Tagasi pidu ja pillerkaar!

REBEKA PÕLDSAM

Käisin performance’il, mis ei tahtnud olla etendus – mis tahtis olla, ei tea mis, ja nägin, kuidas üks naine, esinejatega eakaaslane, vaatas neid emaliku muigega: küll teiegi kunagi selle laval igavlemise lõpetate ja hakkate end tõsiselt võtma, aga praegu kannatame teid sõbralikult välja. Käisin näitusel, kus kaks sõpra hakkasid märatsema, sest neid ängistas näituse karjuv soovimatus midagigi öelda. Käisin näitusel, kus osalevad kunstnikud ütlesid, et väljapanek on üle kujundatud, aga kuraatoril läbi mõtlemata. Käisin näitusel, mis oli erakordselt hea, korraga konventsionaalne ja ebakonventsionaalne, pälvis ka kriitikute tähelepanu, kuid jäi ikkagi haibiringis nähtamatuks.

Mis on tõeliselt sisukas? Kuidas seda leida? Kust otsima hakata? Tahaks midagi, mis paneb pikalt järele mõtlema või tekitab enne-ja-pärast-tunde. Kas sellised pöörded ongi määratud vaid kohustusliku kirjandusega varapuberteeti ja siis aega, kui kaotatakse mõni lähedane või saadakse laps ja muututakse ajutiselt sügavalt pragmaatiliseks. Miks mitte pakkuda kunstis seda, mida kuskilt mujalt ei saa, aga mille järele igatsetakse, selle asemel et tulla välja sellega, millega pole midagi peale hakata? See miski pole mingi saladus. Kunst kunsti pärast pidi olema intellektuaalselt mõtestatud ebapraktilisus, mitte vormilistehniline mõttetus.

Tallinna kunstinäitustel ja viimase aja kirjanduses võib päris ära väsida emotsionaalsest tülpimusest, distantseeritusest abjektsuseni, kammitsetusest valetamiseni ja varjumisest vormimängudesse, mida esitletakse rahvusvahelistele standarditele vastava professionaalsuse pähe. Gregor Taul kirjutas värskes Müürilehes* Viljandile viidates ühe viimase aja südamlikumaid armastuskirju kultuuriideaalidele. Ta märgib, et perifeerias on edu pant ja terve mõistuse tagatis eneseiroonia. Meie kultuuripildis on varjutanud tervemõistusliku eneseiroonia naeruväärne väiklus, aga perifeerse eneseiroonia ideegi on päris haarav ja teeb selle ruumi rõõmsamaks.

Austraalia kunstnik Dean Reilly ja tema „renessansimeest“ kujutavad maalid on kujunenud edusümboliks, mainekate kunstikogude ja rikaste kodude maiuspalaks. Ka mõni kriitik on pidanud neid mitte ainult fantaasiarikasteks, vaid lausa julgeteks.

Red Hill Gallery

Miks on praeguses maailmas, kus maa on must jubedatest uudistest, sõjahirmust ja -kaotustest, kunstis nii levinud süüdimatu mäng vormidega? Miks on meetrise diameetriga viie sentimeetri laiune peegeldav pronksist ketas hästi valgustatud varjudega valgel seinal, samalaadne ellips enesekindlalt põrandal, pealkirjata, just see, mis rahustab vaataja maha oma täiusliku mittemidagiütlevusega? Või miks peetakse juba väga julgeks ja poliitiliselt korrektseks, kui pildil on soni ja vestiga jalgu hargitav mees, kelle keskelt kasvab välja suur moon, eriti kui mees hingab end õitsele ja kokku tagasi? Mis selles juba nii transgressiivset on?

Feministliku kunsti ajaloo perspektiivist on kõige valusam vaadata kunstnikke, kes töötavad tehniliste võimaluste ja vormiküsimustega, aga ei ole kuigi avatud isegi rääkima oma teoste emotsionaalsest või filosoofilisest poolest. Need kunstnikud elavad selgelt XX sajandi vaeva ja vatti näinud naiskunstnike suurte pingutuste läbi populariseeritud – ja praeguseks mingi piirini avangardina aktsepteeritud ja fetišeeritud – tuules, ilma et nad seda teadvustaksid või selle ees tänu- või kohusetunnet ilmutaksid.

Kas poleks ahvatlevam korraga ühiskondlikult mõelda ja vormi uuendada? Muidugi on! Seda tõestavad noored kunstnikud, kes on kasvanud üles angloameerika magamistoamuusika ja -kirjanduse peal, mis tugineb feministliku kultuuri traditsioonile ning ülistab individuaalsust eneseväärikust julgustava konstruktiivsusega. Paraku ütlevad isegi nemad, et ei näe end feministidena, sest ei näe sugude ebavõrdsust. Enesele teadmata aga räägib nende looming just patriarhaadi valust, viidates feministlikele autoritele, kelle kaudseid viiteid noored trendiveebist nagu kõrrega imevad.

Kõige hea ja vähem hea puhul on kunstnikel käepärast kulunud põhjenduseks igihaljas ebakindlus. Ometi on ebakindlusel ja ebakindlusel vahe: üks on normaalne kõhklus enne lavaleastumist, teine aga vaigistab isiksuse lahustumiseni ja sööb ära igasuguse võime midagi teha või öelda. Eneseväärikus ja -teadlikkus on küll inimese enda kasvatada, aga see eeldab ka usaldavat kultuuriruumi, kus üksteist väärtustatakse ausa kiituse-laitusega ning igasugu pseudometaformalismile ülearu tähelepanu ei pöörata.

Kuigi sooküsimus ja rahvuslus on kunstis omandanud teatava konventsionaalsuse astme, ei saa öelda, et sugu ja rahvus enam sügavamalt ei puuduta või et mõistmatus haiget ei tee. Passiiv­agressiivne tasalülitumine robotlikult emotsioonitusse kõige ilusana aktsepteerimise retoorikasse ei ole hoolimine, lahkus ega hingelise terviklikkuse alus, vaid tühine formaalsus. Apoliitilisusele vabandusi pole mõtet otsida, need on ammu teada, vaid küsimus on, kuidas tuua meeleparandus, -erutus, meelisklev lust ja lõbu isiklikul tasandil näitusesaali tagasi ja võtta publiku ees vastutus oma loominguga maailma mõtestamise eest.

* Gregor Taul, Väikelinna bändiproov. – Müürileht 16. VIII 2017. https://www.muurileht.ee/vaikelinna-bandiproov/