Suur müstik lillade liblikatiibadega

Sandra Jõgeva

Andrus Joonase näitus „Joonase Aledoia ehk  Imelind ja valge laev” Pärnu Linnagalerii raekoja osas (Uus tn 4) 10. XII – 6. I. 2011. Kes on kursis Andrus Joonase loominguga, teab, et tegu on suure müstikuga, inimese ja loojanatuuriga, kelle kunst on üsna otseses seoses kõikvõimalike new age’i teooriatega. Tegelikult ju tegelevad need kõik inimese eneseotsingute ning omale koha leidmisega päikese all, võitlusega isiklike deemonitega ning kõige üldisema harmoonia, kirgastumise ja  meelerahu otsimisega. Andrus Joonas on üks neist inimestest, kes on mind new age’iga lepitanud, andes aimu, et tegelikult on tegemist suure üldistatusastmega keelega, mis võimaldab rääkida metafoorseid lugusid. Need on küll peaaegu et abstraktsed, kuid kehtivad sisuliselt igaühe kohta meist. Mõistujutud, lihtsalt.      

Andrus Joonase looming – maal, installatsioon ning performance, aga samuti tema näituste ja aktsioonidega tihti kaasnevad tekstid  – on ülimalt narratiivne. Tundub, et ta jutustab uut muinaslugu tuttavate ja tema loomingusse üha uuesti ilmuvate tegelastega. Tema loomingu läbivad karakterid on Kunstnik, Koletis, Printsess, Imelind, Karjapoiss, Kollane Huntmees, kellest aastal 2006 sai ühe performance’i käigus Valge Huntmees ja kes mõni aeg hiljem omakorda olemast lakkas, et asenduda Joonase performance’ites üleni kuldse, antenniga kiivrit ja suurt poksikinnast kandva samuti omamütoloogilise  tegelasega.     

Aledoia, Joonase enda leiutatud nimetus ning levinuim sõna tema teoste pealkirjades, tundub tähistavat utoopilist kohta ning inimlike igatsuste summat: omamoodi paradiisi või nirvaanat. Samuti figureerib sellel näitusel kujundina valge laev, mille Joonas on pressitekstis sidunud oma Kaukaasiasse välja rännanud esivanemate igatsusega parema elu järele.       

Joonase näitusel Pärnu raekojas olid väljas lisaks peamiselt sellel ja eelmisel aastal valminud maalidele, mis üldiselt jätkavad juba varem alustatud seeriaid, ekspositsiooni ilmestavad  ja kogu komplekti suure doosi eneseirooniat lisavad videod. Nende hulgas oli performance’idokumentatsioonid, aga ka videoklipp Andrus Joonasest „Terevisiooni” saate külalisena (vägagi kreatiivne montaaž Janno Bergmannilt). Kunstnik räägib saatejuht Elis Aunastele – too on kohtumiseks Joonasega üllatavalt hästi ette valmistunud – tegevuskunsti ja maali vahekorrast oma loomingus, tema isikliku kunstnikumüüdi juurde samuti kuuluvast ilma CV-ta  elamisest ja loeb lõpuks ette ta enda kirjutatud muinasjutulaadse teksti, olles intervjuu andmise ajal oma „performance’i-kostüümis”. „Kui ma hakkan maali seletama, siis ma teen paratamatult vigu – seda peab tundma”, ütleb Joonas „Terevisioonis”. Eestikeelsele intervjuule sekundeerivad ingliskeelsed subtiitrid, mis asenduvad ühel hetkel küsimärkide reaga, et siis taas ingliskeelseks tõlkeks muunduda. Oma näitust presenteeriva Joonase kommentaar sellele  „videotrikile”: „Rahast hakati rääkima”. Ülimalt eneseiroonilise pealkirjaga video „Aledoia Kui ma lapsena terevisioonis” (kunstniku kirjaviis siin ja edaspidi teoste pealkirjades muutmata) lõpeb tekstiga: „Yess, Yess / Ya la la ho”.   

2010. aasta hilissuvel Riias toimunud performance „Ebajumalate toit” kommenteerib „selle maailma jumalaid”, raha ja võimu: Joonas peab valdavalt lätikeelsele publikule segasevõitu, aga see-eest eufoorilise eestikeelse lühiloengu ning tarbib kohapeal pool kilo kaaviari, kasutab oma linnuhäälses vilepillis vee asemel samuti  kallist Caviar Wodkat. Vahepeal „tõlgivad” subtiitrid ka Joonase mängitavat vilepilli: „TE-VII T, LAKS-LAKS, TE-VII T …” See video on omal kombel ülimalt naljakas nagu ka mitmed teisedki sel näitusel: „Aledoia Gloria, Victoria & Halleluja”, kui koos Meeland Sepaga esitatud sketš südamekujulise koogi ning klassikalise tortnäkkujämekoomikaga. „Performancemix’is” on 2010. aasta etenduste kaadrid järjestatud taas üheks omamütoloogiliseks narratiiviks,  meeldejäävamaid tegelaskujusid selles jutustuses on aga roosakaslillasid liblikatiibu kandev Joonas, kes mõjub ühtaegu tragikoomilise ja jaburlõbusa haldjana. 

Maaliseeriatest on jätkanud Joonas falliliste kujunditega „Aledoia Meestelaulu”, hõbedast või kuldset värvi ning südamekujundeid „südamest” ekspluateerivaid „Aledoia Olemise laulu” ning „Aledoia Südamelaulu”. Käejäljendi kujundit on kasutatud 2010. aasta maalides „Aledoia Südamest kasvab uus puu” ning „Aledoia Puu, kes hakkas kasvama”. Tundub, et uusimates Joonase maalides domineerivad metallikvärvid,  sumedam ja vaoshoitum koloriit ning ülilihtsad, kõigile arusaadavad kujundid. Pärnu Linnagalerii vastavatud ruumid raekojas aga mõjuvad muuseumilaadsetena ning neid kroonib tahtmatu absurdiinstallatsioon: punase nööriga muust näitusepinnast eraldatud linnapea kabineti sisustus. Töölaud. Tool. Kapp. Pusa maal seinal ja Pärnu linna aastaraamat nüüdseks juba üleeelmise aasta daatumiga laual. Paberid ja toimikud sealsamas. 

Nagu kellegi jabur, aga kontseptuaalne kommentaar igavesel, samas kulunud „võim versus vaim” teemal.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming