Tallinna uued raekojad

Karin Hallas-Murula

„Linn tahab esineda esinduslikumalt, väliselt härrandlikumalt. Mis sest, et suures maailmas vähegi moodsaaja nõuete kohaselt korraldatud linnades väga harva võib leida nii väga kehvusega kollitavaid linnarajoone, kui Tallinnas; mis sest et suhteliselt kuskilgi moodsalt arenenud riigis korteriolud üldiselt pole kusagil nii kurvad, kui see on osaks Tallinna elanike enamikule; mis sest et meil suhteliselt ülikallid on elekter, trammisõit ja et enamik tänaval  kergesti jalaluid võib murda halva sillutamise pärast – raehärrad ei saa kitsamas ruumis olla ja tahavad uut suurt ja uhket raekoda!” Nii kirjutas Rasmus Kangro-Pool 1937. aastal.

Tallinna linnavalitsuse uue hoone tänavused arhitektuurivõistluste tööd on viimaseid päevi väljas arhitektuurimuuseumis soolalao suures näitusesaalis. Nende kõrvale toodud Tallinna raekoja konkursitööd aastatest 1912 ja 1937 pakuvad head võrdlusvõimalusi. Eks  arvata oli, et demokraatia edenedes hakkab mühisedes vohama ka bürokraatia-aparaat ja nii see ka oli: 1912. aasta raekoda oli 6 822 m² suur, 2009. aasta oma aga 35 000 m² – viis korda suurem. Linnapäid oli siis ja on nüüd üks, aga abilinnapäid juba kuus. Tollal volikogude komisjonide kõrval samateemalisi osakondi ei olnud, eraldi linnaosade valitsemisüksustest rääkimata. Ametnike arv on sajandi jooksul määratult kasvanud. Kultuuriväärtuste  ametis on 41 inimest, ettevõtlusametis 68, linnavaraametis 69, haridusametis koguni 133 ja linnaplaneerimise ametis 111 inimest. Ausalt öelda on raske kujutleda, mis asja nad kõik seal hommikust õhtuni teevad, sest linna ehitatakse ju endiselt omasoodu. 1910. aastate alguses, kui esimest Tallinna üldplaani hakati koostama, tehti meeletu hüpe ja võeti inimesi juurde, misjärel maamõõduosakonnas töötas tervelt kaheksa ja inseneriosakonnas neli  töötajat. Linnaarhitekti koht loodi 1913. aastal (enne oli linnainsener) ja linnaplaneerija võeti tööle 1914. aastal. 

Raekoda kui sümbol

Raekodade arhitektuuri on populism sisse programmeeritud, puudutab see maja ju  vähemalt teoreetiliselt kõiki linnaelanikke. Kuna raekodasid ehitatakse harva, siis on nendel lasunud ka oma aja sümboliseerimise raske koorem. Lisame otsese seose võimuga ja saame hoonetüübi, mille arhitektuur on tugevalt immuunne avangardi suhtes. Täna see enam nii ei ole. Postpostmodernistlik kapitalism ja linnade omavaheline võidujooks (kultuuripealinlus ja muu selline) sunnib ka raekoja arhitektuuris otsima reklaamilikku efektset  vormi ja sellega paljud 2009. aasta raekoja konkursi tööd ka silma paistavad. Ka 1912. aasta Tallinna raekoja konkursile pakkusid soome arhitektid (nende seas Eliel Saarinen) moodsaid juugendstiilis lahendusi, kuid võitjaks valiti ikka saksapärane torniga maja, mis teatavasti skandaali põhjustas.

„Esimese auhinna vääriliseks on projekt tunnistatud, mis oma välimise jume poolest niisamasugune nõndanimetatud „viinaköök” või  „tall” on, nagu neid enne terve rida Tallinnat „ilustavad”,” kurjustas Tallinna Teataja, lubades endale otse delfilikku sõnakasutust. Kohaliku tubli sõjaväeinseneri Aleksander Jaroni võidutöö tegelikult nii lootusetult halb polnudki, kuna see oli maha tehtud Saksamaal ja Austrias just moodi tulnud eeskujude pealt: 1911. aastal olid valminud Ludwig Hoffmanni projekteeritud raekoda Berliinis ja Herman Billingi raekoda Kielis. Aga just saksa mood oli  see, mis eestlastel kurku nööris. Ehitamiseks võeti aluseks siiski hoopis Saarineni projekt, mis oli konkursil saanud ostupreemia. Sellel oli uhke kõrge torn ja tolle aja demokraatlikule idealismile kohaselt suur 540-ruutmeetrine saal amfiteatrilaadse paigutusega. 1937. aasta raekoja konkursil kordus sama: I preemia anti Elmar Lohu ja Aleksei Küttneri tööle, kuid ehitada otsustati ostupreemia saanud Edgar Johan Kuusiku projekti järgi. Tema  Stockholmi raekoda matkiv projekt langes konkurentsist, kuna ületas ligi 20 protsendi võrra lubatud kubatuuri, milleks oli 70 000 m³. („Raiskasin palju kubatuuri uue raekoja torni peale,” tunnistas Kuusik pärast. „Tundsin oma tööst sellist rahuldust, et mind enam ei huvitanudki auhind,” väitis ta). Pooles 1937. aasta konkursi töödest oli ületatud etteantud mahtu ja tollal, erinevalt tänapäevast, polnud veel kombeks anda preemiaid  konkursitingimusi eiravatele võistlustöödele. Esikoha saanud Lohu ja Küttneri töös (mille märgusõnaks oli linnapea Jaan Sootsi kabineti telefoninumber 43 044) oli ka obligatoorne torn, kuid selle juuspeenikese tipu peale kuupmeetreid ei kulunud. See meenutas Peterburi admiraliteeti, milline assotsiatsioon Eestimaa raekoja hoone puhul taas väga ebasoovitav oli. Kuusiku lahendust asusid kiitma Hanno  Kompus ja Eugen Habermann, Rasmus KangroPool jäi kriitiliseks: „Mõni imetleb Kuusiku projekti veneetsialisust ja leiab sealt ka Stockholmi raekoja sugemeid. Võib-olla, kuid me ei vaja neid. Juba filosoof Keyserling arvas rootslaste laenudesse kalduvast rikka kodaniku kultuurist, et see on kõige viljatum kõigi kultuurrahvaste kultuuride keskel. [—] Siin räägivad mõned, et Kuusiku projektis leiduvat hästi toredad esindusruumid ja see olevat väga tähtis. Mina arvan, et esindus siis ei ole suurem asi, kui p o l e midagi esindada ja suurutseda. Meie elu vajab kindlasti rohkem tublit tööd, raudset tööd, järelejätmatut tööd, kui midagi muud. See t ö ö olgu meie esindajaks” (Uudisleht14. I 1937).

Mitmed 1937. aasta raekojad olid töisust esile tõsta tahtes kavandatudki kui büroolikud raekojad, kuid Pätsi Tallinna esindusliku „fassaadi” tarbeks, mida kindral Soots ellu viima  hakkas, ei andnud need sümboli mõõtu välja.     

2009. aasta konkursist

Hea, et uue arhitektuurikonkursi võidutööks paatoslikku sajandi sümbolit ei otsitud. Esikoha saanud Taani arhitektide büroo BI G töös on raekoda avatud ja läbipaistev. Neil pole aimu kohalikest võimukemplemistest ja nad on projekteerinud ideaalse hoone ausale ja siirale demokraatiale. Avatust, seoseid ja suhtlemist rõhutav põhiidee on kokku võetud märgusõnaga „Public Village”. Bjarke Engelsi ja BIG -i (teine põhiautor on Jakob Lange) näol on tegemist maailmas tõepoolest väga tuntud arhitektuuribürooga ja mitte tundmatute välismaalastega, nagu see  varem juhtunud pea kõigil Eesti rahvusvahelistel arhitektuurikonkurssidel. BIG i lennukaid töid teades tundub nende Tallinna raekoda isegi üllatavalt rahumeelne ja kontekstuaalne. Võidutöö raekoda on jaotatud alumise korruse kohale tõstetud ja otsakuti ühendatud kuubilisteks üksusteks, mille viltused katused annavad ehitisele mereäärsele alale sobiva dünaamika.

Torn pole eraldi seisev funktsioonitu iluasi, vaid see on kasvatatud  istungite saali kohale. Selle lakke pakuvad arhitektid viltu asetsevat peegelpinda, kust väljakul kõndijad näeksid istungil otsuste tegijaid ja vastupidi. Ametite kontorite linnapoolsed otsaseinad on klaasist, et linnaelanikud saaksid ka valimistevahelisel perioodil näha, kuidas linnavalitsus tööd teeb. Inimesed saavad jalutada maja all asuval avalikul väljakul ja veeta aega katusel, kuhu on kavandatud restoran – seda kõike muidugi juhul, kui raekoda  pärast valmimist turvakaalutlustel kohe ära ei tarastata. Tänavune raekoja konkurss jääb märgina maha konkursi korralduse poolest. Viimase aja riigihangeteks moonutatud arhitektuurikonkursid on tekitanud absurdse olukorra, kus kogenud tegijaid formaalsetel ja majanduslikel põhjustel ei kvalifitseeru ning esikohti on hakanud võitma eilsed magistrandid, kes on leivad suurte büroode kappi pannud. Arhitektipraktikat  neil ette näidata pole, oma käibest rääkimata. Uute tankistide teke pole küll see, mida konkursside lati tõstmisega saavutada taheti, ja arhitektuuri kvaliteeti ei tõsta see karvavõrdki. Raekoja konkurss korraldati kahes etapis. Kvalifitseerumise vooru laekus 81 taotlust ning võistlema pääses 79.

Osalema lubatute arv ja nimed said teatavaks ning iga osaleja võis otsustada, kas sellises konkurentsis on mõtet vaeva ja raha mängu panna. Osalejate loetelu oli seekord väga esinduslik ja see võis olla ka põhjuseks, miks 79st konkursile lubatust vaid 47 esitasid töö. (Ajalooliseks võrdluseks: 1912. aasta rahvusvahelisele konkursile laekus 15 projekti ja 1937. aasta kodumaisele võistlusele 14). Tööde seast valiti üheksa finalisti, kelle töid kommenteeriti, see tähendab, et tellija ja arhitekti dialoog algas juba konkursi viimases  staadiumis. See tagas tööde edasiarendamise soovitud suunas ja näitas ära ka arhitektide koostöövalmiduse ja paindlikkuse, mis on äärmiselt oluline – seisab ju ees suur ühine töö. Tundub, et süsteem töötas hästi, tulemus igatahes kinnitab seda. Selline kahe etapiga süsteem (mida varem on praktiseeritud erasektoris, avalikel konkurssidel aga mitte) välistab ka algajate sattumise esikohale, kui tahes sügavamõttelist spekulatiivsust nad ka ei toodaks.       

Natuke ka Vabaduse platsist

Pole kahtlust, et uuest raekojast saab linna mereäärset elu tugevasti võimendav hoone. Ent mis saab Vabaduse platsi majast, kui linn sealt välja kolib? Kuidagi lahja oleks, kui linna ühe parema asukohaga majja koliks  mingi eputava nimega büroo või erahotell. Tallinna väljakud on olnud selgelt jaotatud: Päts võttis riigi esindusväljakuks Vabaduse platsi, mis 1937. aasta kava järgi pidi palistatama suurte ministeeriumihoonetega. Tallinna linnavalitsus leppis Viru väljakuga, mis oli juba 1912. aastast raekoja jaoks määratud. Stalini ajal tehti vahetust: riigi esindusväljak koliti Pätsu jälgedest puhtamale Viru väljakule ja hakati siia Nõukogude Maja projekteerima,  Vabaduse (Võidu) väljaku suuremad majad aga hõivas linnavalitsus. Kui linnavalitsus nüüd ära kolib, on riigil hea võimalus mõni oma ministeerium dominantse koha peale upitada.

Mis ministeerium see olla võiks? Kuna nõukogulik tsentraliseerimine on taas moes, siis tuleks ka üheteistkümnes ministeeriumis lõpetada sarnase tegevuse priiskav dubleerimine ning ministeeriumid kokku liita. Tekkivas Peaministeeriumis saaks  kõvasti kokku hoida raamatupidajate, personalijuhtide, IT-meeste ja kelle kõige pealt, ametnikest ja ministritest rääkimata. Peaministeeriumi ministril poleks täiendavat palgafondi vaja, sest peaminister on meil ju olemas. Järgmine samm oleks juba Peaministeeriumi erastamine, sest iga laps ju teab, et erasektorist on kõike tunduvalt odavam osta, miks siis mitte riigijuhtimist. Et ministeeriumidel on kalduvus mõne aja  pärast taas vohama hakata, siis saaks arhitektide rõõmuks varsti jälle Vabaduse väljaku konkursi korraldada – et see siis tummise majaga täis ehitataks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming