Süütu pilk

Reet Varblane

KRISTI PAABI näitus „Rohulibled on ainult üks hetk” Hopi galeriis kuni 16. XII .2005. aastal teatas endale nime teinud ja tähenduse omandanud naiskunstnike rühmitus F.F.F.F. pidulikult, et nad ei tegutse enam koos, et nad lähevad laiali. See aga ei tähendanud ei siis, kui nad seda Marko Raadi filmi avalikel võtetel ütlesid, ega ka hiljem, et nad loobuvad kunstist ja oma tööde avalikust väljapanemisest. See ei tähendanud ka ühistegemiste lõppu. See manifesteering tähendas vaid programmilise rühmategevuse, F. F. F. F-i  kui suletud grupeeringu tegevuse lõpetamist. Ja jumal tänatud: nii laiendatud, lõdvema koosseisuga grupinäitused kui ka üksikesinemised on tõestanud viie ehtekunstiharidusega naiskunstniku vormisolekut ning, vaatamata „uute hittide” ilmumisele meie kunstiareenile, ikka olulisel kohal püsimist. Veelgi enam, needki liikmed, kes kas isiklikel või tööalastel põhjustel olid vahepeal avalikust kunstielust pisut eemal, on nüüd tagasi ega ole takerdunud  ühte meediumisse. Nad küll ka ei karda seda meediumi, milles nad on professionaalse ettevalmistuse saanud. Nad on selle sees, nad mõtlevad selle kaudu ja panevad endaga kaasa mõtlema. Ja, mis kõige olulisem, nad on kindlalt välja tulnud ka üksinda, isiksustena. Seda tõestas Ketli Tiitsari hiljutine ja seda tõestab ka Kristi Paabi praegune väljapanek Hopi galeriis.

Kristi Paabi näitus on hästi lihtne, esmapilgul  isegi nagu liiga lakooniline: ei mingeid kujunduslikke trikke ega üllatusi. Isegi esitatud ehted, peamiselt kaelakeed, aga ka rinnanõelad on just sellised, nagu need tavapäraselt ikka on olnud. Pole neis ei varjatud tähendust ega potentsiaalset kandjat, (naise) keha kui sellist tõlgendavat teoreetilist kontseptsiooni. Galeriiruumi keskele on asetatud lakooniline vitriin, sellesse on rahulikku rütmi pandud ehted, vaid üks on riputatud galerii  tagaseinale. Eksponeeritud ehtedki meenutavad esmapilgul just seda, mida ilmselt enamik vaatajaid on millalgi ise kandnud või vähemalt lapsepõlves endale (või emale) teinud: niidi otsa aetud kuivanud marjad, lisaks mõni lilleõis jne. Või mõnelt lõunamaalt kaasa toodud (halvemal juhul siinsest juveelipoest ostetud) korallikee vms.

Aga niiviisi on see vaid esmapilgul, sest pisutki neisse ehetesse süvenemisel hakkab  järjest tugevamalt kaasa rääkima just meenutuslik tasand ning need keed saavad vaatajale omadeks, sellisteks, mille väärtus peitub just isiklikus mälestuskillus: lõhnas, pilgus, tuuleiilis. See on tõepoolest herbaarium – kunstnik on seda kooslust ka ise nii nimetanud –, kaelaehete ja rinnanõelade, orgaaniliste vormide ja elutute materjalide, mälestuste ja kujutluste herbaarium. Lapsepõlve herbaariumi ei ole vaja köita nahka ega katta vääriskividega,  selle väärtus peitub „materjali püütud pilgus”, mis aja jooksul aina kasvab. Kui ikka oskame pilgu piisavalt puhta ja süütu hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht