Suure vaasi vorm ja dekoor

Krista Piirimäe

Keraamikanäitus „Suur vaas” Tartu Kunstimuuseumis kuni 3. VI, kuraator Ahti Seppet. Tartu kunstimuuseumi koguhoidja Ahti Seppeti koostatud keraamikanäitus „Suur vaas” on tema sõnul tõuke saanud tarbekunstialasest tühikust Lõuna-Eesti kunstielus – selle olevat tekitanud ülevaatenäituste lõppemine Tartus 1990. aastate keskel. See enam-vähem õige märkus vajab täpsustamist. Vabariiklikke tarbekunstinäitusi hakati Tartu kunstimuuseumis korraldama 1952. aastal ja 1966. aastast peale kuue eriala (keraamika, klaas, metall, nahk, tekstiil ehk siis vaibad ning dekoratiivkangad ja portselan) kaupa. Kohalikku tarbekunsti tutvustati algul koos kujutava kunstiga 1956. aastast ja iseseisvate näitustena 1969. aastast peale. Selline süstemaatiline tarbekunstnikke innustav ja neid populariseeriv tegevus, näitustega kaasnesid ka trükised, lõppes ära Tartu kunstimuuseumi näituste sektori juhataja Mari Pilli surmaga 1987. aastal. Edaspidi on Lõuna-Eestis tehtud üksikuid isiku-ja grupinäitusi, teave Eesti tarbekunsti kohta on olnud pikka aega peaaegu olematu ja praegust väljapanekut on seega kaua oodatud.

Just suurte keraamiliste vormide näitamine on mõistetav mitmel põhjusel: Tartu kunstimuuseum jättis oma kunagisest tarbekunstikogust enda hoida ainult keraamika, mis äratas koguhoidja Seppeti huvi just selle alaliigi vastu. Muidugi rahuldab Seppet näitusetegemisega ka enda kui skulptori kiindumust vormimängudesse üldse. Seppet kehtestas eksponeeritavale teosele poolemeetrise kõrguse nõude. Näitus mõjubki suurejooneliselt, vaatamata sellele, et Seppet lootis näha veelgi võimsamaid lahendusi. Põhjus on võib-olla selles, et 44 esinejast on ainult 9 meest: näib, et meeskunstnikud on huvitatud mastaapsematest objektidest. Suurimad vaasid on Georg Bogatkini päevakajaline „Kuulaja” (1 meeter), Priit Allase astanguline vorm „Põhjatu” (1, 23 meetrit) ja Eero Kotli tellistest installatsioon „Väga suur vaas” (1,7 meetrit).

„Suur vaas” on hea teema. See on väljakutse, mis nõuab kunstnikelt tavalisest enam kõrgelennulist fantaasiat, enam tehnilisi oskusi ja nippe, nagu näiteks Külli Kõiv on oma huvitava vormi saamiseks kasutanud karkasse ja Ksenja Kuligina tõenäoliselt palle.

Näituse monumentaalseimad teosed on need, kus kunstilist sõnumit kannabki eelkõige vorm. Leo Rohlinil on see lapikuks pressitud hall kera, mida katab must krakleevõrgustik – tulemus on suursuguselt pidulik. Kaido Kask on oma vaasile kauni kuju laenanud vanakreeka aryballos’elt. Vormi mõju tõstab esile pinnatöötlus, eriliselt karestatud faktuur ja värelev must-pruun-oranž glasuur, millele lisavad küpsust teise põletusena suitsuvirved – just selline on leekides lõõmav keraamika! Ahjukuumalt hõõgub ka Merike Halliku komplekt „Üheskoos”, kuid vorm on ürgsem. Halliku teosed koos samas ruumis asuva Kotli tellisvaasi ja seinal möllava tulevidoga moodustavad lummava ahju imitatsiooni.

Helle Videvik on oma suurtel vormidel „Hange all” ja „Suur sula” kasutanud omaleiutatud tuhmi valget ja musta glasuuri, mis teeb vaevumärgatavad ümarused vaasi pinnal salapäraseks ja mitmemõttelisemaks, kui seda eeldab pealkiri. Kersti Laanmaa, Ruth Treimuthi, Marit Tedrekulli, Kaie Puhmi, Karin Kalmani ja Kadri Jäätma vaasid seevastu kopeerivad loodust otsesemalt ja vähem mõjukalt. Leena Kuutma on esitanud humoorika kompositsiooni kahe pisiskulptuuriga, Jana Žguni ja Ingrid Alliku teostele lisavad pinget erootilised vihjed. Alliku teos oma tumehallis lihtsuses on vääriline paariline Rohlini teostele. Emotsionaalset vaatajat paeluvad eelkõige maalingud, värviline dekoor.

Väljapanekus võib tuua esile mitmeid tendentse. Rahvustemaatika eesotsas on Maanus Mikkeli ugrimugrilised „Töllajad”. Siinkohal tahan parandada ka vea, mille tegin Mikkeli loomingut käsitlevas Postimehe artiklis (5. IV), kus väitsin, et Mikkelil ei ole järgijaid. Jaana Kormašov on ugri-mugri dekoori pehmendanud sulavate kontuuride ja maalilisema pinnakäsitlusega, nii et alati ei pruugigi eeskuju ära tunda. Ülle Rajasalu on „Kohtumise esivanematega” lahendanud aastaringe meenutavate kujunditega. Mare Vichmann on kõndinud oma eesti teed otserada: naise figuuri kujulisele vaasile „Eesti naine” on maalitud rahvusmustrid.

Teine grupp on saanud inspiratsiooni Lääne-Euroopa ajaloost. Kadri Pärnamets on esitanud näituse graatsilisima vaasi: sale sangadega vorm on peenes harmoonias õrna juugendliku taimornamendiga. Meelis Krigul ja Aigi Orav on antiiksete maalingute esiletõstmiseks kasutanud reljeefi. Kriguli kahe figuuri ja vanakreeka ornamendiga vaas on uhke ja stiilne, Orav on paraku dekooriga üle pakkunud.

Kolmas grupp on modelleerinud lihtsad suured pinnad, et lasta voolata oma maalija- ja joonistusandel (Sirje Kuuskmanni sinine heinamaa, Ann Nurga karakteersed loomad ja linnud, Marget Tafeli abstraktsed lahendused).

Uued sünteetilised glasuurid kannatavad kõrget kuumust, värvid on erksamad, näitus värviküllane. Seda eriti aastakümnete-tagustega võrreldes, nagu näeme Tartu kunstimuuseumi kogu 1960ndate vaaside väikesel valikul, autorid tookordsed tippmeistrid Lydia Jõõts ja Tiiu Lass ning ka Elsie Johanson.

Soovin Tartu kunstimuuseumile tahet jätkata ja taastada asutuse kunagine traditsioon eksponeerida järjekindlalt tarbe- ja disainikunsti. Kunstnikele on vaja, et neist hoolib keegi veel peale Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming