Sürrealism ja terrorism

Hasso Krull

Peter Sloterdijk on oma „Sfääride” triloogia kolmandas osas uurinud üht episoodi rahvusvahelisel sürrealismi näitusel Londonis 1936. aastal. Salvador Dalí, kes „esines oma karjääri algul ülereaalsuse-riigi isehakanud suursaadikuna” (1), tahtis seal pidada kõne oma paranoilis-kriitilise meetodi põhimõtetest. Muidugi pidi publik algusest peale mõistma, et Dalí „kõneleb neile Teise nimel, radikaalse muuilma esindajana”, seepärast otsustas ta esineda tuukriülikonnas, mille kiivri peale oli kinnitatud auto ventilaator. Käes oli Dalíl piljardikii ning teda saatsid lavale kaks suurt koera. Järgnenud sündmustest jutustab  kunstnik ise raamatus „Kuidas saada Dalíks”: „Mulle pandi ülikond selga ja kinnitati jalgade külge tinasaapad, nii et ma ei saanud enam käia. Mind tuli lavale kanda. Siis kruviti kiiver kinni. Hakkasin näoklaasi tagant kõnelema mikrofoni, mis nähtavasti ei töötanud. Aga juuresolijaid lummas minu miimika. Varsti olin näost sinine, silmad pungis ja suu pärani. Nähtavasti unustati kiiver ühendada õhuvahetussüsteemiga. Minuga tegelenud spetsialist oli kuhugi kadunud. Hakkasin sõpradele kätega märku andma, et olukord läheb kriitiliseks. Üks neist haaras käärid ja püüdis tagajärjetult ülikonda katki lõigata,  teine tahtis kiivrit lahti kruvida; kuna see ei õnnestunud, hakkas ta haamriga vastu polte taguma ... Kaks meest üritasid mul kiivrit peast ära kiskuda, kolmas jätkas haamriga lajatamist, nii et olin minestamise äärel. Terve tribüün oli muutunud koletuks mäsuks, millest kerkisin esile mina, kõnevõime kaotanud hüpiknukk, vaskne kiiver kaikumas otsekui gong. See vallandaski publiku tormilise aplausi: nad nägid enda ees dalílikku mimodraamat, mis nende silmis ilmselt kehastas teadvuse suhet alateadvusega, püüdes sellele läheneda. Oleksin sellise triumfi peale peaaegu hinge heitnud. Kui kiiver lõpuks peast  ära võeti, olin näost kahvatu nagu kõrbest tulnud Jeesus pärast neljakümmet päeva paastumist.” (2)

Sloterdijki arvates ilmneb sellest stseenist kaks asja: kõigepealt see, et „sürrealism on diletantism seal, kus ta ei aseta tehnilisi objekte mitte nende õigetesse tingimustesse, vaid muudab need sümboolseks”; teiseks aga see, et sürrealism on „osa modernsuse eksplitsitivistlikust liikumisest, sest ta on meetod, mis ühemõtteliselt purustab latentsuse ja võtab tausta koost lahti”. (3) Pannes selga õhukindla ülikonna ja sattudes sellega publiku ees eluohtlikku olukorda, toob Dalí nähtavale tõsiasja,  mis jääks tavaliste esinemiste puhul täiesti märkamatuks: me ei saa kõneleda ilma meid ümbritseva õhuta, ilma atmosfääri abita, sest see on hädavajalik niihästi helilaine levikuks kui ka organismi hapnikuvajaduse rahuldamiseks. Kui need enesestmõistetavad funktsioonid on äkki ära lõigatud, ei tule kõnest midagi välja; Dalí on tahtmatult muutunud hoopis väljaspoolsemaks ja „ülereaalsemaks”, kui ta oli algul kavatsenud. Muidugi vallandab see publiku tormilise aplausi, sest just seda olid nad oodanudki. Kuid ühtlasi osutab see episood sürrealismi põhilisele seosele XX sajandi võimsate peavooludega teaduses, tehnikas  ja sõjapidamise arengus. Neile peavooludele viitavad kaks märksõna, mis on viimastel aastakümnetel muutunud järjest olulisemaks: keskkond ja terrorism.

Sloterdijki terrorismimõiste võib esmapilgul hämmastada. Terrorism saab tema käsitluses alguse Esimese maailmasõja gaasirünnakutest, kus „vaenlasevastased interaktsioonid viiakse postmilitaarsele alusele” (lk 89). „XX sajandist jääb mälestus kui ajastust, mille otsustav idee seisnes selles, et enam ei sihita vaenlaste kehasid, vaid nende keskkonda. See ongi terrorismi põhimõte kõige kaasaegsemas ja eksplitsiitsemas mõttes” (lk  95). Terroristi eelis on see, et ta „mõistab oma ohvreid paremini, kui need ise endid mõistavad” (lk 96): „Terrorism tühistab erinevuse isikuvastase ja esemevastase vägivalla vahel: see on vägivald nende inimesi ümbritsevate „asjade” vastu, milleta isikud ei suuda jääda isikuteks” (lk 105). Sel juhul on aga täiesti vale ka arusaam, nagu oleks terrorism vaid „nõrkade relv”: „Piisab põgusast pilgust hirmu ajaloole XX sajandil, et näha: just riigid, sealhulgas tugevad riigid, on esimesena ulatanud käe terroristlikele vahenditele ja meetoditele” (lk 97).

Hirmu ajalugu ehk die Geschichte des Schreckens käib käsikäes  sürrealismi ajalooga. Kuid sürrealism ei ole siin sugugi lihtsalt jäädvustavas rollis: kasutades tehnilisi objekte diletantlikul viisil, osaleb sürrealism selles XX sajandi põhivoolus, mida Sloterdijk nimetab „eksplitsiitsuse kasvamiseks” (lk 126), „keskkonna avastamiseks” (lk 99) või tausta esiplaanile toomiseks. Tõsi küll, sürrealistlik kunst paistab ka ise enamasti hirmus, kuid see on hirmus vaid sellepärast, et toob esile „alateadvuse”, s.t eksplitseerib tagaplaanil oleva: kõik, mis varem oli olnud lihtsalt olemise taustaks, asjade ja olendite paratamatuks ümbruseks, kerkib nüüd ise esile suurendatud kujul. Hingamine,  seedimine, magamine, mõtlemine ei ole enam inimese olemise enesestmõistetav taust, vaid midagi suurt ja olulist, mis nõuab enesele tähelepanu ja ilmutab ühtlasi oma haavatavust, ebakindlust, õudset ja ähvardavat haprust. Pole sugugi kokkusattumus, et kui võtame mikroskoobi alla oma naha, toidu või lihtsalt sissehingatava õhu, tekib elamus, mis tugevasti sarnaneb sürrealistliku kunsti tekitatud elamusega: teatav lummatud õudus, vastikusega segatud külgetõmme, iha ja nakkuse arusaamatu põimumine. Selles mõttes on ka sürrealism omamoodi „terrorism”, aga ta on seda ümberpööratult, apoliitiliselt. 

Teisisõnu, sürrealism toimib väga sarnaselt sellele, mida Fritz Haberi valmistatud mürkgaas tegi prantsuse sõduritega Ypres’i kaevikutes 1915. aastal. Ta muudab lihtsa, lähedase ja enesestmõistetava võõraks, ähvardavaks ja surmatoovaks; ta mõistab oma „ohvreid” paremini, kui need ise endid mõistavad. Seejuures aga ei ole sürrealismi eesmärk seesama, mis postmilitaarsel sõjatehnikal. Riikliku või mis tahes muu sõjalise terrorismi puhul on esmatähtis, et ohver mõistaks oma loomulikus keskkonnas peitunud implitsiitset ohtu alles siis, kui rünnak on selle juba eksplitseerinud: sõdur kaevikus saab alles liiga hilja  teada, et ta võib endale tekitada surmava vigastuse lihtsalt ümbritsevat õhku sisse hingates. Sürrealism seevastu tahab implitsiitse eksplitsiitseks teisendada juba enne, kui see on jõudnud tekitada pöördumatu vigastuse või hävituse. Selles mõttes on sürrealism ainus tõeline terrorismivastane võitlus, mis saab olemas olla. Kõik sõjalised aktsioonid, mida suurriigid sama ettekäändega toime panevad, on aga tegelikult ülemaailmse terroristliku sõjapidamise osa – veel enam, õigupoolest on need selle vaieldamatu peavool.

Kujutleme, mis juhtub, kui Antarktika jää sulab üles ja Golfi  hoovus muudab suunda. Kujutleme, mis juhtub, kui fossiilsete kütuste varud lõpevad ja enam ei sõida ükski auto ega lenda ükski lennuk. Kujutleme, mis juhtub, kui laviinina vallandunud paanikas hakkavad lõunast põhja liikuma näljased rahvad. Kujutleme, mis juhtub, kui katsetusjärgus bioloogilised relvad jäävad äkki järelevalveta. Kujutleme, mis juhtub, kui kimäärsete elusolendite kloonimine muutub lihtsaks ja massiliseks. Kujutleme, et see kõik juhtub ühekorraga … Kujutleme veel midagi … Eks ole ju sellised kujutlused täitsa sürrealistlikud? Tõepoolest. Aga mis on siis, kui see kõik juhtub tegelikkuses,  mitte meie kujutluses? Kas see on siis sürrealism? Ei, sugugi mitte. See on terrorism, lõplik ja võidukas terrorism.

Ettekanne sürrealismi konverentsil Tartus Kirjanduse Majas 21. XI.

1 Peter Sloterdijk, Sphären II . Schäume. Suhrkamp, Frankfurt am Main 2004, lk 155.

2 Salvador Dalí, Comment on devient Dalí. Les aveux inavouables de Salvador Dalí. Robert Laffonte, Paris 1973, lk 223-224.

3 Sphären II , lk 157.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming