Tanel Veenre emotsionaalselt nõudlikud prossid

Reet Varblane

Tanel Veenre “Ehted, mida ei ole” Hopi galeriis 20. X – 7. XI.  

Tanel Veenre väike, kuid ülimalt kompaktne (õnneks on siiani kõik Hopi galerii näitused olnud kompaktsed tervikud) väljapanek on pälvinud suure tähelepanu: sellest on kirjutatud nädalalehes, päevalehtedes, naistelehtedes… Sageli  tingib meie ajakirjanduse tähelepanu pigem looja isik, tema laiem tuntus, kui see, mida ta ühel või teisel juhul eksponeerib. Ekspressi ajakirjanikuna töötav ehtekunstnik on meediapersoon, kelle tegemisi seltskonnapress kipub jälgima ka siis, kui need ei ole ka seotud tema loominguga. Elitaarsusele vaatamata ei ole Veenre looming siiski pelgalt seltskonnakroonikate väljavalitutele mõeldud. Otse vastupidi, tema ehted kõnetavad paljusid, ainus eeltingimus on soov nende emotsionaalset atmosfääri mõista, kas või hetkeks aeg maha võtta ning sellesse siseneda.

Veenre seekordne näitus on mitmetasandiline, isegi enam kui tema eelmised vaat et otseselt morbiidsele dekadentsile viitavad väljapanekud. Mitmetasandilisus algab juba näituse pealkirja semantikast: Tanel Veenre eksponeerib väljapanekus “Ehted, mida ei ole” 21 prossi seeriast “Ehted, mis on”. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, üksikteoste, ehete (prosside) kogusumma ehk näitus muutub nimemängu tõttu iseenese vastandiks; millekski, mida (veel, aga võib-olla ka enam) ei ole. Või mida koos ei tuleks vaadata ehetena. Autor on läinud isegi kaugemale: raamiva tähendusliku nimemängu kiuste, on ta jätnud objektid sootuks anonüümseks, rõhutades vaid nende otstarvet.

Mitmetähenduslikkus jätkub väljapaneku kujunduses: neutraalsele valgele seinale vastandub otsaseina pidulik, kuid range raamistatus. Tegelikult kunstnik ei vastanda seinu: pieteeditundeliselt eelnevat meeleolu kaasas kandes arendab ta sellest järgmise meeleolu, loob sõlmpunktid ning harutab need sama kannatlikult lahti. Kõik toimub hardalt mediteerides, sordiini all, minoorses võtmes. Seetõttu on  üsna loomulik, et otsaseina ehteid ei raamista prossi detailide rokokoolikult kelmikas või baroklikult vohav, vaid esmapilgul veidi ootamatu (hilis)klassitsistlikult napp selge joonega dekoor.

Mitmetähenduslikkust lausa õhkub ka materjalivalikust: vääriskorallid on kõrvuti merihobukeste ja sitasitika maiste jäänuste, munakoore, valge kulla, tsitriini, ametüsti, orhideeõite, viiulihäälestusnuppude, linnusulgede ja paljude teiste materjalidega. Veenre materjalikasutuse fenomen ei peitu kalli ja odava vastandamises, madala ja kõrge piiri hägustamises. See mäng on ammu seljataha jäetud. Tema fenomen on materjalide paabelist tähendusrikka terviku loomine, nii et “madal” ei sega “kõrget”, tooni hakkavad andma materjalide eelmised elud, nende tähendused.

Tanel Veenre “Ehted, mis on” on kandmiseks, kuid neid ei ole lihtne kanda, need on äärmiselt keskkonnanõudlikud. Nende puhul pole üldse oluline see, kas neid kanda kuninganna vastuvõtul ning kas rõivas, millele need on kinnitatud, on ikka piisavalt eksklusiivne. Need prossid nõuavad kandja emotsionaalset valmisolekut, ühtsust nendega. Ja siis võib neid kanda kas või öösärgil.

 

 

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming