA saatkonna vahendusel. Midagi võis sealt Soosteri kaudu Tartusse jõuda. Abstraktsionism ja sürrealism jõudsid Ida-Euroopasse pärast Stalini surma.

Clement Greenbergi8 vanemad olid asunud Ameerikasse tsaariaegsest Leedust. Greenberg oli kasvanud juutlikus õhkkonnas ning valdas vabalt jidišit. Tema kitši- ja avangarditeooria, mis oli Moskvasse jõudnud venekeelsena, võis sobida ka Tartu kunstnikele. Kitš on Greenbergil madalamat sorti massitoodang, selle parim näide on totalitaristlik propagandakunst. Avangard on Greenbergi mõistes kunst, mis viib kultuuri ja ühiskonda edasi ning loob tingimusi sotsiaalseteks muutusteks. Greenberg on kirjutanud, et „avangardi eesmärk ei ole eksperimenteerimine, vaid sellise mooduse leidmine, mille abil saab ideoloogilise segaduse ja vägivalla keskel kultuuri edasi arendada. Massist eemalduses üritab avangardkunstnik säilitada kõrgetasemelist kunsti ja tõsta see absoluutseni“.9 Tartu sõpruskond oli eemaldunud ametlikust kunstist ning keeldunud poliitilistest tellimustest.

Greenbergi mõistes on absoluutne kunst, kuhu avangardkunstnik peab jõudma, abstraktne, jutustavast sisust tuleb hoiduda nagu katkust. See on kunst kunsti pärast vähestele pühendatutele, kus pearõhk on vormilistel stiilielementidel. Tähtis on rõhutatult kahemõõtmeline kompositsioon, kus elemendid on laotatud tasapinnaliselt maali servast servani ja kus puudub igasugune sügavuse illusioon. Greenberg on rõhutanud ka kollaažitehnika tähtsust.

Tartlased ja Greenberg

Kollaažiga saab rõhutada kahemõõtmelisust ja tasapinnalisust. Kompositsioonielemendid on Valve Janovi kollaažides „Must segadus“ (1960), „Linnulennult“ (1962), „Risttee“ (1962) ja „Kompositsioon vanale raamile“ (1962), Heldur Viirese „Kollaažis“ (u 1960), Lembit Saartsi „Kompositsioonis“ (1965), Kaja Kärneri „Nimetas“ (1958–1961) ning Silvia Jõgeveri teoses „Jalad I“ (1964) viidud äärmuseni. Valve Janovi abstraktne maal „Jääminek Emajõel“ (1958) on Greenbergist lähtuvalt oma aja võtmeteoseid, sest vormielemendid katavad seal ühtlaselt tasapinnaliselt kogu maali. Samasse kompositsiooniuuendusse kuuluvad ka Heldur Viirese monotüüpia „Embrüonaalne“ (1965), Ülo Soosteri „Abstraktne motiiv“ (1960), Lembit Saartsi „Videvik“ (1968) ja „Apokalüpsis“ (1958) ning kõik Kaja Kärneri (eesti 1960ndate kunsti mõistes) suureformaadilised abstraktsed guašimaalid, kus rütmiliselt asetatud lamedad vormipinnad katavad ühtlaselt tasapinnaliselt maali.10

Need on vaid vähesed Tartu sõpruskonna abstraktsete tööde näited, mis tähistavad uue etapi algust Eesti kunstiajaloos. Sõpruskonna vormiuuendustes on sugulus Clement Greenbergi abstraktsiooni teooriaga. Kui ma 1998. aastal Tartu kunstnike loominguga nende kodudes tutvusin, avastasin paljudes töödes just neid elemente, mis lubavad tuua võrdlusi Ameerika 1940. ja 1950. aastate kunstiteooriaga ja olid tollase eesti kunsti kontekstis uued. Seosed ja kontaktid vajavad veel tõestamist, kuid Liisa Kaljula on veenvalt näidanud sõpruskonna loomingut avangardismina just Clement Greenbergi mõttes ja Francisco Martíneze tees Soosteri „liminaalsest“ osatähtsusest paneb mõtlema, et ehk peituski Soosteri peamine roll teooria ja informatsiooni vahendaja ning inspireerijana. Tartu sõpruskonda ühendanud hoiak ei olnud suunatud ainult oma vandliluu torni ehitamisele, vaid Eesti kunstimaailma arendamisele, kuigi seda tulevikus.

1 Silvia Jõgever ütles Eda Sepale 22. VII 1998, et tal on see raamat veel olemas. Järelepärimisele kirja teel, kas tõlkija oli ikka Roode ja millal ta tõlkis, vastas Jõgever: „Ma ei tea (minu arust oli tõlkija Roode). Mina lugesin seda käsikirja peale 1956. aastat (kirjas Eda Sepale detsembris 1998).“

2 Lüüdia Vallimäe-Mark, „Ülo Soosterist“, TKM TA F3 nim, SÜ 246A. Lk 21.

3 Ülo Soosteri kirjas Lüüdia Vallimäe-Margile Siberist 1955. aastal. Lugesin seda LVM kodus juulis 1998.

4 Valve Janov Eda Sepale 4. III 1998. Lindistatud.

5 Heldur Viires Eda Sepale 4. III 1998. Lindistatud.

6 Juri Sobolev, „Virtuaalne Eesti ja mitte vähem virtuaalne Moskva“. Rmt-s: Tallinn-Moskva 1956–1985. Koostanud Leonhard Lapin ja Anu Liivak, Tallinn, Tallinna Kunstihoone, 1996, lk 11.

7 Lydia Sobolev, Minu Sooster, Tallinn Kirjastus Avenarius, 2000, lk 102.

8 Greenbergi on eesti lugejale põhjalikumalt tutvustanud Ants Juske artiklis „Abstraktne ekspressionism: pahempoolsest radikalismist külma sõja relvani“. Rmt-s: Kunstiteaduslikke uurimusi 10, Tallinn, Teaduste Akadeemia kirjastus, 2000, lk 390–412,

9 Clement Greenberg, „Avant-Garde and Kitsch“. Rmt-s: Art and Culture: Critical Essays, Boston: Beacon Press, 1961, lk 5.

10 Kaja Kärneri tööd on illustreeritud Eda Sepa artiklites „Kaja Kärner kui abstraktsionist ja värvimeister“ (Ariadne Lõng I 1/2, 2000, lk 81–83) ja „Okupeeritud Eesti kunstiajaloo periodiseerimise probleemid ja naiskunstnike osakaal: Valve Janov, Silvia Jõgever ja Kaja Kärner“ (Ariadne Lõng II, 1/2, 2001, lk 74–83).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming