Tähelepanu, arusaamine nõuab osavõttu!

Mary-Ann Talvistu

Antoni Muntadase näitus „Raamide vahel” Barcelona nüüdiskunsti muuseumis (MACBA) kuni 20. V ja „Sissepääs/Vahel” („Entre/Between”) Madridi Reina Sofia nüüdiskunsti muuseumis 23. XI 2011 – 26. III 2012. Milline on üksikisiku roll meie kaasaja ühiskonnas? Kuidas jõuab meieni informatsioon ja mida üldse teabeks peame? Antoni Muntadast (Barcelona, 1942) peetakse kodumaal nii kontseptuaalse kui ka meediakunsti pioneeriks, 1970ndate algusest elab ta New Yorgis. Ta on rahvusvaheliselt tuntud ja rohkete autasudega pärjatud kunstnik, 2005. aasta Veneetsia biennaali Hispaania paviljoni sissepääsu kohal rippus Muntadase tuntud loosung: „Attenzione: la percezione richiede impegno” ehk „Tähelepanu: arusaamine nõuab osavõttu”. See deviis on tema arvates kommunikatsiooni lähtepunkt ja tema sotsiaalpoliitilisi teemasid käsitlevate tööde võti. Barcelona MACBAs on väljas tema videoinstallatsioon „Raamide vahel: foorum (Barcelona), 1983–1993” („Between the Frames: The Forum (Barcelona), 1983–1993”, 2011), 1980ndate kunstimaastiku kriitiline visioon. Muntadas intervjueeris selle süsteemi olulisi persoone: kunstnikke, kriitikuid, muuseumitöötajaid, galeriste, õppejõudusid. Tulemus paljastab kunsti ja publiku vahendajate manipulatsiooni ning avalikustab sõnumi mutatsiooni. Vaatajal on selles teoses, mis meenutab disainilt panoptikumi, kuid kus kaheksa peatüki lõpliku montaaži teostab igaüks ise, oluline roll.

Madridi Reina Sofia nüüdiskunstimuuseumi (MNCARS) oli väljas aga tema viimase neljakümne aasta jooksul valminud tööde valik. Tegemist oli pigem analüütilise kuraatorinäituse kui retrospektiiviga, valiku oli teinud Vancouveri kunstigalerii peakuraator ja kaasdirektor Daina Augaitis. Muntadas on ise väitnud, et tal on oma varasema loominguga tekkinud distants. Oluline roll oli ka Hispaania näitusedisaini õppejõu Enric Franchi kujundusel. Kujundus mõjus muuseumi labürinti meenutava plaani kriitikana. Ka Valentin Roma, 53. Veneetsia biennaali kataloonia väljapaneku kuraatori koostatud ja erilise hoolikusega paigutatud selgitavad seinatekstid aitasid kaasa lihtsa ja selge ruumi tunde tekkimisele. Tegu oli flashback’idena mõjuvate minijutustustega, mis ei domineerinud, vaid aitasid luua seoseid ja tõid tööd vaatajale lähemale. Väljapanek koosnes üheksast osast („Mikroruumid”, „Võimusfäärid”, „Meediamaastikud”, „Avalikud territooriumid”, „Arhiiv” jne), lineaarne liikumine osade vahel oli asendatud omavahel põimuvate trajektooridega. Ühe töö puhul esitatavad küsimused – „kes?”, „mis?”, „miks?”, „kuidas?”, „millal?” jne – jooksevad võrgustikuna läbi kunstniku kogu loomingu.

Väljapaneku võtmetööna tuleb mainida kohaspetsiifilist videoinstallatsiooni „Situatsioon 2011” („Situación 2011”), mis oli väljas muuseumi juurdeehitise neljal vahekorrusel. Muntadase töödes on sageli viiteid non-lieux’dele* ehk siis anonüümsetele paikadele nagu lennujaamad, hotellid jne. Nimelt on MNCARSi peahoone vana haiglakompleks, millele on 2005. aastal tehtud juurdeehitus staararhitekti Jean Nouveli projekti järgi. Mõlemad hooned on omavahel seotud, aga et korrused õigesti haakuksid, tuli juurdeehitisele lisada nn transiittsoonid, kus külastaja tunneb ennast justkui lõksus. Muntadasele omaselt intervjuudena üles ehitatud teoses räägivad asjaosalised (muuseumitöötajad, arhitektid, linnaplaneerijad) ise muuseumi laienemisest ja tipparhitekti projektist. Nende jutust, mis on kohati lausa vastandlik, koorub välja tõdemus, et sageli ei arvestata muuseumiarhitektuuri puhul ei muuseumi funktsiooni ega ka seost linnaruumiga.

Muntadast on alati huvitanud tõlke ja tõlgenduse aspekt, mis omakorda on aluseks geograafilise ja kultuurilise eripära analüüsimisele. Tähelepanelik tuleb olla aga kunstniku kontseptuaalsete sõnamängudega, mis kannavad endas pooleldi varjatud või ka varjamata sõnumit. Nii asendab ta sõna medio (vahend) sõnaga miedo (hirm), et seletada hirmu keskset rolli ühiskonnas ja ka poliitilises süsteemis.

Muntadas soovib teha nähtavaks aja jooksul nähtamatuks muutunu või muudetu. Kindlasti pole alati kerge temaga ühele lainele saada ja tema sõnumit dekodeerida, kuid Muntadase meetodis on paras annus irooniat, mis meile lähedane.

* mõiste pärineb prantsuse antropoloog Marc Augélt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming