Suurnäituse väljakutse

Greta Koppel: „Oli viimane aeg Michel Sittowi näituse korraldamiseks, viimase kümnendi jooksul on tema kui silmapaistva portretisti või rändava kunstniku vastu huvi kasvanud.“

MAARIN MÜRK

Veel kolm päeva saab Kumu suures saalis vaadata Eesti Kunstimuuseumi tänavust suurprojekti, Michel Sittowi esimest isikunäitust, mis algas juba jaanuari algul Washingtoni Rahvusgaleriis. Suve hakul jõudis kahe väärika muuseumi koostööprojekt Kumusse. Täna ja homme arutlevad Kumus Michel Sittowi loomingu üle kunstiteadlased, renessansikunsti eksperdid Till-Holger Borchert Brugge Muuseumidest, Arianne van Suchtelen Mauritshuisist, Matthias Weniger Baieri Rahvusmuuseumist, Troels Filtenborg ja Hanne Kolind Poulsen Taani Riiklikust Kunstimuuseumist, Stephan Kemperdick Berliini Maaligaleriist, Anu Mänd Tallinna ülikoolist, Hilkka Hiiop Eesti Kunstiakadeemiast, Johanna Lamp Eesti Kunstimuuseumist ja loomulikult näituse kuraatorid John Oliver Hand Washingtoni Rahvusgaleriist ja Greta Koppel Eesti Kunstimuuseumist.

 

Millal ja kuidas sai Michel Sittowi suurprojekt alguse?

Greta Koppel: Sellel projektil on olnud mitu algust. 2012. aasta kevadel olime Kadi Polliga, kes oli toona Kadrioru kunstimuuseumi direktor, Belgias Madalmaade kunsti kuraatorite kongressil. Näitus „Bosch & Bruegel. Ühe maali neli jälge“ oli just tehtud ning Kadi ütles, et nüüd on õige aeg Sittowi näituseks. Esialgu olin veidi kõhkleval seisukohal: teha monograafiline näitus kunstnikust, kes tegutses hiliskeskaja ja varauusaja piiril Euroopa poliitilise võimuladviku erateenistuses, kelle töid on praeguseks säilinud vaid üksikud ning need, mis on, need on üle maailma laiali, oli raske proovikivi, mis nõudis ka uute erialaste teadmiste omandamist. Kongressil sai seda mõtet väliskolleegidega arutatud. Mõistsime, et kui soovime, et selle kunstniku esmatutvustus oleks Tallinnas, tema kodulinnas, tuleb hakata kohe tegutsema.

Järgmine kord oli 2013. aasta jaanuaris, mil toimus esimene töökoosolek rahvusvahelise nõuandva kolleegiumiga, kuhu kuulus Michel Sittowi kunsti eksperte ja ka muuseumide direktoreid ja kuraatoreid, kellel oli väärt kogemusi rohkete välislaenudega suurnäituste korraldamises ning kes orienteerusid hästi muuseumide „turul“. Siis otsisime näitusele ka võimalikku partnerit. Sihikul oli Haagi kuninglik Mauritshuisi maaligalerii, sest nende kogusse kuulub Michel Sittowi maal (1920. aastani asus see Eestis), aga ennekõike seepärast, et Mauritshuisi on kiidetud väga heatasemeliste näituste eest. Nemad partneriks tulla ei saanud, sest esialgselt näituse toimumisajana kavandatud 2015. aastal olid nad seotud muuseumi juurdeehitusega. Arutluse all olid ka USA erarahastusega muuseumid, nt Morgani raamatukogu ja muuseum (The Morgan Library and Museum) ja Fricki kollektsioon New Yorgis (Frick Collection). Meie näituseplaanidest kuulis Washingtoni rahvusgalerii kuraator John Oliver Hand, kes sellest mõttest innustus ning kes suutis veenda rahvusgalerii juhtkonda.

2014. aasta hiliskevadel toimus Tallinnas koos Washingtoni Rahvusgaleriiga näituse partnerite töökoosolek. Selleks ajaks oli projekt Kadrioru kunstimuuseumi alt läinud juba Eesti Kunstimuuseumi alla, sest seoses Kadi Polli lahkumisega muuseumist võttis selle üle Sirje Helme.

Mina olin veendunud, et see projekt tõesti realiseerub – kuigi teosed olid näitusele valitud ja laenatud, näituste kuupäevad paigas ja ühine näitusekataloog juba töös – alles 2016. aastal, kui meiega liitus projektijuht Inga Jaagus, väga hea lüli muuseumi juhtkonna, kogude osakonna ja loomingulise meeskonna vahel.

 

Tõnis, kuidas sind värvati?

Tõnis Saadoja: Vaatasin just järele, 15. I 2016 on Greta saatnud mulle meili ettepanekuga kujundada kahe aasta pärast Sittowi näitus. See oli siis nii kauge tulevik, et olin nõus. Minus äratas huvi, et töid on vähe, need on väikesed ning et tegemist on Kumu suure saaliga. Varasemate näituste puhul, mida olen kujundanud, on tööde maht tihtipeale ruumi vastuvõtu piirid ületanud ja siis peab kuraatoriga läbirääkimisi pidama, et näitust kuidagi õhulisemaks saada.

 

Miks ei olnud Michel Sittowist varem näitust tehtud? Eestis ei olnud enne Kumu sellist ruumi ja institutsionaalset mastaapi, aga miks ei oldud tehtud mõnes suuremas muuseumis, kelle kollektsioonis Sittowi töid on?

Koppel: See on tõesti tähelepanuväärne, et 500 aastat tagasi elanud kunstnik sai alles nüüd isikunäituse. Teame vanu meistreid, nagu Rembrandt, kelle loomingust koostatakse näitusi pea igal aastal, aga on ka neid, kes peavad veel oma näitust ootama. Michel Sittowi kunst ja andmed tema kohta on laiali mitme maa kogudes ja arhiivides, see soodustas tema unustamist. Kui tema tööd nähtavale tulid, omistati need tuntumatele nimedele: Albrecht Dürerile, Hans Holbeinile, Jan van Eyckile. Need tunnistati nii-öelda suurte meistrite vääriliseks.

Aga nüüd oli ka viimane aeg näituse korraldamiseks: muuseumid otsivad uusi nimesid ja teemasid ning viimase kümnendi jooksul on kunstiilmas kõrgenenud tähelepanu Michel Sittowi, humanismi ajastu silmapaistva portretisti või rändava kunstniku vastu. Oli paari aasta küsimus, et näituse oleks teinud mõni teine muuseum. Meie kasuks rääkis see, et kunstnik oli Tallinnast pärit.

 

Näitusel on kaks kuraatorit. Kuidas kulges teie koostöö?

Koppel: Töid valis isegi rohkem inimesi: Matthias Weniger, kes on viimasel ajal uurinud kõige süsteemsemalt Sittowi kunsti ja isikut, Till-Holger Borchert Bruggest, kes on tunnustatud Madalmaade varase kunsti uurija, aga lõplik sõna jäi siiski kuraatoritele – John Oliver Handile ja mulle. Me ei olnud aga Sittowit puudutava narratiivi esma-sõnastajad. Temast monograafilisi käsitlusi kirjutanud kunstiajaloolasi on kümme­kond. See näitus on pigem vahekokkuvõte, kuhu on esimest korda toodud kokku Sittowile omistatud teoste tuumik, varasemad uurimused tuginevad rohkemal või vähemal määral reprode võrdlusele, üksikutel juhtudel on uurijad saanud käia ise töid vaatamas. See näitus on platvorm, kus esimest korda saab vaadata kõiki kunstniku töid koos ja neid võrrelda. Meie, kahe kuraatori, ühine missioon oli tuua kunstnik unustusest välja. Washingtonis tutvustati näituse kõrval ka Tallinna kui keskaegset hansalinna ja huvitavat turismisihtkohta, Tallinna eesmärk on tutvustada just siinsele publikule Michel Sittowit, tema kunsti ja lugu.

 

Mille põhjal otsustasite, mida eks­poneerida peale Sittowile kindlalt atribueeritud teoste nende hulgast, mille puhul ei saa kindlalt väita, et Sittow on need maalinud?

Koppel: On kümmekond maali, mida omistatakse täie veenvusega Michel Sittowile, neist omaaegsete dokumentidega on kinnitatud vaid kolm teost. See tuumik pidi kindlalt olema esindatud. Siis soovisime näidata töid, mis asuvad kogudes, mille teoseid avalikult ei näidata, nt Madridi kuningapalee, Upton House ning lisaks esitada mõned „uued tulijad“. Viimase viie kuni kümne aasta jooksul on Sittowi nimi kuulsust kogunud, seepärast jõudis näitusele hiljuti Antwerpeni kaunite kunstide muuseumile kingitud raamatuga mehe portree ja mõned aastad tagasi mainekal TEFAFi kunstimessil müüdud palvehelmestega mehe portree. Mõlemale teosele on tehtud ekspertiis, mis lubab väita , et need on Sittowi omad, aga selleks et atributsioonid leiaksid laiema toetuse, on tarvis enam kui ühe eksperdi kinnitust. Näitus ja ka rahvusvaheline sümpoosion pakuvad aruteluks hea võimaluse.

Kui tähtis on selle näituse puhul sulle kui kuraatorile, et teos ikka on atribueeritud Sittowile? Kas näiteks kannatusaltari tiibade puhul saame kunagi seda kindlalt väita?

Koppel: Selleks et anda kunstniku loomingust veenev ettekujutus, tuleb näituse puhul teha vahet, milline teos on selle kunstniku oma, milline mitte. Kannatusaltari välistiibade maalid on näitusel määratletud kui „Michel Sittow ja ateljee?“. Usun, et ka see küsimärgiga atributsioon on mitmelegi uurijale liiga uljas. Olen veendunud, et kunstipärandi säilitamise osa on selle aktiivne uurimine. Kui see atributsioon ei tundu veenev, siis loodetavasti motiveerib see teost edasi uurima ja argumenteerima, mis viibki lähemale kindlamale teadmisele.

 

Milliseid töid ei saadud näitusele? Wall Street Journali artiklis* on toodud välja huvitav tõik, et Puškini muuseumile kuuluvat Sittowi teost ei laenatud välja, sest (küll teises asjas) on võetud vastu määrus, mis kohalduks ka sellele teosele pretsedendiprintsiibil, mis lubab USA võimudel USAs konfiskeerida ükskõik milline Venemaale kuuluv kunstiteos.

Koppel: Moskvas asuv töö on väljas Kumus, selle siia saamise keerukuse üksikasju teavad kõige paremini kunstimuuseumi peavarahoidja Kersti Kuldna-Türkson ja kogude koordinaator Stina Sarapuu. Mul on kahju, et ei saanud 1490ndatel maalitud koopiat Rogier van der Weydeni Miraflorese altarist (u 1445), mille kolmest tahvlist kaks kuuluvad Granada kuninglikule kabelile ja üks New Yorgi Metropolitani muuseumile. See, et kuningakabel näitusele ei laena, oli enam kui kindel, need maalid seal on pühapildi ja reliikvia staatuses, aga see, et me ei saanud maali Metropolitanist, tundub suurte muuseumide kemplemisena. Selle teose puhul ei ole ka selge, kas selle on maalinud Michel Sittow või Juan de Flandes. Meie töörühm pooldab esimest, Metropolitani kuraator teist versiooni.

Veel on kahju altari Sittowile omistatud kesktahvlist – külgmised tahvlid on omistatud Juan de Flandesile –, aga selle omanikul oli tänavu tähtis perekondlik sündmus ja ta soovis näidata oma villat täies ilus. Võiks ju küll arvata, et eraomanikud tahavad oma töid suurtele näitustele laenata, aga see pole alati nii.

 

Mis teeb tööde laenamise muuseumide vahel nii keeruliseks?

Koppel: Sellele küsimusele oskab vastata Kersti Kuldna-Türkson, kes tegeles laenulepingutega, aga tean, et kõik laenajad olid omajagu kapriissed. Varasema kogemuse puudumise tõttu ei teadnud arvestada, et Louvre’i kunstimuuseumis ootab laenutaotlus järjekorras üle aasta.

Mida kardetakse Sittowi tööde puhul kõige rohkem, et neid ei taheta näitustele laenata? Turva- ja kliimanõudeid saab tagada, kas vibratsiooni on raskem ennustada?

Koppel: Ma ei ole siin spetsialist, aga kliimat ja vibratsiooni jälgitakse väga tähelepanelikult. Puitalusel tööd on tundlikud ennekõike niiskuse ja vibratsiooni suhtes, materjalid reageerivad erinevalt: puit ühtemoodi, linaõli sideainega värv teistmoodi. Muuseumide missioon on ju säilitada pärandit igavesti.

Saadoja: Kas Ameerikast ei tulnud teosed mitte kahe eraldi transpordivahendiga?

Koppel: Tööd tulid tõesti mitmes jaos. Washingtonist tulnud näitusekuriiri kõrval saatis vähemalt pool laenajaist veel oma kuriiri. Kui töö kastist välja võeti, pidi see pandama kohe seina.

Saadoja: See oli uus olukord. Tavaliselt on tööd pärast kohale jõudmist näitusesaalis seina ääres, neid saab vaadata ja ümber tõsta. Sittowi näitusele olin tellinud üks ühele värvilised reprod ja nendega kujunduse paika pannud; kui maal kastist välja võeti, siis see vaadati hoolikalt üle, aga kui saali jõudis, siis mõtisklemisaega enam ei olnud. Isegi kui oleksin tahtnud töö kõrgust muuta, siis ainult kuriiri juuresolekul. Kui saabus järgmine kuriir, riputati järgmine töö seina, kõik käis nende kava järgi.

 

Tõnis, kui palju sa Sittowist varem teadsid?

Saadoja: Sittowi nime teadsin keskkooliajast, vana hansalinna meister. Töid ma ei olnud näinud, minu esimene kohtumine oligi WR näitusel – pool aastat enne avamist oli väga hea lõpuks näha teoseid ka originaalis. Näiteks raamide aspekt – enne muretsesin, et näitus ühtne välja näeks, aga Washingtonis sain aru, et selle lootuse pean ümber mängima, igaühel oli oma vormistus.

Kujundust tehes ei olnud ma maalide pärast üldse närvis, oli selge, et need toimivad. Teadmine, kui suurt asja me teeme, jõudis pärale viimasel nädalavahetusel, kui ruum oli valmis. Pisut liialdades: oligi nii, et viimane sulgeb ukse, hapnik imetakse ruumist välja ja kaks päeva ei liigu seal mitte midagi, tolm ka ei lange. Kui kuriirid saabusid, oli kogu personal üles rivistatud ja hetk oli ülev. Enne seda oli suhe loomulikum. Ma ei saa öelda, et olen väga hästi kursis kogu Sittowi loominguga, aga töödega tekkis hea side.

 

Kas käed ka värisesid töid üles pannes?

Saadoja: Ei, seda mitte! Kogu protsess oli nii pikk, et lõpuks olin väsinud sellest koosolek-koosolek-koosolek tempost, lõputust detailide ja kinnituste ülekorrutamisest. Kui seda poolteist aastat teha, kaob aura ümbert ära.

 

Kas Washingtoni näitus erines palju Kumu omast?

Saadoja: Eksponeerimiskohad olid juba iseenesest nii erinevad, et isegi kui töö on sama, on kogemuslikult tegemist kahe äärmiselt erineva näitusega. Kumu näitus on emotsionaalsem ja sugestiivsem. Tahtsime, et ruumimõju oleks arvestatav tegur. Washingtonis oli klassikaline kabinetinäitus, muuseumi mahtu arvestades väikene toakene, koos väikese formaadiga muutus see pop-up-formaadiks. Näitus ise oli väga hea, hästi ilus seinavärv, head tekstid, aga hoopis teises võtmes – helge, väike kambrikene.

Koppel: Kunsti-connoiseur’ile oli see suurepärane näitus, valgus tõi hästi esile värvi ja vormi, maalitehnilised aspektid olid väga hästi jälgitavad.

Saadoja: Neil oli valgust tõesti kõvasti rohkem.

 

Kuidas neil sai valgust kõvasti rohkem olla, kas see ei olnud paika pandud?

Saadoja: Hämar valgus Kumus oli minu otsus. Eksponeerimistingimused ei ole ka kõigi tööde puhul samad: mõni omanik lubab vähem valgust, ühele tööle nõuti köit, mõni tahtis eraldi kleepsu, et nende tööd ei tohi mitte millegagi pildistada, mõnel olid pleksiklaasist kastid, millest ka ei pääsenud jne. Hämarus aitas ühtlustada. Loomulikult vormistus, mida omanik pildile nõuab, määrab ka selle, kuhu kujundaja selle teose näitusel asetab: ei pane ju tööd, mille juurde käivad eraldi köied, ruumi dominandiks.

Koppel: Washingtonis oli iga maali kõrval individuaalne tekst, mis heledas ruumis väga hästi toimis ning nii mõnelegi sealset näitust näinule väga meeldis. Meil see üldkujundusega ei sobinud ja tundus üleliigne. Meie üks põhiline märksõna oli fragmentaarsus. Fragmentaarselt säilinud töödekorpusele vastab ajaloolise info kajastus ringi välisküljel justkui säutsudena. Kui oleksime toonud kõik lood siseruumi, oleks see seganud teose vaatamist. Oleksime pidanud tooma lisavalgustuse, tume taust, mis on tähtis komponent ruumi aura kujundamisel, ei oleks toiminud jne.

Saadoja: Algul pelutas mind infohulk, mida näitus edastama peaks, nii et alustasime graafilise kujundaja Asko Künnapiga sellest, et kühveldada tehnilisi ambitsioone väiksemaks – kõik ei mahu, kõike ei ole vaja. See, mida nüüd näeme – loodan, et keegi ei solvunud –, on vaese mehe variant tehnilisest virvarrist, mis algul lauale käidi. Ameeriklastel seda ambitsiooni ei olnud, neile oli see lihtsalt üks huvitav kunstiajaloo näitus. Askoga sai välisringi kujunduses lähtutud tinglikult Twitteri-formaadis infoedastusest: lühikesed liikuvad pildid ja tekstid.

 

Minus tekitas küsimusi taustainfo serveerimine: oli kasutatud palju projektoritega teabe edastamist, kohati tundus, et see lisamaterjal oleks võinud olla esitatud traditsioonilisemalt, näiteks seinakleebisena. Kas projektorite massiivne kasutamine oli mõeldud rõhutamaks vanema kunsti ja uute tõlgenduste, praeguse aja kohtumist?

Koppel: Tehnika on näitusel siiski vaid info esitamise vahend, mitte eksponaat. Meil oli ka arutelu, kas seda kõike saaks staatilisemalt esitada, sest digitaalsusest on küllastus. Aga tundus, et mingid teemad saab nii paremini visualiseerida: näiteks rändekaart annab hea ülevaate sellest, kui ulatuslik oli Sittowi tegutsemisareaal, kui palju ta rändas. Või meditatiivne nimede loop’imine. Kui tekkis kahtlus, kas mingi teema ikka vajab eraldi projektsiooni, tuletas projektijuht meile meelde, et näitus ei ole erialainimestele, vaid laiale vaatajaskonnale ja et lisainfot on tarvis. Peale projektsioonide on näitusel ka mõned heli-spot’id, mis on ruumis paigutatud nii, et toetavad nii Sittowi rahvusvahelist lugu kui ka seda, millal see lugu eestikeelseks sai.

Saadoja: Külastajal on kasutada mitmesuguseid infokanaleid: läbikirjutatud tekstiga kataloogid, taustainfo säutsud seinal, kolm pikka filmi. Algusest peale oli selge, et siseruum jääb maalidele, seal vaatadki ainult maale. Lõpptulemuses on välisringis tehnilisi puudusi, see ei ole nii sugestiivne kui maalide osa, aga vaatajad õnneks loevad infoprojektsioone.

 

Kujundus on palju kiita saanud. Milliseid kujunduslahendusi sa veel läbi mängisid?

Saadoja: Hitisurvest – ma suhtusin sellesse muigega – räägiti, et hakkavad olema meeletud järjekorrad, kuskil ei tohi kitsaid kohti olla jne. Saan aru, et publikumenu on oluline, aga ma ei mõelnud hetkegi rahvamassi peale. Käesolev ruumilahendus oli ka ainus, millele kavandi tegin, sest see läks kohe käima, meeldis kõigile.

Algas kõik formaalselt, ma ei lugenud enne ühtegi teksti, kuid Greta rääkis mulle pikalt, milline tunne peaks seal näitusel tekkima, kuidas see mõjuma peaks. Et maalid on väikesed, peab neile lähedale pääsema, et neisse süveneda. Kuivõrd detailne on Sittowi töö, kuivõrd rahulik on tema portree laad – oli loogiline, et ei saa teha väga kirevat ruumi. Ring loob eksponeerimiseks ka demokraatliku printsiibi: ei ole kindlat narratiivi, kõik justkui tiirleb. Meditatiivsuse aspekt, mis ringi, teokarbi või munakoore puhul ilmneb, tundus igati sobiv.

Koppel: Sittowi puhul ei saa tööde paigutuses ka kronoloogilist printsiipi järgida, me teame temast liiga vähe, et saaksime tegeleda kunstnikuks kujunemisega, loomingu varasema ja hilisema perioodi reastamisega jne. Kui nimetada üldse mingit printsiipi, siis võiks see ehk olla esteetiline printsiip.

Saadoja: Kas ei ole ka nii, et nende tööde seinal eksponeerimine ongi kokkuleppeline, need ei olnud ju seinale riputamiseks mõeldud?

Koppel: Just, teame näiteks, et kaks tahvlit olid kokku monteeritud ja nahka köidetud, neid hoiti pigem kui raamatut, portreedki ei olnud demonstreerimiseks esindusruumide seintel, vaid need olid pigem dokumendid, mida hoiti isiklikus kabinetis. Oli töid, mille kohta teame, et neid hoiustati tahvlitena kirstus. Tolleaegset eksponeerimisviisi me lavastama ei hakka, see oleks väga teatraalne.

 

Näituse puhul on palju räägitud selle kallidusest ja rangetest turvanõuetest, aga külastaja võib oma nina peaaegu vastu maali panna, ei kasutata ka andurite süsteemi, mis tavaliselt muuseumides kriiskama hakkab, kui keegi liiga lähedale läheb.

Koppel: Näituse ranged turvanõuded on täidetud, kuid lahendused on väga diskreetsed ega häiri vaatajat. Oli faas, kus arvestasime piirde vajalikkust ja kujundajad püüdsid leida sellele ülesandele võimalikult diskreetseid ja terviklikke lahendusi. Õnneks neid lahendusi ei läinud tarvis. Võimalus teostele ligi pääseda on näituse õnnestumiseks suur võit. Kui pisikest pilti tuleb vaadata ühe-kahe meetri kauguselt, saab pilti küll näha, aga mitte vaadata. Enamik töid on klaasitud ja neil on turvaelemendid, aga signaal läheb otse turvaruumi. Kokkulepitud kriitiline piir on 20 sentimeetrit, siis peaks keegi sekkuma.

 

Michel Sittow. Ristikandmine. Õli, puit, 1518 – 1525, 37, 5 x 28, 3 cm. Puškini-nimeline Riiklik Kunstimuuseum

Pressifoto

Tõnis mainis, et ta on enese hittnäitusest distantseerinud. Greta, kuidas suhtud sellesse, et tegemist on aasta tippnäituse, suursündmusega?

Koppel: Need on turundusterminid. Hittnäitus ehk blockbuster-näitus on muuseumide maailmas väljapanek, mis on ennekõike orienteeritud piletitulule ning seetõttu sageli kasutab korduvalt kuulsaid nimesid ja populaarseid teemasid. Sittowi näitus on kunstniku esimene isikunäitus. Augusti alguse seisuga on näitust vaatamas käinud umbes 30 000 külastajat. See on väga nõudlik ja kallis näitus, millega on seotud paljude pingutus.

Saadoja: Kas selle näituse suurim edu ei ole see, et see asetab Eesti kunstimuuseumi kunstidiplomaatias järgmisele tasandile?

Koppel: Kindlasti on see uus tase, muuseum sai keeruliste laenutustega hakkama ja see annab enesekindlust järgmiste suurte projektide teostamiseks. Kuid samamoodi sillutas edasiseks teed ka näitus „Sümbolism Baltimaade kunstis“ Pariisi Orsay muuseumis.

Kui rääkida veel hittnäitusest, siis arvan, et näiteks „Aivazovski. Ideaali otsinguil“ Kadrioru kunstimuuseumis oli pigem selle formaadi näitus. Kuulsa nime all saab teha ka häid ja sisult huvitavaid väljapanekuid. Kadrioru kunstimuuseumi Aivazovski oli sellise formaadi hea näide, seda nii tööde valiku kui ka esitusviisi poolest. Näituse publikuarvud olid nii suured, et ma kahtlen, kas Sittow jõuab selleni.

 

Sittowi elulugu ning tema loomingu avastamine on loona juba ise väga paeluv, siin on palju seikluslikke elemente, mida saab publikule põnevana välja mängida. Kas on teemasid, mis tuli kõrvale jätta kui hittnäitusele liiga keerulised?

Koppel: Kõrvale jäi kunstnike õukonnas kollektiivselt töötamise aspekt: kuidas sama teost koos luues tuli oma käekirja kohandada jne. Mina ei ole isikukeskse kunstiajaloo uurija, aga kui sain aru, et isikulugu, mida tuleb rääkida, on palju, tundsin ennast esiti ebakindlalt. Vihjamisi sain sisse tuua retseptsiooni ja legendiloome küsimused.

Kui alustasin, siis võib-olla eelnenud õnnestunud näituseprojekti tõttu mõtlesin, et Michel Sittowi kunsti uurimise seisukohalt oleksid tehnilised uuringud vajalik teema: teostada võrdlevad uuringud, tekitada ühtne andmebaas jne. Nagu mainisin, on vaid üksikud ürikutega kinnitatud tööd, mis on kunstniku loomingu rekonstruktsiooni nurga­kiviks, neist ükski pole signeeritud, veel vähem dateeritud. Enamik loomingust on talle omistatud stiilikriitilise võrdluse tulemusel. Ühel hetkel mõistsin, et olin olnud tehnilistes uuringutes liialt kinni ja jõudsin arusaamiseni, et see ei ole näituse puhul, mis toob esmakordselt kunstniku töö ja tema loo avalikkuse ette, kõige tähtsam aspekt, millest rääkida ja mida näidata. Praegu keskendume nähtavale. Tehniliste uuringute teema sai näitusel hõlmatud ühes koostöö-filmis ja videoprojektsioonis. Näitus on hea platvorm edasiste uuringute käivitamiseks. Näiteks oli näha, et mitu maali vajab puhastamist (nt Budapest, Viin), nüüd võib loota, et kodumuuseumis võetakse need ehk lähiajal konserveerimisse ning siis saab teostada ka põhjalikumaid tehnilisi uuringuid.

 

See näitus peaks olema Eesti kunstimuuseumi enesekehtestamine väga mitmes mõttes. Kas saite ka tavapärasest rohkem vahendeid oma käsutusse? Mulle on silma torganud, et välireklaam on ulatuslik, kajastuste hulk eeskujulik ja mitmekesine.

Koppel: Mulle kui kunstiajaloolasele oli kõige tähtsam koostöö Washingtoni rahvusgaleriiga. Ega meil selliseid pretsedente tihti ole, et sisuloome sünnib sünergia toel, tavaliselt jääb see ühe inimese kanda. Mitmel juhul, kus vasturääkiv info tekitas segadust, oli võimalik konsulteerida ekspertidega. Tavaliselt on näituse tegemisel rohkem vabadust, Sittowi puhul oli tähtis tema loo toomine kodupublikuni. Ka Eestis on päris mitu teadlast, kes peavad ennast Sittowi asjatundjaks. Ma pidin tutvustama Sittowit laiale auditooriumile, aga olema ka tähelepanelik, et sisu detailid oleksid nii täpsed kui võimalik. Siinse näituse jutustuse vormimisel oli palju abi koostööst kujundusmeeskonnaga.

 

Millised olid teie arvates Sittowi näituse õnnestumise kriteeriumid?

Koppel: Sittowi näitus peab kõnetama suuremat publikut ja on seda ka teinud. Oleme saanud tänukirju, saaliteenindajad räägivad, kuidas külastajad on pisarateni liigutatud, aga on ka juhtumeid, kus on vaja midagi selgitada. Näiteks üks flaami rahvuslane oli häiritud, et avatekstis oli kasutatud kirjapilti the Netherlands, pidin selgitama, et väikese tähega kirjutatud artikkel the tähistab pigem kultuurilist regiooni ega viita Hollandile (The Netherlands). Ühe ringkäigu ajal võttis üks osaleja maali ees lahti lindude välimääraja ja küsis, kas tegemist on ikka ohakalinnuga. Mati Kaal oli aga kinnitanud, et see on kindlasti ohakalinnu poeg. Ja mõistagi on olnud neid külastajaid, keda häirib määratlus „Eesti maalikunstnik“, isegi et näituse tekst selgitab nii kunstniku rahvusvahelist tausta kui tema eesti keelde tõlkimise lugu. Minul on see esmakordne kogemus, et näitus läheb korda nii paljudele külastajatele. See on samm eesmärgi poole.

Saadoja: Michel Sittowi maalid on nii kaua püsinud adekvaatsena, et maali­ekspertide, kunstiajaloolaste, restauraatorite, kujundajate, publiku huvi nende vastu ei rauge. Minu eesmärk oli teha kujundus, mis ei takista, vaid soodustab seda kommunikatsiooni.

 

Kas ja kuidas Sittow teie tegemisi edaspidi mõjutab? Kuidas on jälle tavalise töö juurde naasta?

Koppel: Minu käest on küsitud, kas nüüd sai elutöö tehtud. See on ootamatu küsimus ega tahaks sellega nõustuda. Aga tõsi on, et praegu keskenduksin analüüsivamale tööle, kirjutaksin mõned teemad läbi. Kui saab natuke settida, küll siis tuleb uusi mõtteid, mida näitusena esitada. Veidi hirmutav on küll, kui sellise mastaabiga näitusest peaks saama standard.

Saadoja: Enesekindlust lisab teadmine, et lihtsad asjad toimivad. Seda peab endale aeg-ajalt meelde tuletama, selleks et keskenduda ja leida õige rütm.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht