Tark mõistukõneline mässaja

REET VARBLANE

Lynette Yiadom-Boakye näitus „Verses After Dusk“ ehk „Värsid pärast hämarust“ Londoni Serpentine’i galeriis kuni 13. IX.

Lynette Yiadom-Boakye.  Määramatu hulk mõttesse vajumisi. 2010, õli, lõuend.

Lynette Yiadom-Boakye. Määramatu hulk mõttesse vajumisi. 2010, õli, lõuend.

Pressifoto

Lynette Yiadom-Boakye näitus Serpentine’i galeriis on üks paljudest headest, isegi väga headest praegu Londonis vaadata kunstinäitustest. Kui tema kunst ei tõstataks taas küsimust, mis teeb ühest kunstiteosest – ka sellisest, mis mõjub vormiliselt vanaaegsena – just praegusesse aega kuuluva aktuaalse teose, polekski ehk vaja temast eraldi rääkida.

Lynette Yiadom-Boakye Serpentine’i näitus koosneb suurtest õlimaalidest (keskeltläbi 200 × 150–160 cm, aga palju on ka 200 × 250 cm) ja väikestest must-valgetest sügavtrükkidest (20 × 30 cm või veelgi väiksemad), eranditult kõigil on kujutatud inimest, enamikul isegi nii-öelda portreena. Kunstniku maalimisviis tuletab pigem meelde modernismi, iseäranis juba XIX sajandil alguse saanud fotograafiast mõjutatud impressionismi kogemuse edasiarendust. Midagi sellist, mida võis väiksemas formaadis näha ohtralt 1930ndatel ka meil Eestis ning mida visalt kanti (kunsti)vabaduse märgina edasi 1960ndail ja 1970ndail just suletud ühiskonnas. Sedasama võib näha ka Veneetsia biennaali Aserbaidžaani retrospektiivsel väljapanekul.

Tema maalides on iseenesest­mõistetavat (kunstilist) vabadust, nii-öelda suurt joont, julget pindadega mängimist, kuid teda ei saa mitte mingil juhul siduda bad painting’u või teiste euroopalikust maalikunstist otsustavalt lahti öelnud suundumustega, isegi mitte sooviga maalikunsti kui sellist ümber mõtestada. Ja ometi tekitavad Yiadom-Boakye maalid ambivalentse tunde: neid vaadates tekib kerge ebamugavuse tunne, kuid sellegipoolest tugev soov neisse ikka ja uuesti süveneda. Kui möödunud aasta Turneri auhinna kandidaatide näitusel olid kunstniku teosed eksponeeritud tumedas ruumis (seinad olid mustaks värvitud) ning vaid maalid kohtvalgustusega esile toodud, siis Serpentine’i galerii väljapanek on kujundatud üsna tavapärasel valge kuubi vormis: maalid valgetel seintel, igale teosele on jäetud oma ruum, nii et seda saab vaadata eraldi, aga see hakkab ka teistega kokku kõlama. Seda kõike on tehtud pieteeditundega, et mängima hakkaks teoste esteetika, vormilised võtted, eelkõige koloriit.

Lynette Yiadom-Boakye esiletõusu põhjust ei ole mõtet otsida ka tema ainestikus (mustanahalise kunstnikuna kujutab ta eranditult mustanahalisi inimesi), sest läänemaailmas, iseäranis suurlinnades ei tekita must nahavärv ei tänavapildis, veel vähem kunstis võõristust ega ole eksootika. Tal on olnud isikunäitused Londoni Chisenhale’i galeriis (2012) ja New Yorgi Harlemi Studio Museumis (2011). Ta on osalenud Lyoni, Veneetsia ja Sharjah’ biennaalil, ta on saanud Pinchuki fondi tulevikutähtede auhinna, olnud Turneri auhinna nominent.

Lynette Yiadom-Boakye peamiselt tumedal, segavatest (tähenduslikest) detailidest vabastatud taustal kujutatud inimesi on raske paigutada kindlasse kohta või aega, ka nende sotsiaalse kuuluvuse kohta on raske midagi öelda. Nad on kui kollektiivne portree, kuid mitte mustanahalise inimese kollektiivne portree, nagu seda on tehtud antropoloogilises või nüüd ohtralt ka turistlikus, vaid Euroopa kunstis kujundatud inimesekonstruktsiooni mõttes. Yiadom-Boakye on asetanud oma kangelase Euroopa kunstivastuvõtjale tuttavatesse kompositsioonidesse (Goya, Caspar David Friedrichi, Édouard Manet’ jt maalidele), kuid jätnud nad ilma tähendustest, mille andsid nende kuulsate maalide loomise ajal neile kas kunstnik või vastuvõtja ja mida on aegade jooksul edasi kantud. Tema kangelane on selle žesti abil Euroopa kultuuri osa, kuigi ta on sellest välja jäetud, sest kui neil maalidel, mida Yiadom-Boakye on oma teoste nii-öelda alusmaterjalina kasutanud, mustanahaline inimene ka esineb, siis mitte keskse, vaid kõrvaltegelasena, eksootilise lisandina (Manet’ „Olympia“).

Yiadom-Boakye puhul tuleb silmas pidada veel tema kirjanduslikku loomingut, metafooridest ja teistsugusest maailma- ja eelkõige ajatunnetusest tulvil, kuid äärmiselt praegusaegset suurlinna luulet ja proosat.

Lynette Yiadom-Boakye on sündinud 1977. aastal Londonis. Ta on Londoni ja seetõttu ka Euroopa kunstnik. Kuid ta on teinud midagi, millest tasub kõigil õppida. Ta ei ole läinud vormi lõhkumise teed, sest seda on tehtud enam kui sada aastat, vaid on traditsioonilise kujutamisviisi sees loonud teistsuguse narratiivi, tähendusvälja. Näiliselt süütu pealispinna all on sõnum, mis on vahel kõnekam kui verine mäss.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar