Suplejate motiivi retrospektiiv: antiigist modernismini

Kadri Asmer

Näitus „Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945” Tartu kunstimuuseumis kuni 26. VIII, kuraator Tõnis Tatar. „Luxe, Calme et Volupté. Suplejate motiiv eesti kunstis 1920–1945” annab eesti kunstiajaloo ühe säravama perioodi ülevaate. Ekspositsiooni, eelkõige pallaslaste loomingu põhjal joonistuvad välja selged ühisjooned XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse prantsuse kunsti modernistlike hoiakutega, seda nii maalilaadis kui ka teemakäsitluses. Üks põhjus on kindlasti see, et Pallase lõpetanud said ennast täiendada lääne kunstimetropolides, sh Pariisis. Seal elasid ja töötasid mitmed ka sellel näitusel esindatud kunstnikud nagu Aleksander Vardi, Kuno Veeber jt. Suplejate motiivi algallikaid võib leida juba antiigist, nende uuesti ilmumine viitab eskapismile, ihale põgeneda tsivilisatsioonist primitiivsesse loodusesse. Paradiisi otsinguil Euroopa varaseima kunsti peamine kujutamisobjekt oli inimene, maastik oli eelkõige tausta rollis. III sajandil eKr tõusid nii inimene kui ka maastik antiigitraditsioonis võrdsele positsioonile. Tugevat mõju avaldas sellele populaarsust kogunud bukooliline luule, mille sisu kandus üle ka maalikunsti. Need poeemid kõnelesid karjuspoiste ja -tüdrukute elunautlemisest ning armastuseihalusest looduse rüpes: aasadel jõgede ääres, kõrvetava Vahemere päikese eest varjulistes puusaludes jms. Kaks sajandit pärast Theokritost kirjutas Vergilius (I sajandil eKr) oma suurimas luulekogus „Bucolica” paradiislikust Arkaadiast.

Arkaadia kui maapealse paradiisi ja loodusekeskse jõudeelu sümbol püsis Euroopa kultuuriloos sajandeid. Idüllilise paiga sümboolsest tähendusest kõneleb Nicolas Poussini (1594–1665) maal „Olin minagi Arkaadias” („Et in Arcadia ego”, 1637–1638), kus hauakivi ümber kogunenud karjused osutavad epitaafile, mis annab mõista, et surmast ei jää puutumata ükski paik.

Järgmistel sajanditel omandas maastik maalikunstis järjest olulisema koha. Inimese kohalolek pigem rikkus kui täiendas täiuslikkust. Sellise ideaalmaastiku suurkuju on Claude Lorrain (1600–1682), kelle loomingus on alles arkaadilis-idülliline meeleolu, kuid elu ja loodust nautleva inimese motiiv on teisejärguline või pole seda üldse.

Modernism: suplejate motiivi taassünd

1850ndatel hakati Napoleon III eeskirjade järgi põhjalikult ümber kujundama Pariisi ilmet. Oldi vaimustatud tehnoloogia arengust, suhe loodusega jäi tagaplaanile. Johannes Semper on esseekogumikus „Prantsuse vaim” (1934) tabavalt kirjutanud prantslase vaimulaadi: „Loodus jääb talle eeskätt mõistuse proovikiviks, tunnetuse ja teo esemeks, ülesandeks. Pole sugugi veider ta kalduvus kunstlikku kõrgemaks pidada loomulikust. [—]. Mitte asjata pole Pariis puudri, mingi, huulepulga, iluinstitutsioonide linn.”

Kuid modernism ei sobinud kokku laiade masside maitse ja tõekspidamistega. Nii näiteks sai modernismi suurkuju Charles Baudelaire oma luulekogu „Kurja õied” (1857) eest kohtulikult karistada: põhjuseks avaliku kõlbluse teotamine (nimetatud kogust on võetud ka näituse pealkiri „Luxe, Calme et Volupté” ehk siis „Luksus, rahu, joobumus”). Édouard Manet’d süüdistati tema naisaktide pärast, et ta on liigselt absinti tarvitanud, mis olevat ta viinud eksiteele ja moraalselt laostanud. Manet maalis küll veel n-ö realistlikult, kuid oli asendanud klassikalises maalikunstis levinud mütoloogilise armastuse motiivi vulgaarse seksuaalsusega: meeste imetlusobjekti ja kättesaamatu Venuse oli vahetanud välja meeste ihasid teeniv modernistlik naine.

Kõige radikaalsem modernismi teerajaja maalikunstis oli vaieldamatult Paul Cézanne (1839–1906). Tema loomingu ühe märkimisväärsema osa moodustabki suplejate motiivil põhinev maalide sari. Cézanne suutis kunstiliste võtete abil ühendada inimese ja looduse terviklikuks kompositsiooniks. Tema suplejate motiivid kummutasid lõplikult arvamuse, et looduse ja inimese kujutamine on pelgalt tõelisuse imitatsioon.

Cézanne’i mõju ulatus ka eesti kunstnikeni. Näitusel on väljas 1920ndatel Pariisis André Lhote’i ateljees ennast täiendanud Kuno Veeberi (1898–1929) maalid „Suplejad” (1924) ja „Akt” (1926). Külastanud jõudumööda ka kunstinäitusi, puutus Veeber kokku Cézanne’i loominguga. Neist elamustest ajendatuna muutus tema maalilaad järjest nurgelisemaks ja jõulisemaks, lähtepunktiks sai geomeetriline korrastatus. Cézanne’likku lähenemist on näha ka Villem Ormissoni (1892–1941) maalis „Suplejad” (1927), see on kunstniku ainuke säilinud figuraalne kompositsioon, kus suplejad ja maastik on esitatud võrdsena, tekitades ühtse terviku.

Feministlik kriitika

XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse modernistlikud aktikompositsioonid on pälvinud feministliku kriitika. Põhjuseks on maalide sensuaalsus ning naise keha eksponeerimine luksusobjektina, mida igaüks võib nautida.

Pierre-August Renoir (1841–1919), kes on tuntud oma mahedate ja helgetes toonides aktidega, on kord öelnud, et naisekehata ei oleks temast kunagi saanud kunstnikku. Nii võibki aduda tema suplejate motiivi igas detailis naudingut ja rõõmu, mida maalimine kunstnikule on pakkunud. Feministlik kunstiajaloolane Tamar Garb on kirjutanud, et naine on Renoir’ loomingus vaid mehe ideaali personifikatsioon. Suplejate keha esindas vaid meespubliku seksuaalseid fantaasiaid. Samamoodi on süüdistatud ka Edgar Degas’d (1834–1917), kes ise on tunnistanud, et suplejad tema maalidel on justkui ennast lakkuvad kassid, ning lisanud, et ehk tõesti on ta mõelnud liiga sageli naisest kui loomast. Naisaktide, ka suplejate kujutamise põhjal võib kõnelda modernistlike meeste seksuaalsest vabanemisest. Kunstis kippus valitsema meeste loodud naiselikkus.

Tartu kunstimuuseumi näitus annab taas kinnituse eesti kunstiklassikute meisterlikkusele. Noored kunstnikud, kellel puudus prantslastele omane kultuuriliselt mitmekesine taustaruum ja tugev sajanditepikkune maalikooli traditsioon, suutsid lühikese ajaga jõuda tehniliselt ja visuaalselt nauditavate kompositsioonideni. Hoolimata lääne-euroopa mõjutustest, ei ole tollase kunsti üldpilt võõramaine. Selles on siirust ja ehedust ning see kõneleb pigem loodusearmastusest kui seksuaalsest vabanemisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht