Taniloo laulatamine Billeneevega ehk Tartu kunstnike aastanäitus

Indrek Grigor

Pärast 2007. aasta žüriivaba näituse eksperimenti ja 2008. aasta kuraatoriprojekti naasis Tartu kunstike aastanäitus Kunstimajas taas traditsioonilise žürii ja kujundaja vormi juurde. Žüriisse kuulusid seekord Meiu Münt, Tõnis Paberit, Imat Suumann, Markus Toompere ja Indrek Grigor. Kujundajaks oli palutud Kiwa. Näitusele laekunud 74 enamjaolt tuntud autori tööde üldpilt oli võrdlemisi harjumuspärane nii vormi kui tehnikate osas. Nende  seast 60 autori näitusele valimine oli sisuliselt žürii ja kujundaja ühistöö, kuigi nagu ERR i uudistes tabavalt öeldi, oli näituse koostamise kõige delikaatsem osa Kiwa vastutada.

Viimane märkus on tabav ennekõike seetõttu, et aastanäituse traditsioonipõhisest ja jäigast formaadist hoolimata suutis Kiwa sellesse, mis üldiselt kipub olema tuntud nimede ja käekirjade vähem ja rohkem õnnestunud uusimate näidiste koondus, oma kujundusega süstida  paraja annuse mitmekesisust, hajutada väljakujunenud jõujooned ja kehtestada uued tunnetuslikud kategooriad, mis tavapäraste opositsioonide rõhutamise asemel näitavad Tartu kunsti kui tervikut. Kurikuulsa Tartu maali vormiline ilme jaotub silmatorkavalt koolkondadeks, kus ennekõike annavad tooni Konrad Mäe stuudio, Kursi koolkond, Tartu ülikooli maaliosakond ja Tartu kõrgem kunstikool. Sellega paralleelselt  kulgeb paratamatult ealine mitmekesisus. Nende kahe koosmõjus kujunevadki autorite ja tööde stilistilised grupid, mis kuuluvad näituse kontekstis paratamatult kokku, kui just ei planeerita teadlikku vastandust või esteetilist kaost, mille tajumine sellisena aga samuti eeldab, et vaataja on teadlik normist. See on aastanäituste kujunduses pesitsev vääramatus, mille ülekavaldamine Kiwal on teatava määrani tõepoolest õnnestunud. 

Kuku raadiole antud intervjuus viitas Kiwa Tartu kunsti igikestva pallaslikkuse klišeele, kommenteeris aga sinna juurde, et näituse kujundust tehes olla see lõpuks paigutunud talle loomulikku ja mõistetavasse keskkonda. Selles kommentaaris peitub Kiwa lähenemise alus: Tartu kunst on terviklik nähtus. Kiwa kujunduses puuduvad kuuluvuslikud, aga ka autorlikud printsiibid. Kaie Šestakova naiivselt realistliku joonega portree „Etendus „Loss””  (2009) on kõrvuti Priit Pangsepa totaka lõõtsamängijaga („Pimedus vabadus”, 2009). Lisaks koonduvad nad koos Andres Sütevaka, Evi Gailiti, Maris Tuulingu, Andrus Peegli ja Andrus Kasemaa töödega minimaalsele pinnale pressitud kaootiliseks kollaažimassiks, mis moodustab vastukaalu Ado Vabbe nimelise preemia värske laureaadi Albert Gulki seinasuurusele joonistusele „Metsas vikerkaare peal” (2007).

Teine Šestakova maalidest, kus  kujutatud täisfiguuris baleriine („Vaheajal”, 2009), ripub aga Monumentaalgaleriis kõrvuti Ago Teedemaa värvimassideks stiliseeritud „Viinahavva” (2009) stseeniga. Ent kumbki kõrvutus ega ka tööde lahutatus ei tundu ebaloomulik või töid ironiseerivalt alavääristav. Otse vastupidi, Kiwa on oma kohati julmana näiva kujundusega vabastanud teosed neid ja nende loojaid ümbritsevast sotsiaalsest struktuurist ning rajanud oma kujunduse puhtformaalsetele  alustele. Ta pole seadnud eesmärgiks mitte vormiliste erinevuste, vaid tunnetusliku kooskõla esiletoomise. Pressitekstis illustreeritakse seda väga tabava kujundiga: Endel Taniloo („Uhke neiu II”, 2009) laulatatakse Billeneevega („Põgenev pruut”, 2009). Kiwa kui looja silmatorkavaim panus näitusesse on saalidele antud pseudolatinistlikud nimed: Lakoonika, Rustika, Psitroopika, Insaanika, Silentika. Sisuliselt näib nende näol tegemist  olevat ennekõike kujundajale enesele hädavajalikuna tundunud struktuuriga, mis võimaldab põhjendada tööde jaotust, aga kuivõrd kõigis viies saalis seisab saali nime kandva postamendi otsas Jaan Luige skulptuur, ei tähenda see jaotus mitte üldist klassifikatsiooni, vaid terviku tunnetuslike eriaspektide esiletoomist. Suurde saali Lakoonika on koondatud nii Kaire Nurga kontseptualismi teooria huvi avaldumine monokroomses rohelises  väljas „Seekord oli selline roheline tuju” (2009) kui Ilmar Kruusamäe „Inno Kenti” (2009) ja Endel Taniloo „Ajakirjandusprofessor Juhan Peegel” (2009) realistlikud portreed.

Kusjuures ka kahe viimati mainitu kõrvutus tundub võimatu muudmoodi kui absurdse iroonia kaudu, mis on aga Kiwa kujunduses lisaks visuaalsele efektile ka ootamatult sisulise väärtuse omandanud. Kõrvalsaali Psitroopika meeleseisundi kehastuseks on juba mainitud Gulki hiigeljoonistus  ja seda tasakaalustav kollaažisein. Teisel küljel domineeriv Rustika ei hõlma aga mitte tahumatust, kuigi Eero Ijavoineni „Redelit” (2009) võiks nii iseloomustada, vaid hoopis suurejoonelisust. Esmakordselt on ka tartlastel võimalus näha Nadežda Tšernobai psühhoanalüütilist altarit „Lugu ulguvast koerast” (2009), mille professori ja üliõpilase suhte analüüs kevadel Tallinna Kunstihoones palju furoori kaasa tõi. Ahti Seppet on aga sügisesel  isikunäitusel tooni andnud kodu-Eesti traumadest edasi liikunud globaalsete konfliktide käsitlemise juurde („Langenud lahinguväli”, 2009). Ning viimase vindi keerab saalile Seppeti sarga kohal rippuv Liisi Ördi maal „Kuu on hägune. Kumma see konn sassi sulpsas – taeva või vee?” (2009), mis annab sellele lõpetuseks kosmogoonilise mõõtme. Monumentaalgaleriist Silentica leiab ennekõike järelpallaslikus laadis maastikke ja  kompositsioone. Tooniandvaks tööks on Imat Suumanni Harri Puudersellile pühendatud „Töö on nimeta” (2009). Aga ka siin ei puudu krutski Ago Teedemaa nurka kusevate „Viinahavvaliste” näol, mis aga tõepoolest ei käsitle ääremaa idülli sugugi vähem romantilises vormis kui ateljeeakna linnavaated. Väikeses galeriis Insaanika annavad ennekõike tooni pseudomütoloogid: Priit Pajosi „Jumala anatoomia 3” (2009) ja Andrus Raagi  „Kolm trolli II” (2009).

Uskumatu lisandusena tundub sealjuures Kalli Kalde „Prints valgel hobusel”, mis oma vormilises lahenduses on täiesti teisest muinasjutust. Sisulist sobimatust peaks nägema ka Kristiina Viini Playboyjänkuna kujutatud Andrus Kasemaa portrees („Andrus”, 2009). Aga selles näilises vastuolus ongi Kiwa kujunduse mehhanism. Kõrvutades töid nagu Jaan Luige „Toitumisahel” (2009) ja Peeter Krossmanni sootuks teistsuguses  tähenduses sürrealistlikku büsti „Uni” (2009), mis on ühtlasi lillepott, viitab Kiwa sarnasustele nende tööde vahel, mis põhinevad nii sisul kui vormil – kuidas juhtub. Samas lahknevad paralleelide alused ja tööde jaotus näitusel niivõrd, et esitatud kõrvutused ei püsi; on selge, et mingi piirini saaks kõiki töid kombineerida kõigi teistega: Taniloo on Billeneevega laulatatav, Tšernobai Luigega viljastatav jne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming