Tähendusrikas paus

Reet Varblane

Fotokunstnik Krista Möldriga kõneleb tema Jaapani projektist Reet Varblane. Kalle Kataila ja Krista Möldri näitus „Jaapan Euroopa pilgu läbi. Jaapan täna, osa 13” Temnikova ja Kasela galeriis (Müürivahe 22 ja Lastekodu 1, kolmapäeviti ja neljapäeviti kl 16–19) kuni 20. I. Temnikova ja Kasela galeriis, nii Müürivahe kui ka Lastekodu tänavas, on veel vaadata „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” raames korraldatud soome kunstniku Kalle Kataila ja eesti kunstniku Krista Möldri näitus. See ei ole tavapärane Soome-Eesti ehk siis naabermaade kunstnike ühisnäitus. Kataila ja Mölder esindavad kahte Euroopa kultuuripealinna, Tallinna ja Turu (või siis maad, kuhu kultuuripealinn kuulub, sest Kalle Kataila elab ja töötab peamiselt Helsingis). Seegi tõsiasi on vaid pool näituse mõttest, teine, antud juhul vaat et olulisemgi pool on Jaapan. Näitus on pealkirjastatud „Jaapan Euroopa pilgu läbi. Jaapan täna, osa 13” ning selle taga on Jaapani institutsioon EU -Japan Fest European Committee, mille toel on 1999. aastast peale kutsutud fotokunstnikke üle kogu Euroopa – ikka kultuuripealinnade kaupa – tutvuma Jaapani argielu ning nüüdiskultuuriga ning seda kujutama. Fondi kõrval on projekti kaasatud ka Jaapani maakonnad, et värske, võõras pilk kataks kogu Jaapani. Siiani on selles projektis osalenud 51 kunstnikku ning jäädvustatud on 32 maakonda. Projekti on kavas jätkata, kuni on kaetud kõik 47 maakonda. Tulemust näidatakse nii Euroopas kui ka Jaapanis. Seekordse valiku on teinud jaapani kuraator Mikiko Kikuta, et nii eurooplased, aga ka jaapanlased ise saaksid oma maad, oma kodukanti teise pilgu kaudu vaadata. Meedias leidub küll ohtralt teavet Jaapani kohta, aga see on täis streotüüpe, ühekülgsust. Nii et selles projektis ei ole mõtet otsida turismialbumit. Kunstnik peab leidma maakonnast, kuhu ta satub, midagi just sellele paigale iseloomulikku. Krista Möldri ja Kalle Kataila avastada sai Honshu saare kirdeosa Tohuku regiooni Akita prefektuur.

Krista Mölder, kas sellise projekti puhul on kunstnik täiesti vaba ise otsustama, mida ta teeb, või esitas kuraator n-ö lähteülesande?

Enne lõpliku valiku tegemist pidid kõik n-ö kandidaadid esitama kuraatorile oma üsna täpse visiooni, mis Akita puhul huvitab ja mida nad seal pildistama hakkavad. Kuna mul isiklik Jaapani kogemus puudus, siis valisin kaudse materjali põhjal välja kolm teemat, millesse plaanisin süveneda. Need siis ka esitasin kuraatorile, kuigi, otseselt ühtegi neist ma seal ei teostanud.

Kuivõrd erines sealne tegelikkus sinu ettekujutusest?

Mul on hea kujutlusvõime: saanud teatud hulga teavet, töötan selle läbi, millest tekib piisavalt intensiivne kujutluspilt. Kohtumine Akita prefektuuriga üllatas täielikult: see ei vastanud absoluutselt ei minu Jaapani – teatud tüüpi esteetika pluss tunnetusviis – ega ka kitsamalt ettekujutusele Akitast. Oma rolli mängis ka ilmastik: superluks lumi ei soodustanud kuidagi väljas pildistamise mõtet. Niiöelda puhta ilu tagant oleks olnud väga raske, kui mitte võimatu soovitud sisu näha. Mul ei olnud ka kindlat elamispaika, liikusin maakonnas ringi, peatusin mitmetes väiksemates linnades ja külades. Võõras keskkond, iseäranis kui ei oska ka kohalikku keelt, tingib teistsugused meetodid. Mul oli kolmeks päevaks saatja, giid, ülejäänud aja olin omaette. Need päevad, kui kohtasin kedagi, kes kõneles inglise keelt, olid kingitus. Esimest korda oli mul kaasavõetud (jaapani) keele vestmikust kasu.

Sa oled valinud oma projekti aluseks jaapani klassikalise mõiste „ma”. Nagu projekti tutvustavates tekstides seisab, tähistab see mõiste pausi, tühikut nii ajalises kui ruumilises mõttes. Kas olid selle mõiste peale juba varem mõelnud või jõudsid selleni Jaapanis?

Minu varasemad ideed olid mõnevõrra konkreetseemad: hõlmasid, selle piirkonna probleeme, harjumusi. „Ma” abil sain ühendada midagi, mis on üldisemalt Jaapanile omane ning toob välja ka Akita eripära, eelkõige ruumilises mõttes. Tahtsin edastada midagi, mis iseloomustab nii ajaloolist kui ka nüüdisaegset ruumi. Alustasin Kokunodate samurai aegsetest majadest ning jõudsin Seichii Shirai (1905–1983) projekteeritud hoonete juurde. See oli tõeline üllatus leida seal, suhteliselt Põhja-Jaapanis, Shirai hooneid, sest ta on projekteerinud rohkem Tōkyō ümbrusesse, mitte lumistesse piirkondadesse. Akita prefektuuri jääb ka Jaapani vanim puust kabuki, Kosaka Korkukani teater. Külastasin seda hoonet. Etendusi küll ei näinud, sest trupp oli läinud jõuluvaheajale, laval oli pikk paus, tühjus. Ma-mõistet võib kohata ka kabukiteatris: kui näitleja ütleb lause, siis, mida pikem on vaikus, paus enne järgmist lauset, siis seda tähendusrikkam on öeldu.

Kokunodate samurai majad on selle piirkonna pärlid: mõnedes elatakse, mõned on muuseumiks tehtud. Kokunodatet nimetatakse ka Põhja-Jaapani Kyōtōks.

Kui palju sa keelebarjäärile vaatamata sealsete inimestega suhtlesid? Kas said ka oma varasematele küsimustele vastused?

Kui sattusin mõne toreda inimese otsa, kellega sain vestelda, siis ta juhatas juba järgmise juurde. Akita inimeste avatud olek ja uudishimu ületas kõrgelt minu ettekujutuse. Nende uudishimu avaldus märksa varem kui minu oma.

Kas nägid ka sealset nüüdiskunsti või välistasid selle, et mõjutusi vältida?

Kuna tegemist oli siiski provintsiga, siis nüüdiskunstiga oli prefektuuri suurimas linnas Akitas kaks kokkupuutepunkti: kohalik raamatukogu (minu Akitas viibimise ajal oli seal Daidō Moriyama fotoraamatute retrospektiiv) ning mind vastu võtnud noorte kunstnike organisatsioon Zerodate (O-Date). Nemad tegelevad peamiselt ruumi puudutavate aktsioonidega: võtavad kohapeal üle mahajäetud hooneid, leiavad neile funktsiooni, organiseerivad sotsiaalseid aktsioone. Zerodate aktiivsemad liikmed tegutsevad siiski kas Tōkyōs või mõnes teises suurlinnas või siis võrgukeskkonnas. Nende tegevus on oluline kogu Jaapani kultuuri kontekstis (www.zero-date.org).

Projekt koosneb näitusest ja raamatust, kus kunstnike endi selgituste kõrval on kindel koht ka kuraatoritekstil. Kuidas on Mikiko Kikuta sinu töid kirjeldanud? Kas tema lähenemine erineb meie või ka laiemalt Euroopa kunstikriitikast? Või kasutab ka tema n-ö praegusaegset kunstist kirjutamise keelt?

Kui kriitik (kuraator) süveneb konkreetsesse töösse, siis enam erinevust ei ole, siis loeb juba kriitku empaatia, erudeeritus. Kõigil, nii kunstnikul kui kriitikul, on oma lemmikteemad, valdkonnad, mis huvitavad neid rohkem ja mida nad seetõttu tajuvad sügavamalt. Mind üllatas ja rõõmustas Kikuta mõistmis-, sisseelamisvõime, kuigi meie kokkupuuted Kikutaga olid põgusad. Ta on vabakutseline kuraator, kelle töökoormus on väga suur. See projekt oli üks paljude seast, seetõttu kohtusime korra Tallinnas, siis vahetasime mõned e-kirjad ning ka Akitas käis ta mind korra vaatamas. Kui saatsin talle oma fotoraamatu pildikomplekti esimese valiku – olime leppinud kokku, et saadan kõigepealt vaid fotod, selgitused alles hiljem, kui ta on pildid läbi vaadanud –, siis langes tema kommentaar täielikult kokku minu ideega. Rõõmustas, et olin suutnud visuaalselt, piltide abil artikuleerida selle, mida olin tahtnud öelda. Väga hea oli raamatu juures koos töötada: võimalik, et meie kunstitunnetus on suhteliselt sarnane, Kikuta, Euroopas õppinud jaapanlase arusaamad andsid lihtsalt teistsuguse vaatenurga juurde.

Kuivõrd on sinu Jaapani fotodes seda, mida võiks nimetada jaapanipäraseks esteetikaks? Kas sealne esteetiline mõtlemine on sind mõjutanud?

Töötamise ajal ei mõjutanud mind mitte niivõrd esteetika, kuivõrd ruumitaju ning üldine mõtteviis. Olukord õpetas mind olema hästi avatud, et olukord ja paik, kuhu sattusin, hakkaks ise suunama, kuidas seda tuleb edastada. Visuaalne puhtus minu fotodes on pigem sisulise selguse huvides.

Kuidas su tööprotsess kulges? Kas pildistasid algul hästi palju ja alles siis tegid valiku?

Esimest korda pärast „Maamärkide” projekti pildistasin tõesti hästi palju. Tegin seda teadlikult, et hiljem mittevajalik välja toimetada. Kuna mu aeg oli piiratud, pildistasin mitut teemat korraga. Kui aga sain aru, et tahan keskenduda mõistele „ma”, pausile, tühemikule, siis hoidsin paralleelselt filmiaparaadi ja filmidega digitaalselt kättesaadavas kohas teatud hulga pilte, mida sain alati üle vaadata, et taju püsiks värskena.

Nüüd näituse juurde: kõigepealt oli see väljas Turus, nüüd on Tallinnas ja läheb siis Jaapanisse. Kuhu täpsemalt?

Algul eksponeeritakse seda Akita prefektuuris, kui hästi läheb, siis ka Tōkyōs.

Tallinna näitus, eelkõige Müürivahe tänava galerii oma, moodustab terviku: kohati on isegi raske aru saada, millised tööd on sinu, millised Kalle Kataila omad. Kataila fotodel on inimene, kuid ta ei ole foto keskne tegelane, pigem sulab orgaaniliselt ruumi kui tervikusse.

Kalle Kataila inimest võib nimetada vaatajaks. Kataila määratleb ennast ise, vähemalt praegu maastikukujutajana, kunsti kontekstis saab maastikust kui žanrist rääkida siis, kui on olemas vaataja. Minu töödes on inimene kohal sageli ainult vihjena ja on seal pigem kui protsessi tajuja, protsessis osaleja, keegi, kes osaleb pausis või loob selle. Ruume olen püüdnud kujutada mitte museaalsest aspektist, vaid ikkagi kasutusel olevatena, oma praegust elu elavatena. Sageli jätkub pildi „tegelik sisu” otseselt pildil kujutatust väljaspool. Minu fotode puhul on hästi oluline nende dialoog.

Kuidas sobitub jaapanlaste praegune, tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud elulaad vanadesse samuraiaegsetesse majadesse? Kas nad on siseruumides palju ümber konstrueerinud?

Minu arvates on Shirai suutnud oma 1960ndatel projekteeritud hoonetes ühendada nüüdisaegsed vajadused traditsiooniga. Shirai oli sügavalt vaimustatud Bauhausist ja tema Yuzava piirkonna hoonetes kohtuvad Bauhausi ideed jaapani tunnetuse ning traditsiooniga, tulemus on delikaatne ning orgaaniline sulam. Piisavalt moodne köök ei välista ruumide traditsioonilisi parameetreid: kõrgust ja eraldatust, topeltseinu.

Ruumides, kus ma viibisin, tekkis mul kogu aeg küsimus, kas peaksin usaldama rohkem mõistust või taju. Need ruumid võimaldasid mulle mingi lisaruumi. Nagu sisaldaks füüsiline koht endas veel ka tajutava aegruumi. Seda võib võrrelda ka kingitud ajahetkega.

Jaapanis viibides ei tekkinud mul kordagi tunnet, et saaksin millegi kohta öelda „ma saan aru”. Akitas oldud aeg treenis pidevalt mu kogemise oskust ning õpetas ootustest, varasemast teadmisest loobumist, usaldust tundmatu vastu. Seda võib kohati võrrelda ka enese ärakaotamisega. Olen selle seisundi üle väga tänulik. Mulle kui kunstnikule oli seda väga vaja.

Sa olid Jaapanis ka aastavahetusel. Müürivahe galerii väljapanekut saadab nuudleid rullivat meest kujutava video hääl. Ka videopildi oled sa ehitanud üles detailide välistamisele, pausile ning kordusele: kui mees lõpetab oma tegevuse, saab nuudlitaigna valmis, siis läheb terve ekraan valgeks, hetke pärast algab kõik uuesti. See viis, kuidas sa kordust näitad, välistab tegevuse rutiinsuse, sellel ei ole midagi tegemist tüütu, vaimuvaese liinitööga.

Pidasin video heli lihtsat rütmilisust oluliseks Müürivahe tänava galerii väljapaneku ühendamisel. Ma ei teagi, kas saab öelda, et välistan detaili, sest üldiselt mind pisiasjad paeluvad. Ehkki jah, visuaalselt sellel videol palju nüansse ei ole. On üldpilt, kus tavalisest väikesest taignakäkist – millestki väga lihtsast – saab valge väli, uus alge koos oma looja (koka) varjuga. Tegija on kohal. Pikem paus ja valge ekraan video lõpus võimaldavad ehk vaatajal varju või tegevuse olemuse üle mõelda. Lihtne põhjuse ja tagajärje seos. Nagu mudel, mida on võimalik kanda üle mitmetesse sfääridesse. Mul on hea meel, et sa ei näe video korduvas tegevuses rutiini. Usun, et suur osa selles on kokal, kelle tegevus oli ülimalt inspireeriv ja kes näis tegevatki kõike sammhaaval ning oma rütmis, pühendudes sellele, mis parasjagu käsil. Samasugune keskendumine, tähelepanu juhtimine paistis mulle silma ka ümbritsevates ruumilahendustes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming