Tammik mässab moodsa vastu

Tiina Väljaste

Mida arvab kunstist, selle tulevikust, kunstikriitikast ja mõni aeg tagasi Eestis vastu võetud protsendiseadusest endine popkunstnik, praegu Prantsusmaal maastikke ja natüürmorte maaliv Rein Tammik?        Tiina Väljaste: Teil saab elust Prantsusmaal peagi 20 aastat täis. Võõrsiloleku aja krooniks oli osalemine 2009. aastal Carrousel du Louvre’is rahvusvahelisel kaasaegse kunsti näitusel, kust tõite ära auhinna. Kuidas on  juhtunud, et Nõukogude Eestis postmodernismi lipulaevaks kuulutatud mees maalib nüüd peaasjalikult natuurist ega pea noorusaegseid popkunsti saavutusi millekski? Ja mis toimub Prantsusmaal, et realistliku meremaaliga võib saavutada kaasaegse kunsti näitusel tähelepanu?        Rein Tammik: Tõsi, sain sellelt näituselt (Salon 2009 de la Nationale des Beaux-Arts –T. V. ) sponsori auhinna, mida ei maksa eriti tõsiselt võtta. 2010. aasta detsembris tuleb taas Louvre’is näitus, kus tahan osaleda. Noh, see on ilmne ülepingutamine,  aga peab ju tööd tegema. Mulle on tõesti elu jooksul igasugu silte külge riputatud: postmodernist, hüperrealist, fotorealist ja dokumentalist, plagiaator ja kitšikunstnik. Kuid Visarite perioodist peale (1967 – autor) kuni Prantsusmaale tulekuni – ükskõik, mis muutused sel ajal minuga ka ei toimunud –, ikka juhtis mu tegevust soov, et peab olema tingimata moodne. Peab otsima  uut, samal ajal midagi eitades. Suur osa kaasaegseid kunstnikke peab oma töid uurimuseks või lahkamiseks. Kõige tähtsam on idee. Minagi arvasin, et oluline on leida idee ja see siis realiseerida. Kuidas see välja tuli, polnud nii oluline – tuli, nagu oskasin. Nüüd ma enam nii ei mõtle. Arvan, et maalikunst ei suuda ega pea midagi uurima ega lahkama, selleks on olemas teadlased ja hästi finantseeritud laboratooriumid, luurevalitsused  ja eriteenistused. Kaunid kunstid on head iseeneses. Neid pole võimalik millekski ära kasutada – ja see ongi kaunite kunstide ülim mõte. Prantsusmaale tulles lõpetasin enda piinamise küsimusega, kuidas ajaga kaasas käia. Eestis oli mul vaid üks paariaastane periood, kui maalisin pastellidega natuurist. Põhilise aja tegin seda, mida ma praegu nimetan päkast väljaimemiseks: tahtsin maailmale midagi  öelda. Prantsusmaal kukkus välja niimoodi, et polnud vaja midagi maailmale öelda, sest keegi ei oodanud seda mult. Kõik ümberringi ootasid, et maaliksin Normandiat. Mõistsin, et võib väga hästi maalida ka nii, et silm näeb ja käsi mõtleb.   

Teatavasti on maalikunstis kõige raskem ja kõige elegantsem vältida ideid …     

Peab tundma Prantsusmaad, et mitte esitada küsimust: kuidas võib saavutada Prantsusmaal tähelepanu realistliku meremaaliga? Prantslaste rõhuv enamus on pärit maalt. Töö ja urbanistlik miljöö on neile raske taak, kõik nädalavahetused ja puhkused on õnnemaa. Mingi soe  tunne lehmade, kanade, lammaste ja eriti kukkede vastu. Nostalgia. Ja meri pole erand. Kuigi mina maalin pigem vett kui merd.     

Tegelikult pöördusite juba 1980. aastatel klassikalise maalitraditsiooni poole. Teie töödesse siginesid tsitaadid kunstiajaloo hiiglastelt: Caravaggio, väikesed hollandlased jne. Toona leidus kriitikuid, kes tembeldasid teid seetõttu plagiaatoriks. Hilisem  kunstikriitika on küll teist meelt olnud, tituleerides teid üheks esimeseks postmodernistiks Eestis.     

Eha Komisarov kirjutas 1997. aastal: „Rein Tammiku provokatsioonidele on osaks saanud postmodernismi õnnistav heakskiit.” Pean ütlema, et mõistel „postmodernism” puudub minu jaoks konkreetne sisu – jälle üks siltidest. Paralleelselt vajadusega iga hinna eest ajaga kaasas käia oli mul alati kirg vana kunsti vastu. Mind veetles see, et vanade meistrite  panus oma töödesse oli võrratult sügavam, kui näeme seda tänapäeva kunstis. Mul oli kogu aeg tunne, et klassikalisele kunstile ei pöörata piisavalt tähelepanu. Kunst on kollektiivne nähtus. Kõik kunstnikud võtavad, tahavad nad või ei, midagi möödanikust. Mina tegin seda lihtsalt avalikult. Mu esimene postmodernistlik pilt kandis nime „Tiiu Bartholomeo Venetto „Noore õukondlase portreega”” (1972 – T. V.). Pidasin toona väga  oluliseks pildi juurde märkida, kes ja mis seal täpselt on. Ma ei tahtnud lihtsalt võtta ja varastada fragmente vanadelt piltidelt, tehes need enda omaks, vaid lülitasin need oma piltidesse ausalt ja nimme.   

Kui suur oli seejuures soov publikut šokeerida?     

Aga miks mitte šokeerida? Üks kaasaegse kunsti alustalasid on skandaal, sest see müüb. Ühest küljest sundis mind tsiteerima siiras huvi kunstiklassika vastu, just maalitehnilises mõttes, kasutasin aga kõiki neid nippe ja trikke ka enesereklaami huvides. Täna leian siiski, et kuigi kunst on mäng, ei saa mängu pidada kunstiks.       

Millised on olnud käärid teie loominguliste  ideede ja teie loomingu retseptsiooni vahel?       

1980. aastatel tundus mulle, et keegi ei saa mitte millestki aru. Nüüd, lugedes neid tolmuseid retsensioone, olen sisuliselt kõigega nõus. Ise pean oma Prantsusmaa-eelse perioodi töid liiga deklaratiivseks. Toonased kriitikud pidasid mind kord liiga mänguliseks ja küündimatuks, kord postmodernse ajaarvamise algustähiseks, kord „omadele võõraks ja võõrastele omaks”, laias laastus – engagement. Mida üldse tähendab õige ja vale? Tõlgendamise  ampluaa võib olla väga lai. Mis võib olla minul selle vastu, kui mu pilte tõlgendatakse teistmoodi, kui ma ise olen seda mõelnud? Pole ju nii, et keegi ei saa mitte tuhkagi aru ega mõista kunstnikku. Saadakse küll ja mõistetakse küll!       

Teie tööde vastuvõtt on ajas muutunud ja paremaks läinud. Pärast juubelinäitust Rotermanni Soolalaos 1997. aastal kirjutasid mitmed kriitikud, et Rein Tammiku pildid on jõudnud oma aja ära oodata.       

Jah, nii on öeldud minu Eesti perioodi maalide kohta. Selle kohta, mis ma viimased kakskümmend aastat Prantsusmaal olen teinud, ei osata midagi öelda, ja täiesti loomulik, keegi pole ju  neid töid näinudki. Ma ise arvan, et olen Prantsusmaal, siin ja nüüd, vajunud pöördumatult piktomaania sohu. Aga eks sinna ole paljud kunstnikud enne mindki uppunud. Vahest on mõned neist tuhandeist piltidest, mis ma Normandias maalinud olen, ikka kunst ka – nagu Eero Epner on öelnud.       

Teie natuurist maalitud pildid müüvad Prantsusmaal hästi. Eesti kunstikriitika pole aga end tagasi hoidnud, väites, et see, mis Tammik täna teeb, on kitš. 

Pärast ülevaatenäitust Soolalaos maalisin seeria  „Les petites femmes de Paris” („Väikesed pariisitarid”), kus kasutasin oma maalidel XIX sajandi erootilisi dagerrotüüpiaid. Nende piltide esituse järel Vaala galeriis ilmus ühes vene ajakirjas minuga intervjuu, mille pealkirjaks oli fraas: kitš on soov meeldida. Olen sellel seisukohal nüüdki, see on kitši parim definitsioon. Soov meeldida on inimlik, see on ajast aega nii olnud. Ka Renoir soovis oma kaasaegsetele meeldida. Olen käinud mitmel tema ülevaatenäitusel  Pariisis ja avastanud, et peaaegu kõik ta maalid olid tellimustööd. Kui kunstnik maalib seda, mis talle on tähtis ja huvitav, ja leidub vaid õhkõrn lootus, et ehk kunagi saja või paarisaja aasta pärast osutub see veel kellelegi tähtsaks, siis … miks mitte. Mulle on tähtis, et mu pildid läheksid publikule hinge täna. Ja kas mu Eesti perioodi maalid siis ei soovinud meeldida? Soovisid küll. Moodne kunst  käib ajaga kaasas just selleks, et meeldida. Kuid mood nagu ka hea maitse ei kuulu minu arust üldse kunsti juurde. Kunst balansseerib hea maitse piiril ega hooli trendidest.       

Kas hoidute praegu meelega olemast uuenduslik või kaasaegse kunsti laines?       

Enam ma küll ei taha, et mu pildid oleksid nn kaasaegne kunst. Marat Guelman (Moskva tuntud galerist – toim) on öelnud: „Varasematel aegadel kestsid traditsioonid kauem kui inimpõlv, inimene ei tunnetanud kultuuri vananemist. Tänapäeval eksisteerivad eri epohhide kunstnikud kõrvuti ja see on tõeline draama.” Tänapäeva kunstnikud on loobunud tulevikule appelleerimast. Elame maailmas, kus kõik, mida loome, kasutatakse ära. Nii ei jäägi tulevastele põlvkondadele võimalust hinnata ega ümber hinnata seda, mida pole. Kolmekümnendate eluaastate hakul esinesin Vilniuse triennaalil. Sain seal mingi auhinna ning ajakirjanduses nimetati mind elavaks klassikuks. Ja siis ma hakkasin ise ka arvama, et ma üht-teist juba oskan, et olen juba midagi saavutanud. Prantsusmaal natuurist maalima  hakates aga mõistsin, mida kõike ma veel ei oska. Olin oma pilte uputanud, pritsinud neid varjudesse … Kõik see oli enese ja teiste petmine, katse väliste võtete abil jätta muljet, et asi on sügav ja meisterlik. Minu arust on suur häda, et tänapäeva kunstnikud ei maali natuurist. Värvikombinatsioon, mis jääb natuurist maalides mällu, aitab ateljees hiljem ükskõik mida teha. Vaatlemine üksi ei aita, peab ka värve segama,  neid lõuendile panema. Sellega täidab kunstnik oma ajus kohta, mida arvutimaailmas nimetatakse püsimäluks.     

Millised on põhilised parameetrid, mis näitavad, et tegu on kunstiga? Peale selle, et see ei tohi olla moodne ega tulla vastu heale maitsele.       

Puhtal maalikunstil on vähe ambitsioone. Puhas maalikunst tegeleb koloriidiga ja struktuuriga, pintsli või mõne muu instrumendi (näpp, spaatel) käsitlemisega, seal pole võõraid elemente. Kusjuures kõik pildi osad peavad olema võrdse tähelepanuga teostatud, ühes  stiilis läbi töötatud. Igasugu asju ju tehakse: võib joonistada ja joonistust koloreerida, võib fotosid üle pintseldada, kasutada arvutit. Ka muusikas on laialt levinud programmid, mis „teevad” ise terveid noodiplokke. Picasso näiteks võttis kätte ja parafraseeris teatud perioodi kunstiajaloost à la Pablo Picasso. Vene avangardist Kulik paterdas mööda Euroopa pealinnade tänavaid neljakäpukil, alasti ja kaelarihmaga  – muide, veider, ta on siiski üsna intelligentne inimene. Emantsipeerunud naised eksponeerivad oma üheksanda kuu kõhtu ja, kes teab, äkki siiski toimub performance „Avalik hukkamine”… Alexandre Dumas kirjutab, et see, kes pole näinud avalikku hukkamist, pole näinud midagi. Ma ei heida seda ette, et üks või teine asi pole kunst, aga mina isiklikult olen alati tahtnud, et mu tegevus jääks klassikalise maalikunsti  raamidesse. Lisaks tehnilise teostuse meisterlikkusele peab maalil olema hing. Ent Eesti kunstikriitikas puudub selline sõna nagu „hing”. Igatemoodi iseloomustatakse pilte, aga sõna „hing” peaaegu ei kasutata. Kunstis on kõige tähtsam, et see, mida sa teed, läheb teistele hinge. Selles mõttes jõuame jälle tagasi kitši juurde. Soov meeldida – minu meelest pole see taunimisväärne.   

Räägime kunstniku vabadusest ka. Kas see, et olete jõudnud tänaseks realistliku  maalini, on olnud teie absoluutselt vaba valik?   

Ei. Liiga palju maalin ja liiga vähe mõtlen ja õudselt palju kordan juba tehtud motiive. See pakub küll ka teatud põnevust, kuid eelkõige olen maalinud neid siiski sellepärast, et neid motiive on palju müüdud. Kahjuks on kunstnikul kaks võimalust, mis on võrdväärselt halvad: kas sõltuda publikust või sõltuda riigist, selle institutsioonidest ja stipendiumidest. Minu vabadus on see, et ma  ei sõltu funktsionaalselt kellestki ega millestki, ei sõltu organisatsioonidest ega valitsusest. Samas sõltun vaatajatest ja ostjatest. Mind on üks, neid on palju ja nii või teisiti on võimatu nendega võidelda. Kaks aastat tagasi, kui hakkasin laineid maalima, meeldis see mulle väga ja andis uue vabaduse. Nüüd aga tajun uut diktaati – publik küsib rohekaid, vastu valgust läbikumavaid laineid. Kui ma vahetan asukohta ja teemat, näiteks  maalin metalseid Côte Sauvage’i laineid, siis neid nii väga ei taheta. Samas ongi see normaalne elu. Olen sunnitud olema pidevalt vormis, pean kogu aeg midagi uut välja mõtlema, et rahuldada nii publikut kui ennast. Sest see, mis ei lähe mulle endale korda, ei lähe korda ka vaatajale. 

Kriitikud ja kunstnikud kurdavad ühtelugu, et publik ei mõista ega oska hinnata kaasaegset kunsti. Jaan Elken on öelnud, et ta ei pea kunstniku ja publiku kommunikatsiooni  tõenäoliseks, kuna isegi haritud inimesed on visuaalselt kirjaoskamatud. 

Elkenile pole midagi vastu vaielda, kuigi seda oleks veel vaja tõestada, et haritud inimesed on visuaalselt kirjaoskamatud. Minu arust on veider, et kaasaegne kunstimaailm peab end elitaarseks. Võrrelgem näiteks kujutavat kunsti muusikaga. Just popmuusika on see, millega massid kergesti kaasa lähevad, koodide lugemise oskus pole siin kuigi oluline. Klassikalist muusikat on aga raske nautida ilma kuulamisharjumuseta, tundmata  koode. Ka klassikalist maalikunsti, näiteks sellist žanri nagu natüürmort, on võimatu mõista, tundmata vaikelu filosoofiat: esemete, lillede, puuviljade elu ilma homo sapiens divinorum’ita, kuigi inimese juuresolek on aimatav. Üks raskemaid žanre on lillemaal. Eesti Kunstnike Liit saatis mulle millalgi postkaardi – mis puhul, ei mäleta – Monet’ pisikese lillega teeklaasis. See maal ripub Orsay’s. Maailma muuseumides  võib leida palju suurte meistrite pisikesi lillepilte, mis annavad silmad ette 20-ruutmeetristele latakatele Louvre’is.       

Aga siiski, mis selle publiku mõistmatusega siis on? 

Nii popmuusika kui ka popkunsti kood on lihtne. Seepärast ei jõua mulle kuidagi kohale, miks korratakse pidevalt, et publik ei suuda aru saada … järsku polegi siin midagi mõista? Koodide lugemisel tuleb silmas pidada embakumba: autori kalduvust dekoratsioonimaali või esteetilist nihilismi. Sageli vastandab kaasaegne kunst end inimlikule harjumusele otsida  kunstis ilu ja harmooniat. Sageli piirdub kaasaegne kunst katsega teha sotsioloogilist uurimust või analüüsi, mis pole aga minu arvates kunsti pärusmaa. Kurtmine, et „kunstiringkonnad arvavad teisiti kui publik” jätab külmaks. See pole ei õige ega väär, see on paratamatus. Osvald Spengler loetleb oma „Õhtumaa allakäigus” märke, mis iseloomustavad kultuurijärgset seisundit: mass, metropolid, loovuse asendumine  tõlgendamisega, meedia võim, isikukultus jne. Vahest on kaasaegne kunst õhtumaa kultuurilanguse üks märke?       

Klassika ja avangard – kas te ei arva, et neil mõlemal võiks olla kunstis oma tähtsus ja eluõigus? 

Eks iga asjal, mis on olemas, on õigus olla. Kui suur osa kunstnikest arvab, et tähtis on skandaal, siis on see paratamatus. Kuid mina isiklikult ei pea tänapäeva kunsti millekski: see on mu täiesti passiivne hoiak. Nagu ütleb Jaan Kaplinski: „Progressiusk ja sellega seotud uuendamiskihk on inimsoo ajaloos väga hiline ja võib-olla ka ajutine nähtus.” Nii et kui ma üldse millegi peale loodan, siis vaid sellele, et  ehk hakkab see uuendamiskihk kord vaibuma. Kuigi ma tean, et selleks, et kihk vaibuks, peab olema piisav annus pettumust. Avangardistlikud kunstnikud peavad end eliidiks, kuid asja saab ka teisest vaatenurgast vaadata. Kõik need isa- ja vennatapu teemad, lõhkumised ja mässamised – vabalt võib jääda mulje, et sellesse valdkonda on kokku ujunud inimesed, kellel on hälbed küljes. Kui eksin, parandage mind. See jutt käib ka mu enese  kohta, istume kõik ühes paadis.       

Mõni aeg tagasi võeti Eestis vastu nn protsendiseadus. Mida arvate sellest? 

Haistan ohtu. Kunstnikul oleks justkui kõik olemas, ainult raha pole, ja kui nüüd järsku tuleb pappi, siis kujutage ette – tulevad tellimused à la Sovetski Sojuz. Kes täna veel mäletab (Eestis, pakun välja, sada sõpra või tuttavat) seda ilusat elu ilma homse päevata. Jääb ainult üks küsimus: kelle vahel papp jagada? Kohe tekib probleem, kes kuuluvad žüriisse, kes hakkavad otsustama, mida võtta ja mida jätta. Teatud ring inimesi saab panna  käpa peale kõigile riigi eraldatud võimalustele – ja vohh teile kõigile, kellele meie kunst ei meeldi! Mis jääb aga üle „tolpaal”, nagu vene keeles öeldakse, rahval? Mis maksumaksja selle kõige peale ütleb? Kui kultuuri toetamine kaotataks ühel päeval täiesti ära – mitte kopikatki ei antaks – mis siis juhtub? Talendid hukkuvad? Aga talendid on ju ajast aega hukkunud ja hukkuvad ka edaspidi … 

Kümmekond aastat tagasi ütlesite intervjuus Kärt Hellermaale, et kui tsiteerisite oma 1980ndate maalidel klassikuid, siis kunagi hakkate veel iseennast tsiteerima. 

(Muigab.) Juba teengi seda. Mulle meeldib eri ajastuid liita, parafraseerida. Kuid sellist valetamist, mida ma 80ndail harrastasin, pritsides pulverisaatoriga varje ja tehes muid trikke, kindlasti enam ei tule. Kõik, mis ma tulevikus teen, peab jääma ausa maalikunsti raamidesse. Arvan, et peaksin võtma ette mõned oma varasemad arhetüübid  nagu ruuduline lina, täpiline tass, mustad pirnid. Ja muidugi portreed eespool nimetatud sümbolitega.

Küsinud ja üles kirjutanud Tiina Väljaste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming