Surm, vägivald, usk, ilu

Heili Sõrmus

Näitus „Mõtle järele. Uus Ladina-Ameerika ehe” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 28. IV. Kuraator Valeria Vallarta Siemelink, kujundanud Kaire Rannik, graafiliselt kujundanud Tuuli Aule. „Mõtle järele. Uus Ladina-Ameerika ehe” on mahukas, tugev ja mitmekülgne näitus, mis avab ehete kaudu Lõuna-Ameerika vastuolulise ja kireva kultuuri. Eksponeeritud ehetes on selle piirkonna kultuurile omast kannatust, usku ja kirge. Ekspositsiooni võib võtta kui vahendit, et mõista paremini Ladina-Ameerika kultuuri laiemas mõttes. Võib ka keskenduda vaid ehetele ning nautida piirkonna ehtekunsti mitmekesisust: on iidse käsitöötraditsiooni jälgedes valminud töid või selliseid, mis viitavad vanade hõimude uskumustele. Samas on näha väga heal tasemel modernistlikke ehteid ning saab tunda rõõmu kunstnike erakordse leidlikkuse üle uudsete materjalide ja tehniliste võtete rakendamisel. Näitusel leidub jõulisi, peaaegu hirmuäratavaid ehteid, aga ka liigutavalt hapraid. Väljapanek on erakordselt rikas nii sisult kui vormilt. Ladina-ameerika ja eesti ehtekunsti vahel võib täheldada põhimõttelist sarnasust: ühine on teoste tuumakus ning oskus rakendada nii vanu tehnikaid kui ka nüüdisaegseid võimalusi. Lähedane on ka suhtumine materjali. Nii eesti kui ladina-ameerika ehtekunstnikud ei rahuldu plastmassi ja paberi kokkukleepimisega. Seejuures ei saa Lõuna-Ameerika kunstnikele kuidagi süüks panna kitsarinnalisust ja pelgalt traditsioonidesse takerdumist. Materjalina kasutatakse nii heinu ja viigimarju kui lateksõhupalle ja heitgaaside sadestust. Niisiis jagavad üksteisest geograafiliselt nii kaugel tegutsevad kunstnikud ühesugust lähtekohta: ei pea kasutama väärismetalle või -kive, kuid materjali tuleb hoolikalt valida, et see kannaks teose sisu välja.

Suur osa Ladina-Ameerika ehtekunstnikest paljastab ehete kaudu oma maa, rahva ja kultuuri haavu. Noore Kuuba kunstniku Carlos Martieli ehe „Karvane tuli” (2008, kasutatud padrunikest, juuksed) on kantav nii, et käsi ja ehe moodustavad relva kuju. Mõistagi viitab teos vägivallale, nagu ka Colombia kunstniku Nicolas Estrada teos „Patt” (2008, hõbe, kuld), mis kujutab endast nugadest kaelakeed kui ümberringi valitseva julmuse sümbolit. Mehhiko kunstnike Tsimani Jesus Renteria ja Yolanda Resendizi ehe „Suletud suuga” (2006, vanahõbe, paelad, tint) kätkeb endas vägivalda, religiooni ja traditsioone. Paelte ja lukuga teos on seotud saladuste ja vaikimise kaitsepühaku San Ramon Nonatuga, kelle huultesse tegid moslemid augud ning sulgesid tema suu tabalukuga, et pühamees ei saaks Põhja-Aafrikas kristlust kuulutada. Pühak on tänapäevalgi austatud ning tema altari külge pannakse paela otsas tabalukke. Mitmete kultuuride vägivalda ning Mehhiko koloniaalse mineviku problemaatikat avab liigutavalt ja tabavalt Eestis varem esinenud kunstnik Jorge Manilla teosega „Mahasalatud eksistents” (2006, saepuru, polüester, pigment, epoksiidlakk, vask): kaelakee, mis koosneb väikeste Kristuse figuuride kehaosadest. Teose saatetekstis on selgitatud, et põliselanikud kasutasid Kristuse figuuride loomisel heleda naha saavutamiseks maisipastat. Jorge Manilla Kristus on seevastu tumedama nahaga, nagu Mehhiko põliselanikud. Teoses on koos minevik ja olevik: sajanditetagune kristluse saabumine vägivalla ja laastavate uute haigustega, umbes kolmesaja-aastane koloniaalperiood ning praegune Mehhiko, kus katoliiklusel on ühiskonnas kandev roll. Süngeloomuline on ka Hugo Celi töö „Hoiulaegas” (2001, hõbe, kuld, inimluud, samet, taaskasutatud seedripuust karp), mis meenutab kaht omavahel seotud kirstu või reliikviat. Teose räsitud, justkui ajahambast puretud nägu tekitab kõhedat aukartust ning seostub surma, usu ja pühadusega.

Vaataja õnneks ei käi kõik kunstnikud hämaratel radadel ning mõned lahkavad ühiskonna probleeme hoopis vaimukas võtmes. Näiteks võib tuua Argentina päritolu kunstniku Elisa Gulminelli töö „Inflatsioon” (2007, hõbe, vanad rahatähed, vana vaskmünt), mis kujutab endast rahapakki, mille otsas on pisike münt. Kunstnik kirjeldab vaimukalt ja haaravalt raha väärtuse langemist Argentinas üle kümne aasta tagasi. 2001. aastal devalveeriti Argentinas seni käibinud raha. Mündike 100 000 kupüüridega rahapaki otsas on väärt rohkem kui terve rahapaki väärtus kokku.

Näituse leebemast poolest võib tuua välja ka teosed, mis tegelevad vanade käsitöötraditsioonide elustamisega. Peruus sündinud Ximena Briceño kasutab oma ehetes koloniaalajastu Peruu filigraanitehnikat, Colombia päritolu Linda Sanchez rakendab oma loomingus eraldatuses elava hõimurahva u’wade koestiili. Elamusi pakuvad ka Brasiilia kunstniku Caio Mourao maagiline ja võimas looming, Mehhiko kunstniku Antonio Pineda ja Colombia kunstniku Nuria Carulla ning Mehhiko ehtekunsti tugevalt mõjutanud USA kunstniku William Spratlingi vaimustava vormikeelega teosed.

Näituselt leiab ilu, valu, kriitikat, leidlikkust, vaimukust. Kogu selle rikkuse nautimiseks tuleb vaid aega võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht