St. Galleni tunne?

Kaire Nurk

Nüüdiskunsti festivali „Art ist kuku nu ut” näitus „Prada Pravda” Tartu kunstimuuseumis, Y-galeriis ja Nooruse galeriis kuni 27. X. Kuraatorid Marika Agu, Rael Artel, Kaisa Eiche, Triin Tulgiste ja Marie Vellevoog.

Seoses seekordse „Art ist kuku nu ut-i” festivaliga valdab mind Sankt Galleni tunne. Olin kunagi ammu sattunud Kunstforumis artiklile Andy Warholi lehmatapeedi („Cow Wallpaper“) ja šveitsi talupojamaali koosnäitusest kusagil Šveitsis St. Gallenis.

Aastal 2007 Šveitsi külastades oli mul üks kinnisideesid St. Gallen ja selle kunstimuuseum üles otsida. Orienteerudes St. Galleni raudteejaamas müürile kantud suure linnaplaani alusel umbkaudu suunas – ka vastutulijad ei teadnud juhatada teed kunstimuuseumisse –, jõudsin lõpuks platsile, mis tähistas linnapargi algust ja kus seisis kaks suurt hoonet, ühe peale oli kirjutatud suurelt „Teater” ja teisele „Muuseum”. Valisin viimase. Selle allkorrusel paiknes loodusmuuseum, kunst asus ülakorrusel. Lisaks püsiekspositsioonile (kust leidsin mh tuttava Sylvie Fleury huulepulgavärvi autovraki – olin temast juba mõnda aega Tartus üliõpilastele pajatanud) oli muuseumis eksponeeritud ka (taas) ebaproportsionaalse luksusena tunduv rahvusvaheliste staaridega ideekeskne tõupuhas kuraatorinäitus. Lähemal vaatlusel selgus, et kuraatoritöös „Tsükloni silmas” („In the Eye of the Storm”) oli ühendatud (taas) lokaalne ja globaalne. Lokaalne vaikeluline rahutunnetus/aeglu(stu)se, meditatsiooni igatsus kui tuuletu, ent pingestatud vaikuse tsoon tsükloni keskmes (kriitilise diskursusena) oli vastandatud globaalse tarbimismaailma ja ressursside raiskamise ohjeldamatu pöörisega.

Muuhulgas oli eksponeeritud Andy Warholi „Uni” („Sleep”). Muuseumist sain joonistatud majadega kauni ja huvitava linnaplaani. Kui ringiga tagasi raudteejaama orienteerusin, peatus peaaegu liikluseta kitsal käänulisel tänaval ülekäiguraja taga hiiglaslik ameerika luksuslimusiin, et mind üle tänava lasta – meenusid Sylvie Fleury vastavad kunstitööd.

Muu hulgas see, kuidas ta tahtis saada üleilmse luksusautode omanike klubi Crazy Cruisers liikmeks, kuid talle vastati: „Kahjuks me ei võta ühtegi naist vastu”. (Samuti) kohatult suure, valge, peaaegu et helendava kiriku ja Uue Kunsti Halli (Neue Kunst Halle) külastamise järel painas mind järelejätmatult küsimus, kui palju on St. Gallenis elanikke. Küsisin seda tänaval kohatud harvalt jalakäijalt, hoolitsetud et mitte öelda luksusliku väljanägemisega eakalt vanadaamilt. Ta vastas informeeritult ja korrektselt: 70000. (Selle seiga võlu seisneb selles, et kui Zürichis, linnas, mille „tumeduse”, troostituse (või tumeda alateadvuse?) eest korduvalt põgenesin, sama infot ühelt noorelt inimeselt Zürichi kohta pärisin, vastas too, et ei tea, ja ruttas heitunult edasi. Üldse kohtas Šveitsis sageli, et inimesed ei teadnud.

Prada pravda? Tänavuse festivali viieline kuraatoritiim koosneb eranditult karmipilgulistest eksperimendialtidest naissoo esindajaist à la Sylvie Fleury loodud Ameerika autodega sõitvate tüdrukute ms reegliteta klubi She Devils on Wheels liikmed. Kollektiivsele eksperimentaalsele koostamisprotsessile vaatamata klassikalise kuraatorinäitusena välja nägev „Prada Pravda” osutab, et Tartus on globaalne tarbimismaailm paaritatud tõega!

Võiksime sõnastada mõned lähteküsimused. Kas festival paljastab pravda Prada kohta või rõhub Prada pravda’le (kasutan siinkohal sõna „tõde” n-ö stabiilses tähenduses)? Sama on küsitud Fleury „Poekottide” („Shopping bags”) installatsioonide kohta: kas need on tarbijakriitilised või vastupidi, esitlevad (ja stimuleerivad) keskmisele inimesele kättesaamatu luksuse iha, olles viimasel juhul firma reklaami jätk näitusesaalis. Kumu näitusel „Kriitika ja kriisid. Kunst Euroopas alates 1945” on eksponeeritud Fleury luksusbutiikide pakkekottide üks uuemaid töid „Insolence” („Põlgus”, 2007), kus kaitstuna klaasvitriinis leidub ühes äärepoolses kotikeses just Prada kaubamärgiga arvatavalt kingakarp. Kui Fleury 1990. alustas, siis galeriis Rivolta Lausanne’is esimesel näitusel paiknesid kunstiteoseks olevad ostukotid põrandal – nagu ikka ostukotid. „Paljud Fleury tööd funktsioneerivad nagu Duchamp’i ready-made’id Double-Bind’i laadis. See asetab vaataja probleemi ette. Nagu skisofreenilise taju puhul ei suuda ta kommunikatsiooni metakoodi teate sisule rakendada. Asjademaailma ese laetakse dekontekstualiseerimise läbi sümboolsusega. On’s tegemist ikka sama esemega, mis lihtsalt topeldatakse? Kas see täidetakse metafoorsete tähendustega või seda käsitletakse näituse kontekstis kui ühe tajumisviisi kindlat ortograafiat, mis kutsub interpreteerima. Lihtne ja tõhus žest” (Kunstforum, 2004, nr 167).

Kunstnik, kes ise riietub eranditult luksus-boutique’ide pakutavasse, soovib jätta teose tõlgenduse vabaks. Y-galeriis on Pravda-kotid samuti elitaarses klaasboksis, mis näib esmahetkel tarbijaihal mängimisena. Kuid erinevalt Fleury ehtsatest glamuurseist nahktooteist paistab Tartu festivali kotist Pravda-pakend. Ja me ei tea, mida see õigupoolest sisaldab! Kas midagi kunagisest ajalehest/tänasest netiväljaandest Pravda või ehk tõde selle kohta, mis on „kaasaegne kunst”? Või midagi muud tõe või selle illusoorsuse ja suhtelisuse kohta? Või hoopis tühja pakendit? Tühjust, mis võiks olla ühtlasi suurim tõevõimalus! Kui 10. X Tartu noore kunsti oksjonil kott 1000eurose alghinnaga pakkumisele läheb, kas saame siis teada, mida esitab festival tõe kaubamärgi all???

Young Tartu? Võime ka küsida, kas „Prada Pravda” testib, kui moeteadlik või kui tõejanune on Tartu publik. Kataloogitekstidest võib leida kuraatorite seisukohti, sealjuures vähemalt kaks viiest ehk Kaisa Eiche ja Marie Vellevoog räägivad metatasandilt tõe ja ilu (mitmel viisil) lõimumisest. Kuigi kuraatorite tiim on (väga) noor ja kohati võiks kahtlustada n-ö noore Wertheri kannatusi (mh tõeotsinguil), niisiis ealist spetsiifikat (ka Dan Perjovschi kujutab Y-galeriis joonistusel „Tartus” eranditult noori tõttamas sinna-tänna), vastab Tartu näitus siiski täiesti ka järgmisele üldistusele: „Tähtsaim kodanlikus kunstis on see, et see kirjeldab indiviidi saatust modernses ühiskonnas ohustatuse perspektiivist lähtudes”.

Näitena nii Kadi Estlandi ootus kesk küllastunud (cool’i) tarbimismaailma, „uue enesekindla stiili” järele kui ka autoritegrupi Auto Italia South East video „Mu nahk sõdib andmemaailmaga” (2012), kus aina korratakse „Tahan olla jälle mina ise”. Lakkamatute (soodsate) pakkumiste ja „24 tundi armastust” kiirabiõhkkonnale lisandub poliitiline ebastabiilsus, mida ehk subtiilseimalt transpordib publiku teadvusse Sanja Ivekovići tänaste glamuurmodellide fotokujutiste ristamine omaaegsete antifašistlike naispartisanide (noorelt) hukkumise andmetega („Gen XX”, 1997–2001). Deimantas Narkevičiuse „Ükskord XX sajandil” (2004) fikseerib küll tiitlis minevikulise ajatähise, kuid Lenini monumendi mahavõtmise kroonika tagurpidi kerimine osutab pigem tulevikulisele ajaloo kordumise võimalusele.

Tartu? Eesti? Juba esitatud küsimuste kõrval võiks meid huvitada tõepoolest lähemalt seekordse festivali kohaspetsiifika. Nii Kaisa Eiche kui Triin Tulgiste puudutavad oma kataloogitekstides korduvalt Tartu/Eesti konteksti. Kui varasemate festivalide lausa arhailine/arhetüüpne ruskus näis evivat midagi kindlat, isegi staatilist, millega vaataja vastastati, näib seekordne põiklev, varjav, peitev, salapärane. Peaaegu ainustki teost pole võimalik lugeda n-ö otse, tuletada selle sisu välise visuaali järgi. Niisiis sisu ja vormi mitte(otsene)vastavus, illusoorsus, lahtisus. Vihjelisus. Mitte niivõrd avatus, kuivõrd pigem kontseptuaalne teadmatuseviide! Miks peab poolakas Franciszek Orlowski vahetama kodutuga oma rõivad ja jalanõud? See pole ju lihtsalt ehitusmaterjali hankimine järjekordse installatsiooni jaoks? Mis sellest muutub ja kelle jaoks? Dan Perjovschi visandab Nooruse galeriis kangelase kuju „paisuvas galaktikas”. Wojtek Doroszuki videos „Suve esimene päev” (2010) püütakse maskuliinsel viisil vabaneda minevikust ja feminiinsel viisil visandada tulevikku. Laura Kuuse kõigi „Võimaluste väli II” (2013) on kõrvu Dmitri Gerassimovi fotografeeritud veriste närilisekorjustega. Mille poolest erineb sõjalise õppuse kombinatoorikat tõlgendav koreograafia n-ö puhtast tantsust (Chelsea Knight ja Mark Tribe’i „Posse Comitatus”, 2013)? Ja miks on just viimase vahetus naabruses Tanel Randeri mõtisklus Eesti idealistlikust demokraatiaideaalist? Näiliselt kõige otsesem kohaspetsiifika võiks ehk olla Ulrich Vogli „Aken Tartu” („Fenster Tartu”, 2010-2013), kus valgust ruumi külvava akna illusioon tabab meid hämaras kinnises keldriruumis. Sinna juurde tuules värelevate lehtedega okste programmiline asendamine näituse kulgedes (ja vastavalt muutustele looduses) raagus okstega, mis ühtlasi enam ventilaatori tekitatud tuulele ei reageeri. Ja miks on seekordne kataloog raskelt (ebasobivalt) kuldne+must?! Kris Lemsalu mitte ainult ruumitundlikud „fantoomasjad” peidavad end mitmekordselt, ometi üritavad nende pikalt välja sirutatud keeleotsad kontakti välismaailmaga, teisega.

Milline tartlane ja millisel ajendil või põhjusel hangib endale oksjonilt 1000eurose „pravda”? Kas „tõde” saab avalikuks? Kas selle avaldamine oleneb koti ostjast? Aga kui keegi ei osta Pravda-kotti?


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming