Summer of love ja teised legendid

Näituse rõhuasetus subjektiivsele on võimaldanud esile tuua üksikisiku kui kultuuriagendi fenomeni.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „1995“ EKKMis kuni 6. IX. Kuraatorid Andres Härm ja Hanno Soans, konsultant Marco Laimre, graafiline disainer Martin Pedanik. Kunstnikud Peeter Allik, Allan Hmelnitski, Mati Karmin, Raivo Kelomees ja Sven Kivisildnik, Eve Kiiler, Hasso Krull, Andrus Kõresaar, Marco Laimre, Ly Lestberg, Peeter Linnap, LU:K, Piia Ruber, Piret Räni, Rühm T, Ene-Liis Semper, Hannes Starkopf, Jaan Toomik, Mare Tralla, Tarbo Hanno Varres, Mart Viljus, Toomas Vint ja Jasper Zoova.

On meeldiv, et seda näitust saab vaadata koos Härmi ja Soansiga subjektiivsete mälestuste kujundatud vaatepunktist.

On meeldiv, et seda näitust saab vaadata koos Härmi ja Soansiga subjektiivsete mälestuste kujundatud vaatepunktist.

Kristjan Mändmaa

Tagasivaatelised näitused on mingis mõttes ikka olnud legendi loovad ettevõtmised ega piirdu vaid distantsilt tehtud analüüsi või möödaniku arheoloogiaga. Tänu Anders Härmi ja Hanno Soansi kureeritud näitusele kirjutatakse 1995. aasta legendina 1990ndate algu­poolel formeerunud nüüdiskunsti ja kunstielu ajalukku. Põhjusi, miks 1995. aasta legendi staatuse kenasti välja kannab, on terve hulk, mõningaist tuleb allpool juttu. Kuid juba näituse temaatilised alajaotused või mõne nähtuse kirjeldamiseks (omal ajal) kasutatud märk­sõnad viitavad murrangulisele ajahetkele. Eks seda usku ja veendumust oli küllaga õhus ka aastal 1995. Mida muud kui romantilis-revolutsioonilist hoiakut või vasakkriitikat või ühiskondlikke ja isiklikke suhtemustreid ümberkujundavat hedonismi võib välja lugeda avangardi ja alternatiivkultuuri pagasile viitavatest fraasidest, nagu „summer of love“ (klubikultuuri suvi 1995), „nii me sünnitasime Eesti feminismi“ (Mare Tralla töö Est.Femil), „ajaloo vabrik“ (Saaremaa biennaali teema) või „kunst ja elu“ (Ants Juske telesaade).

Loomulikult ei tähenda legendiloomise väide seda, et aastakäigu valik oleks puhtsubjektiivne või kunstilooliselt põhjendamatu, seda enam et kuraatorid rõhutavad näitusega kaasnevas essees, et vaadeldud protsessid „algasid varem ja lõppesid hiljem“. 1995 olevat kõigest telg, „millele näitus on üles ehitatud“. Aga – nagu siinkirjutajalegi tundub – ei usu nad seda justkui kattevarjuks esitatud põhjendust isegi, lisades, et „ometigi kangastub see aasta teiste seas kuidagi erilisena, murdepunktina“ ning selle väitega ei ole raske nõustuda ei üleminekuaja kunstielu uurijatel ega selles osalenutel.

1995. aasta oli tõepoolest esimese iseseisvuskümnendi ja edasise kunstielu arengu seisukohalt murdeline aasta, mida iseloomustasid märgilised näitused ja uut tüüpi formaadid, politiseeritud teemad ning tulised ja kohati (eba)viisakuse piiril kõikuvad arutelud kunsti, kunstniku, kriitiku ja kuraatori rolli üle. Näitus annab piisava ülevaate sündmustest ja protsessidest, mis 1995. aasta nii eriliseks teevad: Saaremaa biennaal rahvusvahelise suurüritusena, feministliku kunsti tulemine, meediakunsti diskussioonide algus „Interstandingu“ näol, alternatiivkultuuri põimumine kunstiga jmt. Anda EKKMi piiratud pinnal nendele sündmustele ja protsessidele piisav representatsioon selliselt, et asja tuum vaatajani tuua, on paras kunsttükk ja kindlasti võib üksikute detailide üle kuraatoritega mõnel juhul vaielda. Kuid enamasti mitte. 1995. aastal toimunud suurnäitustest saavad põhjendatult rohkem tähelepanu Saaremaa biennaal teemal „Fabrique d’Histoire“ (kuraatorid Peeter Linnap ja Eve Kiiler (Linnap)) ja esimene feministliku kunsti näitus „Est.Fem“ (kuraatorid Eha Komissarov, Mare Tralla ja Reet Varblane). Üksiktegijatena tõusevad esile Jaan Toomik kui kaasaegse kunstniku tähtkuju ja Hasso Krull kui teoreetik; kunstieluga põimuvatest subkultuuridest alternatiivne muusika ja klubikultuur; laiematest mõjutustest meedia- ja telekultuur, millega suhestus nii meediakunst (Raivo Kelomees + Sven Kivisildnik) kui ka neopop (Peeter Allik, Jasper Zoova). Näitusele paneb punkti nüüdiskunsti professionaliseerumise üks peamisi võtmemomente – kuraatori institutsiooni kujunemine ja kuraatori suhe kunstnikuga, mis diskursiivselt oli seotud uuenevate arusaamadega kunsti ja selle tegijate (ühiskondlikust) rollist ja mille kõige üle arutati ETVs Ants Juske juhitud saates „Ars et vita“.

Ja kuidas peaks näitus või siinkirjutaja suutma edasi anda seda kirglikkust ja pühendumust, mis kõiki neid sündmusi ja vaidlusi saatsid? Kunstimaailma diferentseerumine ja fragmenteerumine, eriti võrreldes varasema nõukogude perioodi ja kunstnike liidu diktaadiga, oli alanud juba 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses, mis omakorda andis nüüdiskunstile võimaluse areenil võimsalt esile tõusta ja end kehtestada. Aastal 1995 pakatas see areen energiast ja vastuoludest ning igaühele, kel üldse oli kaasaegse kunsti valdkonda asja kas kunstniku, kriitiku, ajakirjaniku või kuraatorina osales selles viisil, nagu oleks kaalul elu või surm. Muide, ma ei liialda. Kui, siis lisan legendile vaid veidi vürtsi ning see viib mind ka järgmise tõdemuse juurde.

On miski, mis annab näitusele „1995“ erilise võlu ning mida siinkirjutajal oleks patt kahe silma vahele jätta. Nimelt räägivad näituse kuraatorid küll millestki laiemast, s.o meie hiljutise kunstiloo murdepunktist, kuid nad ei ole selle konkreetse ajahetke suhtes erapooletud – nende suhet esitatavasse-analüüsitavasse materjali iseloomustab subjektiivne pilk mitte lihtsalt mälu tasandil, vaid ka isikliku osaluse kaudu. Aastal 1995 olid Härm ja Soans algajate kriitikute ja EKA kunstiteaduse üliõpilastena kunstiellu astumas ning osalesid neis subkultuurilistes hoovustes, mis vormisid noorte kunstiinimeste kultuurilisi eelistusi. EKKMi näitusel tuleb isikliku osaluse ja subjektiivsete valikute aspekt eriti selgelt esile EKA üliõpilaste eluolu ning alternatiivse muusika ja klubikultuuri kajastavates artefaktides või kunstiteostes (Piia Ruber, Allan Hmelnitski), mida mõnda teist kogemust ja põlvkonda esindav kuraator ei oleks ehk kõrvutanud Toomiku, Tralla või Linnapiga. Üksikteostena (autoritena) polnud need omas ajas ega ole ka kunstiloolises plaanis olulised või silmatorkavad. Ometigi tähistavad need vaadeldava ajahetke ühte kultuurikihistust, mis osales momendi mentaliteedi kujundamises ja jõudis seeläbi – küll peamiselt noorema põlvkonna tegijate kogemuse kaudu – ka kunstiloomingusse.

Tegelikult mulle meeldib, et ma saan seda näitust vaadata koos Härmi ja Soansiga subjektiivsete mälestuste kujundatud vaatepunktist. Ja mitte lihtsalt seetõttu, et mul on tore meenutada aegu, kui toimetasin Sirbi kunstitoimetajana nende radikaalsetest mõtetest kubisevaid artikleid või seetõttu, et 1995. aasta oli murdeline ka mulle kui kunstiteadlasele. Võib-olla tahavad kuraatorid vastu vaielda, öeldes, et nende isiklik mälu struktureeris ja määras näitusel pigem vähem kui rohkem. Võib ka nii, kuid samal ajal on ehk just rõhuasetus subjektiivsele – olgu see siis teadlik, mitteteadlik või intuitiivne – võimaldanud neil esile tuua üksikisiku kui kultuurilise agendi fenomeni, mis ühes väikeriigis osutub tunduvalt olulisemaks kui suures kultuuriruumis. Vaadates 1995. aastasse ja järgnevatesse ei saa ka kõige kriitilisemalt meelestatud vaataja-analüüsija küsida: „Aga miks just Linnap? Semper? Toomik? Tralla? Laimre? Juske?“ Pea sama mõttetu oleks küsida: „Miks Härm ja Soans?“ Mõttes eri variante läbi mängides on kunstiaastale 1995 raske sobivamaid mõtestajaid leida, kuigi üksikuid variante on.

Näitus „1995“ ületab mõtteliselt kunstimaailma piire mitte ainult selle üldistuse tasandil. Kuigi teadlikult keskendutakse kunstielu sündmustele ja kunstimaailma sisemistele protsessidele-konfliktidele, on näitusel esindatud mitu mõttetraditsiooni, mis sisenesid umbes samal ajal kas teistesse kultuurivaldkondadesse või avalikku arvamusruumi – parimaks näiteks on siin feminism, kuigi nimetamata ei saa jätta ka meedia- ja ideoloogiakriitikat. Võib-olla järgmine analüüsitasand, mida üks murdepunkt nagu 1995 nõuab, oleks uurida selle asetsemist laiemas ühiskondlikus kangas ning püüda uurida neid arenguliine, mis kunstimaailma piiridest väljapoole jäävad. Aga see on juba üks teine näitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar