Subjektsuse naasmine

Eero Epner

Mark Raidpere näitus „Damage” („Kahju”) EKKM is kuni 8. IX, kuraatorid Anders Härm ja Eugenio Viola. Tegelikult oled ju Sinagi hea ja pehme loomuga inimene, aga sugugi mitte igal lapsel ei jätku kannatlikkust ja kohkumatust nii kaua otsida, kuni ta headuseni välja jõuab. Franz Kafka, „Kiri isale” Nagu iga erakordse näitusega, hakkavad ka „Damage’i” ehk „Kahju” puhul tõlgendusvõimalused liigagi kiiresti seeneniidistikuna hargnema, ulatudes aladele, kus pinnast on ette valmistanud pigem abstraktsed märkmed ühiskondlikust olmest või kirjutajate endi emotsionaalsed hetkeseisud kui näitus ise. Kuid ilmselt on see üks just Raidpere loomingule iseloomulikke paradokse: tematiseerides isikliku/ühiskondliku kapseldumiseni viivat marginaliseerimist, on tema teoste koes selline ulatus haavatavust ja avatust, et muutub kommunikatiivseks. Tõsi, mitte kõigile. Näitus osutub ilmselt tänamatuks vahepalaks vaatajale, kes on otsustanud oma toas lampi pidevalt põlemas hoida ning kes otsib kunstis pigem kinnitust individualistlikele vägitegudele kui julgustust heita pilk eesriide taha. FOTO: Piia Ruber

Antud näitust (sest antud juhul on tõepoolest täpne rääkida terviklikust ja kureeritud „näitusest”, mitte „kunstniku töödest”) võiks tõlgendada Raidpere enda oeuvre’i sees, jälgida mõningaid nihkeid, sest isegi kui mõned tööd on üheteistkümne aasta tagusest ajast, manifesteerib iga näitus ka mingi uue nurga. Nii võib soovija märgata näiteks isolatsiooni muutumist interaktsiooniks – autistliku subjekti ettevaatlikku, iroonilist, tundlikku, kuid sugugi mitte ähmaste piirjoontega avanemist ümbritsevasse. See peegeldub muuhulgas ka Raidpere fotode topograafilises põuepaotuses, kuna senise koos vaatajaga ruumi sulgumise asemel on uks avatud ning liigutud välja.

Terve esimene korrus koosneb rännakutest mööda linnaruumi, aga ka teise ja kolmanda korruse retked läbi isiklike ja kollektiivsete küsimuste mööduvad abstraktsel maastikul või Kreeka eeslinnas jalutades, rongiga sõites või joostes mööda Lasnamäe koduseid radu. Liikumise sidumine muu hulgas isiklike painete lahendamisega ei too siiski tingimata kaasa “optimistlikku Raidperet”, kuna füüsiline tegevus ei vabasta – erinevalt sellest, mida me oleme harjunud lootma – psühhoogilisest ülekuhjumisest. Välise dünaamilisuse ja seesmise ummiku, teraapilise liikumahakkamise ja selle lahutamatu painav soundtrack (videod „09/12/07 – 05/04/09”, 2009 ja „Pae Str. Playlist”, 2013) loovad konflikti, kus võib-olla isegi senisest enam tõdetakse lootusetust vabaneda lõplikult mingist enda olemisse kirjutatud fundamentaalsest veast, kuna – teiselt poolt – see fundamentaalne viga ongi mina. Aeg ei paranda haavu, armid ei kaunista meest, kuid kui see teadmine põhjustas varem enese­agressioonini viivaid purskeid, siis nüüd jääb näitusesaalist lahkudes pigem sõrmede vahele tunne, et kõnelevaks emotsiooniks polnud mitte üllatus, pettumus, viha, meeleheide, vaid jätkuv leppimatus inimsuhete vägivaldsusega ja et üksteise õnnetuks tegemine pole mitte paratamatus, vaid ühiskondlik konventsioon, mis ei hõlma sugugi kõiki inimene olemise aspekte. See vägivald pole vihm, vaid see on meie igapäevane dušš ja ehk õnnestub see kunagi ka kinni keerata.

Nii ei ole ka Raidpere linnaekskursioonide eesmärk otsida kaaskannatajaid, vaid näeme kiindumist vääritutesse, armetutes kvaliteedi nägemist, sest just selles jeangenet’likus seltskonnas on suurim lootus kohata tabudest vabade tajude hingeshoidmist. See pole too nüüdisaegses kunstis võrdlemisi levinud marginaliseeritute romantiseerimine ega rõhututele näo andmine, kuna portreteerimise ja sotsiaal­se sidumistöö asemel näeme töödel pigem õnnelike, kuid programmita hetkede otsimist, mil keset banaalsust paljastub inimeste inimlikkus, või et öelda veidi täpsemalt: me näeme subjektsuse hetkelisi avanemisi.

Näitus on tundva ja tajuva Subjektsuse naasmine keset aega, mil ühiskondlikus elus annab tooni parempoolne individualistlik ihaprintsiip ning kultuuris otsitakse selle asemel uut solidaarsusisandat, mis karjataks inimesi piirini, kus nende eritunnused kaovad ning hakatakse pidama üleüldist võitlust humanismi nimel, mis samas – nagu Jacques Rancière on näidanud Jugoslaavia sõdade puhul (aktuaalne ka Süüriast kõneledes) – on vaid genotsiidimündi teine pool, kuna käsitleb inimesi samasuguse ühtlase massina. Nende kahe ideoloogilise hoiaku, ühiskonna atomi­seerimise ja nende aatomite kokkumätsimise vahel, on aga võimalus ka eetilis-moraalseks hoiakuks, mille fookuses on inimesele eikellegi antud õigus õnnele ja kannatusele.

Raidpere huvi ambivalentse subjektsuse kui sellise, mitte aga „huvitavate subjektide” vastu peegeldub mitmes aspektis. Kui teosel on näiteks inimene, ei anta talle teose pealkirjaga identsust (üksiku erandiga „Laura”), vaid teos lokaliseeritakse kohanime toel ning seeläbi tekib anonüümsus, aga tekib ka abstraktsus. Ka Raidpere kohalolu on neis esimese korruse töödes vaid aimatav. Ta ei võta küll ennasttühistava jälgija rolli, kuna pildistatavad on rohkem või vähem teadlikud fotograafi (mitte aparaadi!) kohalolust ning nende pilgu läbi kaamerasse teadvustub fotograaf ka vaataja jaoks. Kuid näitusesaalis jääb ta ikkagi igavesti nähtamatuks kummituslikuks printsiibiks, ta on „oleks”, ebamäärane „keegi”.

Esimese korruse Napoli ja Tallinna seeriad tematiseerivadki teatud elulisi hetki, mis ulatuvad ekshibitsionismist (näiteks kõrvuti paiknevad tööd fallilise relvaga vehkivast noormehest ja oma suguelundeid demonstreerivast vanemast prouast) paraadlike vaadeteni kinnisvarafirmat valvavast sõjaväest, armetu uusaegse elukeskkonna portreteerimisest arhailise linnamiljöö kujutamiseni, kusjuures elujanu pulbitseb neis mõlemas. Raidpere on neis töödes piiluja, flanöör, sõber. Ja need, kes tema kaamera ees poseerivad ja seeläbi oma päriselu tematiseerivad, viivad meid hetke, kus nende süütus lõpeb, sest algab mina. Kuid küsimusest, mille poolest erineb rahvasumm tänaval amööbide kogumist peale selle, et inimeste instinktid on keerulisemad (Czesław Miłosz), vastavad Raidpere seeriad harvanähtava, peaaegu kafkalikult lapseliku kannatlikkuse ja kohkumatusega, et võib-olla ei erinegi, kuid lahenduseks pole kindlasti eskapism, kapseldumine, enese turvatsooni sulgemine ning nihilistliku autoripositsiooni väljakujundamine ega ka vastupidi, toretseva paraadsuse kaudu „inimlikkuse” kui sellise pühitsemine, inimkonnale autonoomia lubamine ning loaga koos ka lubatavate narratiivide loetelu ulatamine, vaid vastuse võib leida ainult siis, kui ka ise amööbina mööda tänavaid voolata. (Seda rõhutab muide ka Raidpere nii videote kui ka fotode silmatorkavalt low-fi teostus, kapa-plaadi ja digitrüki alumiiniumil eelistamine raamidele, valguskastidele või muule sellisele eluvõõruse vormile.)

Teise korruse autobiograafilisemas sektsioonis astuvad omavahel dialoogi (sh isoleerimata näituseruumide tõttu ka heliliselt) kaks patriarhaalsust mudeldavat videot. „09/12/07 –05/04/09” puhul ilmuvad ekraanile teated „eikusagilt”, ilma näo ja kontekstita SMS-sõnumid isalt, mis kokkulükituna moodustavad emotsionaalse narratiivi, Isa ja Poja vestluse. Selle valulikuks tuumaks pole mitte ainult Isa hüplik, hellitav, andestust ja armastust anuv, teiselt poolt pettumist ja üksindust varjamata agressiivsuseni ulatuv monoloog, vaid ka Poja vaikimine. Nõnda ülesehituv hierarhiline võimusuhe annab sõnaõiguse küll ühele, kuid tugevama positsioonil näib olevat teine –
lahkunud, kadunud poeg, kes ei vaevu vastama isegi küsimusele, kas kinnitit ja ilmutit veel müüakse. Sest isegi kui ei pea kahtlema, et Raidpere tegelikult vastas, siis enda väljalõikamine annab eitusele uue vormi: see pole Isa-kriitika ega ka enesesüüdistus, vaid iseeneselt subjektsuse äravõtmine. Isal see on, Pojal ei ole. Sel eneseloovutusel on samasugune iseloom nagu „Io” puhul: see ei tõuku süü- ega häbitundest, vaid on sündimise ebaõnne kogemisele järgnev tahe jõuda keele-eelse neoliitilise seisundini. Sellises seisundis tühistuvad moralistlikud kategooriad ning lobeda kommunikatsiooni asemel tajume koos vaikiva Pojaga hoopis teatavat põhimõttelist individuaalsusehäda: iseenese piiratust, kus „olemine ise on vaid lämmatus” (E. M. Cioran). Kuid selline iseenese peaaegu et millimallikani taandamine ei ole Raidpere loomingus kunagi olnud nihilistlik, kuna see pole suunatud teiste vastu, vaid pigem näitab teise poole pürgimise igavesti korduvat ebaõnnestumist. Isal ja Pojal on midagi ühist: nad mõlemad tahavad, et Poeg suudaks armastada Isa samavõrd palju kui Isa Poega, kuid selle igatsuse täitumatus, see tummus …

Teises teise korruse videos „1:1:1”, (2008) kohtub Raidpere mehega, kes on enda andmetel 87, 100 või 115 aastat vana. Mehe patriarhaal­ne-kasvatav hoiak, kui ta räägib oma tütarde ja oma tuvide austusest tema vastu või rahvuslikust uhkusest, või kui tema moraliseeriv sõrmeke tõuseb, et jagada näpunäiteid elamise saladuste kohta, võiks anda hea ettekäände kujutada vägivaldset subjekti, kuid Raidpere lähenemine mõjub hoopis vastupidiselt. Ka siin on tegemist kommunikatsiooniveaga, vanem ja noorem mees peavad suhtlema tõlgi vahendusel, kuid säärane kommunikatsiooniviga pole häiriv, vaid õnnestav. Raidpere ei otsi ka tolles mehes mitte niivõrd seda, millest viimane räägib (kohe video alguses selgub, et Raidpere on mehesse kiindunud juba enne nende esimest kohtumist), vaid toda keele-eelset neoliitilist seisundit, kus oleks võimalik interaktsioon ilma diagnoosideta, suhtlus ilma hinnanguteta, vaimustumine inimesest. Ja see teatud määral ka õnnestub, vaatajal tekib tunne, et siin on lähenemiskatse tulemusrikkam kui kõrvaltoas lõputult luupiv pürgimine päris-Isa poole. Tõsi, sellegi video elujaatav tuum, mille emotsionaalne kese kaevub mehe ja tema keskkonna füüsilistesse eripäradesse, saab ikkagi kurvapoolse lõpu. Saabub teatav väsimus patriarhi vitaalsusest – tänatakse, jäetakse hüvasti, neid jäävad saatma veel isalikud õnnistussõnad ja soovitused.

Teise korruse suures toas olev fotoseeria „Damage” ehk „Kahju” on nii-ütelda „tänane Raidpere”. See on seeria, kus on silmatorkav osa huumoril, peenel (enese)iroonilisel vaimukusel („Riidekapp”/„Wardrobe”, „Üksi”-„Koos”/„Alone”-„Together”, ka „Keegi ei tea mu nime”/„Nobody Knows My Name” ja selle töö paarik, kehata peale näo andev „Katki”/„Broken”). Näeme inimest, kes võitleb endiselt samade deemonitega, kellega viimased paarkümmend aastat (üksindus, enesepõlgus, obsessiivne enesejälgimine, subjektsuse tühistamine ja ühtaegu otsimine jne), kuid seekord teatavalt distantsilt. Kõike ei „elata läbi”, sest suhe tekkinud kannatusse pole enam omaniku tunne („see on minu kannatus”), vaid pigem enese piirsõnavara tajumisest tekkiv iroonia. Piltide autor ei näe enda modus vivendi’t mitte lõplikuna, vaid ühena võimalikest. Seetõttu on siin seerias tajuda ka suuremat hetkelisust kui võib-olla varem Raidpere töödes, mille ajaline horisont näis vahel pürgivat igavikulisusele, töödele eelnes ja järgnes midagi, mida töös lahendati (näiteks „Muutuv fookus”/„Shifting Focus”), või siis oli töö ise veidi sakraalse struktuuriga (nt „10 meest”/„10 Men”). Ja muidugi ei vähenda iroonia kuidagi saalis töid vaadates tekkivat hapruse tunnet, mis on segatud ehmatavalt patroneeriva kaastundega autori vastu ning hirmuga tõmmata eesriie enese elu eest.

Kõige ülemist saali võiks tõlgendada muuhulgas poliitilisel skaalal, kuid millegipärast hakkas emotsionaalselt neid töid ühendama teatav marginaliseerituse tunne. Iseenese ja tervete inimrühmade tajumine tõrjututena on Raidpere üks juhtmotiive, kuid antud näituse­koosluses on seda tunnet veelgi rõhutatud. Siinkohal tuleb märkida, et ilmselt on Lasnamäel üles kasvanud Raidpere kunstnik, kes kõige järjepidevamalt on jälginud venelaste elutaju, kuid seda ilma sotsialiseerivate või venelast poliitiliseks subjektiks muutvate taotluste, vaid tõepoolest rohujuuretasandil. See on empaatia, mida ei ole võimalik teeselda, see kas on või teda ei ole, ning see moodustab ka kogu Raidpere loomingu südamiku, peaaegu et dostojevskiliku nõude leida võrdselt kaastunnet nii inimese kui putuka vastu. Siin on nii eluabsurdi nukker-vaimukat vaatlust („Vekovka”, 2008) kui ka rahvuslikul baasil tekkiva vägivalla kasvatamist traagiliseks sümfooniaks („Majestoso Mystico. Stockholm-Tallinn 26. 04. 07”, 2007), ning isegi isiklikus ringikujulises pagemisloos („Pae Str Playlist”) aimdub, et kusagil on tumedad vägivaldsed jõud, mingid Teised, kes ootavad väikesi poisse staadioniväravate juures, et võtta neilt pleier ja tossud ning jätta nad siis osavõtmatute eestlaste valda.

Üks tõlgendus lubaks Raidpere näituse­struktuuris näha ka teatud tagurpidi teadvuspüramiidi. Alumine saal toob meieni teadvustatud maailma koos kogu tema olmega, kust autor on suuresti välja puhastatud. Teisel korrusel nihkutakse juba hämaramatele aladele, kostma hakkavad isiklikud pained. Kolmandal korrusel sukeldutakse juba ühiskondlikesse ja isiklikesse teadvustamatussfääridesse. Huvitav on siin ka näitusele tekkiv heliline taust. Alumise saali auditiivne puhtus asendub teisel korrusel kahe video heliga, mis kuuluvad orgaaniliselt teoste juurde, kuid mis omavahel dialoogi astudes moodustavad juba teatud esimesi vigu. Viimasel korrusel on kõik tööd aga üles ehitatud printsiibil, kus voiceover’id ei kattu nähtavaga (pea seest kostuvad Kim Wilde, Isa ja Ema, rongis dialoogi pidavad nähtamatud intellektuaalid või märkamiskontserdi hommage Pronksiööle), ning see annab juba märku tuntavatest tajuhäiretest.

Kui aga näitust mõistagi subjektsuse naasmisena, siis säärane rännak mööda kolme korrust tagurpidi teadvustamatusesse veenab meid, et subjektsuse juurde kuulub alati mingi häire, kuulub printsiibina. Ei ole võimalik olla tajuv ja tundev olend, ilma et selles poleks alati sees mingi vea tekkimise potentsiaal – ning võib olla kindel, et see potentsiaal alati ka teostub. See, mis muudab Raidpere näituse sedavõrd poeetiliseks ja kompromissituks, on aga usk, et hoolimata sellest subjektsuse häireprintsiibist on elu siiski võimalik. Võib-olla ongi viga see, mis meid inimeseks teeb, ning võib-olla on kogu meie subjektsus vaid osa ühest veast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming