Subjektiivselt disainist

Ele Praks

Näitus “Minu maailm: uus subjektiivsus kaasaegses disainis” tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 8. IV.  

Kärt Ojavee installatsioon “Laudlina”, 2006.  TUULI ANTSOV

 

Disain on poliitiline ala. Disaini maagiline aura ei jää märkamatuks. Pole mingit kahtlust, et disain mõjutab mõtlemist ja ka raha liikumist ning seepärast on tema avaldusi eriti põnev jälgida.

Briti Nõukogu ja tarbekunsti- ja disainimuuseumi koostöös valminud näitusel esitletakse töid, mis mõtestavad universaalse ja unikaalse suhet ega võta disaini kui pelgalt tootmisega seotut.

“Minu maailma” inglaste kaastekstis on öeldud, et XXI sajandi alguses, kui tehnoloogia teeb täiuslikkuse võimalikuks ja üleilmastumine visuaalse keele universaalseks, hakkab disaineritel ja ka tarbijatel igav. Käsitöö kogub jõudu ja tulemuseks on subjektiivsuse taastärkamine. “Minu maailma” esmaesitleti  2005. aasta septembris Lissaboni disainibiennaalil “Experimenta”. Seni on näitus käinud Vilniuses, Oslos, Londonis ja Ljubljanas ning ringreis jätkub Poolas ja Taanis. Igas riigis on korraldatud satelliitnäitus kohalike disainerite osavõtul. Eesti satelliitnäituse kuraator Kai Lobjakas on öelnud, et Eestis on teiste kultuuriruumidega võrreldes kunsti ja disaini piiride segunemine veidi nihkes: “Siinne tootedisain on olnud enamasti üsna tagasihoidlikul positsioonil, samas nii käsitöö kui unikaaltarbeeseme olemasolu on olnud alati suhteliselt loomulik. Aga uue subjektiivsuse tärkamist saab näha ka meil, eriti tekstiiliga seotud aladel. Väga lühikese aja jooksul on väljendunud selge huvi ja pööre kunstilt disainile ja ideede paljususele. Tihti on jäädud nende valdkondade vahele balansseerima: unikaalteosed on prototüübilise loomuga ja mõjuvad toimivate resultaatide, mitte vaid ideedena. Kuid sama olulised on ka ideed, mängimine konventsioonide ja traditsioonidega on toonud tekstiili ootamatuid ja värskeid lahendusi.”

Õhuke disain

Kai Lobjakas on valinud kohalike disainerite seast neli tekstiilidisainerit. Annike Laigo looming on just selline minimaalse võimaliku vormi ja maksimaalse kasutusmugavuse kokkusulatamise näide, mis pole Eesti tarbekunstis leidnud massilist armastust ega tarbijate valdavat poolehoidu, küll aga kenasti kuulsust ja sisemajanduse kogutoodangu mahtu kogunud kas või põhjanaabritele. Eestis ei ole vormi ja funktsiooni kooskõla võlulikkus asi, mis siililegi selge oleks, tööstustehnoloogiad pole enesestmõistetavalt kõikvõimsad ja visuaalne keel tekitab kodanikes teravaid erimeelsusi. Laigo teeb asjad, mis peaksid olema sisult kodumaise ja vormilt üleilmastunud sisustustööstuse eesrindlik toodang, ilma vabrikute, masinate ja turunduseta valmis. Teeb käsitsi ja põlve otsas kaasaegset disaini puhtast täiuseihast ja iluarmastusest. Pole midagi imestada, et kuraator Kai Lobjakas talle brittide ette antud kontseptsioonis, mis peaks esile tõstma uut subjektiivsust kaasaegses disainis ja välistama traditsioonilise lähenemise, siiski koha leidis. Kes veel kui mitte Annike Laigo peaks esindama meie üliõhukest disainikihti. Ehkki ta mõjub rabavalt prototüübilisena – haruldane väärib igal juhul esiletõstmist.

 

 

Inimsõbralik disain

 

Mulle meeldib, kui minu söögilauda katab iga päev valge lina. Lihtne valge laudlina on mõnusalt dekadentlik ja lisab argiõhtutesse vanamoelist glamuuri. Ent teadagi tilgub lusikalt moosi ning kohvitassi all on rõngakujuline tempel. Seepärast olen eriti tänulik Kärt Ojaveele, kes on loonud mu kehvadele lauakommetele täiesti tõsiseltvõetava alibi – rehabiliteerinud veimevakahõngulise lauakatte ja vanad veiniplekid sellel. Mu meelest peakski disain nii toimima: osutama inimlike nõrkuste andestamisväärsusele selmet alla kriipsutada kellegi ebatäiuslikkust keskkonnas, kus too viibib. Nii on hea ja kerge. On muidki muresid peale selle, et piimapakend ei sobi kokku köögi interjööriga ja autol pole valuvelgesid.

 

 

Hüpertarbimine ja keskkonnatundlikkus

 

Näiteks südamevalu äravisatud asjade pärast, mis mürgitavad meie järglaste tulevikku. Mure loomade pärast, kelle karvane nahk on ihaldusväärsem kui inimihu. Või mis muu see on, mis ajendas Krista Leesit loomakujulisele liistule tõmbama tätoveeringutega Homo sapiens’i ja moodsaiks põrandapatjadeks heegeldama vanu auto sisekumme? Taaskasutus on hüpertarbimise ja prügitootmise ajastul üldse inspireeriv ja kuum teema. Briti kuraatorite Emily Campbelli ja Andree Cooki näitusele valitud disaineritel on erinev visuaalne keel, intellektuaalne positsioon või kujundusmetoodika, teisisõnu, sügavalt isiklik maailmavaade, aga nemadki tegelevad omal moel aina kuhjuvate (disain)asjade küsimärgistamisega.

Eriti ere mulje jääb Committee’ (Clare Page ja Harry Richardson) põrandalampidest, mille moodsalt toretsev jalg on eluterve reipusega kokku monteeritud ei millestki muust kui kõige tavalisemast vanunud supermarketikaubast, millesarnast on saadaval näiteks Balti jaama turu lookas lettidel, aga ilmselt ka meie maja taga prügikonteineris. Committee’ rämpsu ja äravisatud asjade teemalised tapeedid on juba sama idee illustratsioonid.

Danny Brown paneb küsimärgi alla suhtumise kaubamärki kui püsiväärtusesse, projitseerides valgetele taldrikutele ja kaussidele kauneid mustreid, mis esialgu näivad täiesti ehedad. Õilis portselan jääb häbisse alles siis, kui vaataja märkab, et lauanõud on veelgi kiiremas dekoratiivses muutumises kui ükski kannatamatu trendijünger oskaks karta. Doshi Levienilt on väljas installatsioon India käsitööturgudest inspireeritud poekesest, mis on täidetud läänelike tööstustoodangu prototüüpidega. Peter Traag kaalub meie suhtumist masstoodangusse, sekkudes oma toolide tööstuslikku valmistamisprotsessi. Ta esitab oma istmed viimistlemata toorikutena, mis paradoksaalselt mõjuvad kui hubase üleviskega kodustatud modernmööbel. Wokmedia (Michael Cross ja Julie Mathias) on taksidermiliste sarvede asemel seinale riputanud  loomasõbralikud puuokstest trofeed – millele pealegi on võimalik paigutada mõned raamatud – ja puistanud maha samblakarva lõngatuttidest vaiba.

Neutral (Christian Grou ja Tapio Snellman) on loonud reaalsetest ja kujuteldavatest maastikest koosneva mastaapse video. Kosmopoliitset Rumeenia/Saksa ja Soome/Šveitsi päritolu arhitektide tandem naudib virtuaalset loomingulist vabadust, säästes end aja, materiaalsete võimaluste, detailplaneeringute ja kinnisvaraarendajate ahistavatest piirangutest. Seejuures ei saa jätta märkimata, et Neutrali kõrgelennulised videoanimatsioonid on köitnud ka selliseid väga tänulikke kliente nagu Lufthansa.

 

 

Koduse disaini silmapiirid

 

Seitsmes brittide esindaja Alison Willoughby teeb seelikuid ja see soojendab südant lihtsalt seetõttu, et tema mitmekihilised, kloššlõikelised, aplikeeritud ja trükitud seelikud mõjuvad nii tuttavlikult ja koduselt, nagu oleks mõni kohalik moe- ja tekstiilikunstnik need valmis meisterdanud. Need võiksid vabalt olla näiteks Disainkombaini saadus. Disainkombainiga teeb tööd Ülle Jehe, nagu Kärt Ojaveegi. Disainkombain on tõeline värske tuuleke meie tarbekunstitaevas, mis kipub traditsioonide taagast, esoteerilisusest, raskepärasest lüürilisusest ja väljundite puudumisest pilvine olema. See kombain jahvatab kergeid ja süütuid asju, mis mõjuvad vabastavalt nagu lapsemäng ja universaalselt nagu kaasaegse disaini arhetüüp. Tahaks loota, et Disainkombaini saagikus jääb kasvama nii tegijate arvu kui saaduste toiteväärtuse mõttes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming