Tõnis viimase vindi peal

Andri Ksenofontov

Ükskõik, mida Tõnis Vint uurib, otsib ta alati tähendussõnumit. Tõnis Vindi näitus “Geomeetriline ja arhitektuurne element” Hausi galeriis kuni 28. X.

Tõnis Vint. Far East Center. visioon IV. 2002.

Kelleks ei ole Tõnis Vinti veel nimetatud? Feministiks? Olgu, olen siis esimene. Tal on ju pikad juuksed ja ta on paljude eesti kunstnike vaimne emme. Ma aiman, mis ta sellest arvata võib. Aa, emme? Ju siis sundis tähtede seis sellist asja ütlema. Taevatähtede? Kirjatähtede? Emme on sümmeetriline ja põhineb maagilisel arvul neli. Mis on M, kas kaks teravikku üles või üks teravik alla? Mida iganes Tõnis Vint tähele paneb, lahkab ta seda läbi mustade prilliraamide, kontrollib asja sõrmetundlaga numbritabelites jooni ajades, avastab möödaminnes mõne uue üliolulise universumitõe. Ta põimib kokku eesti kinda- ja liivi vöömustreid, gooti elamute vahvärkfassaade ja kirikute põrandamosaiike, hollandi pornoajakirju ja nõukogude vabamüürlikku sümboolikat. Kõigevägevama omnipotentsiga. Kuna Tõnis Vindil on alati meeles mitu asja korraga, ning paljud neist asjadest on keerukad ornamendid või müstilised mõistupildid, siis tema jutt kipub tulema sama seostatud kui kassikangas ta oma karvadest. Seepärast võidakse arvata, et Tõnis Vint on üks sassis, segane, arusaamatu esoteerik, new age’i guru ja mõttekaose ema.

 

Esteetilised objektid kui geomeetrilised stsenaariumid

 

Tegelikult on Vindi töömeetod geniaalselt lihtne nagu muuseumivalvuril mr Beanil filmis “Mr Bean”. Ta istub ja vaatab pilte. Viis, kuidas ta ühte pilti teisega suhestab, on sama, mis renessansi natuurfilosoofidel: ta otsib ja leiab sarnasusi. See on klassifikatsioonitabelitele ja verifitseeritud teooriatele eelnev analoogiameetod, vahetu ja väldib esteetilise mõtte võõrandumist kunstiesemest. Juba üliõpilasena avastas Tõnis Vint, et eri aegade kunstiteoste läbiv kompositsiooniskeem on rõht- ja püstjoonega nelja ossa jaotatud ruut. Esteetilised objektid ei ole ainuüksi taandatavad üldistele aritmeetilistele ja geomeetrilistele suhetele, mis on üldtunnustatud põhimõtted, vaid need moodustavad ka ajas, ruumis või köites loogilisi järjestusi, mida võib lugeda kui geomeetrilisi stsenaariume. Nagu liturgilises arhitektuuris valmistab üks ruum ette sisenemist järgmisse, nii on võimalik aiaplaneeringust või kampsunikirjast välja lugeda mütoloogiliste kangelastegude, maailmaloomise või muude protsesside sümboolikat. Teada on ka see, et pildimeditatsiooni harrastavates kultuurides kasvab protsessisümboolikast omakorda vaatajat haarav protsess. Sealhulgas esteetilise rahulduse või kunstilise kirgastuse protsess, mis on kättesaadav ka ettevalmistuseta inimesele.

Kuidas jõuda asjade lihtlabasest vaatlemisest suurte üldistusteni? Analoogia võib leida Paul Austeri “New Yorgi triloogia” esimesest osast “Klaaslinn”, kus detektiiv Quinn jälgib härra Stillmanni, kelle “pilk oli kogu aeg kinnitatud kõnniteele, nagu oleks ta midagi otsinud. Ja tõepoolest, aeg-ajalt ta kummardaski, korjas maast mõne asja ning uuris seda teraselt, eset käes üha ringi keerutades. Quinnile meenutas see mõnel esiajaloolisel varemel  potikildu vaatlevat arheoloogi. Olles eset niiviisi keskendunult silmitsenud, viskas Stillmann selle vahel kõnniteele tagasi. Aga enamikul juhtudel avas ta kotisuu ja pani eseme õrnalt kotti. Seejärel pistis ta käe palitutaskusse, võttis sealt punase märkmiku – samasuguse nagu Quinnil, kuid väiksema – ja kirjutas sinna midagi paar minutit hästi keskendunult. Selle toimingu lõpetamise järel pani ta märkmiku taskusse tagasi, võttis maast koti ning jätkas teekonda.” Kui Quinn oli Stillmanni kaua jälginud ning tema trajektoorid linnakaardile kandnud, moodustasid need sõnumi “Paabeli torn”.

Väikese poisina armastas Tõnis Vint muinasjutulisi torne joonistada. Ainsa tõelise Tallinna linnaplaneerijana, kes enne hoolega vaatab ja siis joonistab, nagu härra Stillmann, on ta ka kodulinna torne kavandanud. Eesti Ekspress tegi kuulsaks tema Naissaare tornid. Nüüd kavandas Tõnis Vint oma Paabeli torni Kaug-Ida keskuseks Paejärve ääres Lasnamäel, teisel pool uue kunstimuuseumi kanalisilda.

Olles Tallinna läbi käinud ja Tallinna kaardi läbi sehkendanud, jõudis Vint omal ajal järeldusele, kuivõrd ränk võõraskeha on Lasnamäe. Siis vaatas ta veel korra Kasuga templi mandalat XIV sajandist, vanimat, mis Jaapanis säilinud. Peale kõige muu ammutati sellistest piltidest ka ideid arhitektuurseks planeeringuks. Tõnis Vint nägi sarnasust mandala ja Tallinna plaani vahel. Mandala keskteljel asuv tee, ülalt alla, on Tartu maantee, Põhjaväil ja Kopli tänav. Paremal ülal on tselluloosivabriku hooned, vasakul ülal Kadrioru loss, presidendiloss, Kumu ja see võimas Paabeli kompleks, mida Tõnis Vint juba vaimusilmas näeb. Praegu on seal arendusalaks kuulutatud endine paekaevandus karjäärijärvega keskel, tulevane integratsioonilüli Lasnamäe ja Tallinna vahel. See kaldus kriips, mis pildi vasemast ülemisest nurgast välja viib, on Lasnamäe kanal, mis seob tallinlasi Iru esivanematega.

Ja kõik läheb paika. Iroonia? Jah ja ei. Mütoloogiline mõtlemine selle poolest ongi mütoloogiline, et suudab iga kivi ja kosmose kokku mässida. Ent meetodi teaduslik küsitavus ei tee olematuks saavutatud tulemust. Kas on veel disainereid, kelle trükikujundustest on saanud legendid, nagu Vindi ajakiri Horisont (1970, nr 9) ja almanahh Kunst (1975, nr 48/2)?  Kes kadestamisväärse kergusega nopivad rahvusvahelistelt näitustelt auhindu? Ent kiitlemine ei määratle. Ega päästa Tõnis Vinti ja tema stuudiot Hermeetria-22 olukorrast, kus keskmine eesti kunstikriitik nende peale pead kratsib, õlgu kehitab ja ebamääraselt geomeetrilisest geomantiast korrutab.

 

Ornamentika ei ole suveniirkitš

 

Tõnis Vindi võib tunnistada meediakunstnikuks, täitsa trendikaks. Veel raudse eesriide tagant saatsid/tõid talle austajad Lääne ajakirju ja raskeid raamatuid, nüüd jälgib ta satelliitantenniga poolt tuhandet kanalit kogu maailmast. Tõsi, elektrooniline meedia jääb Tõnis Vindi loomingu sisendi, mitte väljundi poolele. Olemust see ei muuda. Nagu viimati toimunud “Supernoova” näitusel, kus moodsate vahenditega traditsiooniliste kunstiväärtustega tegeleti, süvenemise ja põhjalikkusega. Ei olnud vahet, kas joone projitseeris ekraanile DVD või joonistas kunstnikukäsi selle alusele. Nagu ei lahuta elektrooniliste ja traditsiooniliste meediumide kasutamine Tõnis Vinti tema õpilastest.

“Supernooval” paistis geomeetrilise puhtuse kõrval veel üks tõusev trend, ornamentaalsus. Ehk on Tõnis Vindi etnograafilise ornamentika vaimustus üks põhjusi, mis kunstikriitikuid temast võõrutab. Sest kriitikutel lasub mingi needus, mis iga rahvakunstieseme, mida nad oma sule või arvutiklahviga puudutavad, suveniirikitšiks muudab. Kui aga vähegi ringi vaadata, paistab rahvuslik ornamentika suurtel mööblilaatadel ja disaini tippajakirjade lehekülgedel. Pehmed väärtused on tõesti tagasi tulnud. Dolce & Gabbana põimib kallite lilleliste ballikleitide lisandiks õlest kaelakeesid, uueks argimustriks on laiad heegelpitsid musta seeliku ja kuue taustal.

Etendused. Et näha Tõnis Vindi sidet performance’itega, piisab tema vaimuvenna Siim-Tanel Annuse nimetamisest. Ei ole imestada, et mõlema kunstniku etteasted, Tõnis Vindi  graafika Hausis ja Siim-Tanel Annuse 29. IX etendus Artdepoos, toimuvad samaaegselt. Mõlema puhul pärast aastakümmet ületavat pausi.

Harva kohtab teist samavõrra sallivat, tundlikku ja läbinägelikku vaatlejat, juhendajat ja julgustajat kui Tõnis Vint. Tõesti tundub, et oma kogemuste ja aastatega on ta jõudnud arenguspiraali viimase vindi peale, millele järgneb kõikide religioonide ja paljude filosoofiate kuulutatud maailma selginemine läbi kokkusulamise kõiksusega. Ja seda joonlauaga tušijooni paberile vedades? Ühe asja sai Tõnis Vint küll teada Hiina inglisekeelseid telekanaleid vaadates: ta on geomeetriline kalligraaf. Väga lohutav, sest alati, kui hiinlased õpetlasi tapsid ja trükiseid põletasid, hungveipingideni välja, ei puudutatud kalligraafe. Neid ei tohtinud isegi häirida.

Ükskõik, mida Tõnis Vint vaatab või uurib, otsib ta sellest alati tähendussõnumit. Pole parata, muistsed piltkirjad, idapärased kirjamärgid, kahendsüsteemi numbritabelid ning paljud kunsti- ja disainiteosed on omavahel sarnased, niihästi detailides kui ka tervikuna. Seepärast üritab Tõnis Vint lugeda kujundeid, nagu pingutaks ta Aadama keelt meenutada, mis Paabeli torni ehitamisel ära unustati. Mida ka härra Stillmann klaaslinnas New Yorgis rekonstrueeris. Manhattan, veel üks geomeetrilise kalligraafia teos, on justkui Tõnis Vindi pildilt maha astunud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming