Süvapõhi

Mare Tralla, Reet Varblane

Kunsti- ja digikultuuri festival „TRA NSME DIALE 09. Deep North” Berliinis 22. I – 1. II .        Ükskõik mismoodi selle aasta „transmediale” ingliskeelset pealkirja, ülddeviisi ka eesti keelde ei tõlgiks, lisandub sellele tähendusi: peale ilmakaare on sõnal „põhi” eesti keeles veel teisigi konnotatsioone, nii positiivseid (põhjani ulatuma) kui ka negatiivseid (põhja minema). Kohati toetavad need tähendused seekordse festivali eesmärki: uurida Arktika ilmastiku soojenemisest tulenevate protsesside kultuurilisi, sotsiaalseid ja filosoofilisi tagajärgi, näha neis protsessides uue meedia mõju ja, mis peaasi, suunata vähemalt festivalil osalejad pisutki teistmoodi mõtlema.

Teiselt poolt aga annab „north” ehk „põhi” eesti keeles laiemaid seoseid kui ökoloogilise katastroofi stsenaarium, mida korraldajad nii tutvustavates tekstides kui ka festivali ajal ise mitmel korral rõhutasid, ehkki nii konverentsil esinenud kui näitusel osalenud kunstnikud polnud osanud enamasti neid muutusi käsitleda ilma  ökoloogilise katastroofi teemata. Näiteks olgu kas või Petko Dourmana interaktiivne installatsioon „Post Global Warming Survival Kit” („Tööriistakast globaalse soojenemise järel ellujäämiseks”): installatsiooni mõistmiseks, kunstniku „maastikul” orienteerumiseks pidid vaatajad kasutama infrapunabinokleid, uue postolukorra hädavajalikke abivahendeid, sest katastroofijärgses keskkonnas on kunstniku arvates võimatu nendeta hakkama saada.  Selles hoiakus võib näha omamoodi irooniatki: selleks, et oma tegevuse tõttu lõhutud globaalse süsteemiga kuidagigi hakkama saada, tuleb toota järjest uusi süsteemi ohustavaid vahendeid. Ka seekordne „transmediale” seisnes konverentsis, näituses, video ja filmiprogrammis, salongidiskussioonides, performance’ites, klubiüritustes, premeeriti nii kunsti kui ka teooria eest.

Ka alaürituste pealkirjad (ehk festivali  alakontseptsioonid) „Making/Thinking: The Cultural Tomorrow” („Tegemine/Mõtlemine: kultuuriline homme”), „Survival and Utopia: Visions of Balance in Transformation” („Ellujäämine ja utoopia: muunduva tasakaalu visioone”), „Screening Territories” („Territooriumide läbikammimine”), „The Digital Greenhouse” („Digitaalne kasvuhoone”) – annavad seekordse festivali laiemale tõlgendamisele rohelise tee. Nii et taas:  praeguse aja olulised küsimused ja/või uute (kultuuri) territooriumide otsimine ja kodustamine. Ja vahest rohkem kui seni pandi seekord kontseptuaalselt rõhku protsessile: Berliini müüri langemine, Ida-Euroopa sotsialismileeri lagunemine, ameerika unistuse (eluviisi) ainuõigsuse ja igavese kestvuse kokkukukkumine 2001. aasta 11. septembril ning eelmisel aastal alanud globaalne majanduskriis. Taheti möödunut silmas pidades (Ida-Euroopa ebaproportsionaalselt kiire areng) edasist ette aimata ning tähelepanu juhtida (nii naiivsed, et kunsti, ka aktivistlike sekkumiste ning kultuuri mõtestamise abil on võimalik midagi päriselt ära hoida, ei ole ka missioonitundelised uue meedia eestvedajad). „transmediale” on üks Euroopa olulisemaid kunsti- ja digikultuuri iga-aastasi üritusi ning sealne põletavate teemadega suhestumine on alati omamoodi kangelastegu ja  samas probleemne. Üks ilmsemaid digikunsti ja ökokriisi temaatika kokkupuutepunkte on veebikaamerate kasutamine, nii jälgitakse reaalajas liustike ja jäämägede sulamist ning kadumist.

Hoopis sügavamatele seostele osutas näiteks Marko Peljhan, kes sai rahvusvaheliselt tuntuks mobiilse kunstnike ja teadlaste koostööks loodud laboriga Makrolab (seda tutvustati 1997. aastal „documenta’l”). Peljhani huvitab kohalikele elanikele uute võimaluste  loomine, tema ettekanne oli eriline just põliselanike kohanemisvõime peale mõtlemise tõttu. Teda on huvitanud see, kui palju ja kuidas tohib nende ellu sekkuda ja kui palju tuleb seda teha ehk kuidas „negatiivsed nähtused” positiivseks pöörata. Ühe näitena tõi Peljhan USA külma sõja aegse kaitse- ja eelhoiatussüsteemi): selle objektidest on saanud inuittide olulised navigatsioonimärgid, kohalikud elanikud teevad kõik, et need alles jääksid. Arktika  elanike kohanemist keskkonnamuutustega võib (ja tulebki) vaadata võrdlevalt maailma ükskõik millise piirkonna põliselanike kohanemise ja ellujäämisega, nende omakultuuri säilimismehhanisme on mõttekas kõrvutada. Ekstreemse, pealesurutud olukorra tõttu nii füüsilises (nagu Kaug-Põhja piirkonnas) kui ka kultuurilises (nagu kogu endises N Liidus) või siis mõlemas mõttes (nagu Aafrikas). Arktika drastilised keskkonnamuutused  mõjutavad aga kogu maailma ning seetõttu on 1990ndate muutustele osutamine igati õigustatud, enamgi veel: nüüd tuleb teha kõik, et muutusi jälgida, protsessi analüüsida, alternatiivseid stsenaariume välja mõelda. Positiivsena jäi kõlama nn digikultuuri-ringkondade valmisolek olla teadlikum ja avatum, kuid taas tekkis ka 1990ndatest tuttav tunne: kui siis kõnelesid Ida-Euroopa muutustest peamiselt lääne teoreetikud-kunstnikud, siis nüüd teavad „lõuna” esindajad, kuidas põhjas tuleb käituda. Konverentsi kava oli interdistsiplinaarne: esinejate hulgas oli kliimateadlasi, poliitikuid, kultuuri-uurijaid, keskkonnakaitse aktiviste, arhitekte, linnaplaneerijaid, ajaloolasi, teadlasi, filosoofe, kunstnikke, meediaaktiviste jne. Näitus jättis pisut tagasihoidlikuma mulje: ilmselt oli selles paljuski süüdi kontseptuaalselt hästi läbi mõeldud, kuid liiga atraktiivne ja pealesuruv Berliini arhitektide  Kollektiivse Ruumi Taktikute (Raumtaktik) kujundus.

Maailma Kultuuride Maja (Haus der Kulturen der Welt) läbisid hõljuvad, lendlevad, muutuvad kujundid, nii et mõnigi kunstiprojekt lihtsalt kadus sinna. Kuid nii Perry Bardi parafraas Dziga Vertovi krestomaatilisest rütmist ja kaadrivahetusest, Esther Polaki piimatootmise ja müügi strateegiat jäädvustav ning väikese roboti abil kohalikeni toov („transmediale’l” oli väljas Nigeeria variant,  kuid projekt algas Lätist) aktsioon, Jan-Peter E. R. Sonntagi interaktiivne video ja heliinstallatsioon „Amundsen”, Graham Harwoodi, Richard Wrighti ja Metsuko Yokokoji üle kolme miljoni sõjas kadunud kongolase häält jäädvustanud installatsioon-memoriaal pakkusid sügavamat mõtlemisainet, kui tuua vaid mõni näide. Kui võtta veel filmiprogrammid, performance’id, diskussioonid ja iseäranis omavaheline suhtlus, siis võib festivali igati õnnestunuks lugeda.  Iseäranis, kui meenutada ka Marcel Schwierini ja Florain Wüsti „Sulavate külmkappide” („Melting Fridges”) programmi, mis hõlmas ka 1950-70ndate ökoloogilisele katastroofile osutavaid reklaamiparoodiad, animafilme ja eksperimentaalseid dokumentaalfilme. Ökoloogilisest kriisist on juba aastakümneid kõneldud, kuid seda tuleb teha ikka ja jälle, uue rõhuasetuse ning uute vahenditega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming