Sümbioosimeister Jaanus Samma

Marten Esko

Piia Ruber Tänavuse Köleri auhinna (Köler Prize) võitja Jaanus Sammaga vestleb Marten Esko. Kõigepealt palju õnne nii Köleri auhinna grand prix’ kui ka publikuauhinna võitmise puhul. Teist aastat järjest läksid mõlemad ühele kunstnikule. Kui kuulutati välja, et oled publiku auhinna laureaat, kas oli ka tunne, et kordad Flo Kasearu eelmise aasta saavutust? Aitäh, aitäh, kusjuures ma üldse ei mõelnud nii. Kuigi ma ei välistanud, et see võib nii minna. Ma ei mõelnud siis tõenäosusteooria peale, kuid kindlasti me, nominendid, mõtlesime, kes nüüd võiks võita. Anders Härm on selle preemia kuidagi selliseks kasvatanud, et see toimib võistlusena, ma ise pole tahtnud seda nii võtta, aga paratamatult mõtlesin sellele. Võib küll küsida, kas see on hea või halb ... Eks sel ongi oma head ja halvad küljed. Meelis Oidsalu kirjutas üle-eelmises Sirbis, et see aitab kaasa kunsti populariseerimisele, kuna inimestele meeldib selline formaat. Kas sulle endale meeldib selline formaat? Köleri auhinna formaat toimib minu meelest päris hästi. Meedia armastab selliseid sportlikke üritusi ja see kutsub kohale ka vaatajaid, mis on väga oluline, kuna nüüdiskunsti näituste külastatavus on valdavalt väga väike. Köleri auhinna näitused on alati head ja huvitavad olnud; see, et tegemist on võistlusega, on näituse pluss ja miinus. Näitus ei ole tervik, kuna iga kunstnik ajab oma asja, pigem on EKKMis korraga viis isikunäitust. Milline oli tunne olla nomineeritud just selles konkreetses, võrdlemisi noores, kuid väga tugevas viisikus? Mõneti tunduvad need viisikud võrdlemisi suvalised. Ma ei tea, millistel alustel need valitakse ja kas mõeldakse ka sellele, kes võiksid omavahel paremini sobida, aga selle näituse kontekstis polegi see oluline. Pigem ongi tore panna kokku sobimatud. Mulle meeldis seekordne nominentide komplekt, aga ma ei kujuta hästi ette, et teeksime koos mõne näituse hoopis teistsuguse põhimõtte järgi.

Sa õpid ju praegu kunstiakadeemia doktorikoolis? Kas pärast Kunstihoone „Sõnastamata lugudel” näidatud „Lugudega” alguse saanud pööre geikultuuri dokumentalistika poole oli tingitud su doktorikooli astumisest?

„AAFAGC” ehk „Applied Art for a Gay Club” („Tarbekunst geiklubile”), mida Alo Paistikuga tegime, oli etnograafilise maiguga pseudoajalugu. Flirtisime väga teadlikult mõttega, milline võis geikultuur olla sada aastat tagasi. Sellest peale hakkas mind üha rohkem ajalugu huvitama. „Sõnastamata lugude” näitusele tegin nõukogude geikultuuri käsitleva intervjuude sarja „Lood”, kuigi olin tegelikult juba varem DIK Fagazine’ile* ühe intervjuu teinud.

Mul ei olnud kindlat plaani doktoriõppesse astuda, see mõte kasvas välja 2011. aastal läbi viidud intervjuudest: see tundus hea teema, millesse pikemaks ajaks süveneda. Ka sellepärast, et mu huvid on siiani kuidagi eklektilised olnud.

Milline on võistlusele esitatud teose „Ooper „Esimees”” seos sinu tulevase doktoritööga?

See on väga otseselt seotud, on mu doktoritöö osa, kuna räägin Esimehe loo kaudu nõukogude geielust. Gei ajalugu on paratamatult suur teema, sellest rääkimiseks tuleb leida oma tee. Kuna Esimees oli selles kontekstis vägagi märkimisväärne tegelane, on teemat väga hea temale üles ehitada. See omakorda lisab tööle ka personaalse mõõtme.

Esimehe looni jõudsin 2011. aastal läbi viidud intervjuudega. Nende seas on üks intervjuu, mis algab minule suunatud küsimusega „Kas sa Esimeest tead?”. Mina vastan, et ei tea, seejärel küsiti, kas ma tahan teada. Siis mulle räägitigi sellest tüübist. Seejärel läks natuke aega ja hakkasin mõtlema, kes ta siis ikkagi oli. Tegin veel mõned intervjuud tema lähedastega ja lõpuks jõudsin ka temaga seotud arhiividokumentideni.

Aga loomulikult on tegemist väga tundliku teemaga, mis ongi võib-olla suurim takistus selles vallas uurimuse tegemisel. Tegemist on ju ajaga, mis polnudki nii ammu. Samas ei saa ka väga oodata, sest inimesi, kes seda aega veel mäletavad, jääb üha vähemaks.

Miks valisid Esimehe loo edastamiseks just ooperi formaadi?

Kui ma panin Esimehe loo, millega olin pikalt tegelenud, mingil määral kirja, ei teadnud ma, milleks see välja kasvab. Täiendasin seda pidevalt faktidega, mida tema kohta leidsin. Kui vaadata Esimehega seotud ajatelge, siis meenutab see ooperilibretot või sisukokkuvõtet. Paralleelselt Esimehe loo kokkupanekuga kuulasin ma Klassikaraadiost esmaspäevaste ooperiõhtute sisukokkuvõtteid, millest mul tekkis mõte, et võiks ka niiviisi kirjutada. Esimehe lugu on niivõrd dramaatiline: lõpuks ta ju mõrvatakse, kõik see, mis temaga vahepeal juhtus, ei jätnudki nagu muud võimalust.

Fiktiivse ooperiga alustasin Kopenhaagenis, kus ma olin FAIRi residentuuris Fabrikkeni kunsti- ja disainitehases. Fotod on tehtud Kopenhaageni endise õukonnateatri (praeguse teatrimuuseumi) laval, modelliks on Al Masson, prantsuse juurtega performance’i-kunstnik.

Ooper koosneb kolmest osast: heliformaadis sisukokkuvõte, fotodel kujutatud katked ooperilavastusest ja installatiivne ooperiloož. Siiski võib üpris veendunult öelda, et publiku preemia tõi sulle installatsioon „Loož”. Kas oskad aimata, miks?

See on ikkagi üks töö „Ooper „Esimees””, kuigi kõik on tõesti rääkinud installatsioonist „Loož”, nii et las see olla siis eraldi ka. Tõenäoliselt ei näita ma seda siiski eraldi teosena, see on ikkagi Esimehe looga seotud. Kui osalen nüüd septembris frankofoonia mängudel Nizzas, kuhu lähevad Esimehe fotod, siis kindlasti panen tema loo sinna juurde. Kuna selle näituse formaat ei luba lisada sisukokkuvõtet, peab tekst neid fotosid saatma. Samamoodi oleks ka „Loožiga”: kui see installatsioon on üksi, siis see vajab õigesse konteksti paigutavat teksti.

Aga „Loožiga” kaasnenud positiivne tagasiside ja vastukaja oli mulle küll üllatus. Võib üritada ju kõike ette mõelda, aga lõpuni välja ei tea tegelikult, kuidas see toimima hakkab. Kindlasti mitte enne, kui kõik ei ole valmis ja töö oma õiges kohas ei seisa. Seal hakkavad kaasa rääkima nii paljud muud faktorid, millega lihtsalt ei tea arvestada. Kas või pimedus, mis installatsiooni ümbritseb: joonise peal on väga raske ette kujutada, millise kogemuse see annab.

Üks žürii liige küsis minult, kas olen mõelnud välja järjekorra, kuidas seda tööd tuleb vaadata. See on mul olemas. Ma ei ole seda küll kunagi välja öelnud, sest lõppude lõpuks ei ole see oluline. Ma kujutasin ette, et kui kuulad sisukokkuvõtet, siis vaatad samal ajal fotosid ja seejärel lähed looži, sest installatsioonis saab teose idee kokku. „Loož” on selle seeria ainus töö, mis ei dikteeri vaatajale, mis täpselt toimub: seal on kõik otsad lahti, et anda tõlgendusteks ruumi.

Samuti ei tasu unustada ka Johanna Kivimäe heliteost. Me arutasime koos Esimehe loo üle, rääkisime kontseptsioonist ning otsustasime, millised instrumendid võiksid kaasatud olla. Seal on metsasarv, mis kuulutab halba jne … Üldiselt jätsin talle vabad käed, aga kui me räägime „Looži” edust, siis seda jagan kindlasti heliloojaga.

On selge, et „Looži” motiiv tuleneb ooperi formaadist, kuid miks valisid just sellise võrdlemisi mahuka installatiivse vormi ja tühjuse/pimeduse kooskõla? Kas see on kuidagi seotud nõgeste ruumiga Marko Raadi kureeritud projektis?

Mõlemad installatsioonid mängivad mõnes mõttes ootamatuse peale. Nõgestega tehtud installatsioon „Läbimine”, kus terve ruum oli kaetud kasvavate nõgestega, pidi olema teisel korrusel, kuna tahtsin tükikese loodust tõsta välja selle tavapärasest keskkonnast. Näiteks mullakihi paksus oli 20 cm, et pinnas jalge all mõjuks võimalikult realistlikuna. Installatsioon „Loož” pidi sisaldama draamat. Ilusa väikse looži ja pimeda tühja ruumi vastandamine tundus selle loomiseks parim lahendus.

Üks „Looži” plusse on ka see, et seda eksponeeritakse just EKKMis. Näiteks Kumus oleks kontrast olnud palju väiksem, kuna sealne keskkond on niigi kaunis ja viimistletud.

Mõlemad installatsioonid olid tõesti väga töömahukad, aga üldjoontes see mind ei kohuta. Ma küll alati mõtlen, et järgmine kord teen midagi väga väikest ja lihtsat. Nii ka seekord, aga saame näha.

Žürii põhjendas grand prix’ sulle andmist järgnevalt: „Tema looming avab isikupäraselt ja põhjalikult avaliku välja ning homoseksuaalsuse muutuvaid suhteid”. Kas sinu kunstnikupositsiooni võib seega samastada teatava aktivismiga?

Ma ei näe ennast barrikaadidel võitleva aktivistina. Loomulikult loodan ma, et minu töö paneb inimesed nendele teemadele mõtlema ning toimib ka informatiivselt, eriti muidugi intervjuud.

Aga, jah, ma arvan, et me ei tohiks seda ajaloo osa unustada. Seepärast arvan, et on oluline nendest teemadest rääkida ja geiajalugu uurida enne, kui ei ole veel hilja. Siiski ma ei leia, et tegutsen otseselt geikultuuri väljal kui sellisel. Eelkõige näen ennast praegusaegse kunstnikuna, sest kõigis minu töödes ei räägita queer’i teemadel. Mul on tunne, et Eesti on nii väike, et siin ei ole ruumi sellisteks niššideks nagu geikultuur – juba kunstiga tegelemine on suur nišš.

Kes võiksid olla 2014. aasta nominendid?

Ma ei tahaks ühtegi nime nimetada, seda enam, et häid kunstnikke on palju. Mulle meeldiks, kui nominentide seas oleks ka üllatusi, kelle peale ise kohe ei tuleks.


* DIK Fagazine on esimene ja siiani ainuke Kesk- ja Ida-Euroopa homoseksuaalsusele ja mehelikkusele keskendunud kunstiajakiri. 2005. aastal Karol Radziszewski loodud ajakirja antakse välja inglise ja poola keeles.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming