Sotsplakatism ja sotsiaalsus

ANTI RANDVIIR

Süsteemiterviklik sotsrealism S. ?kop, E. Parviste. Plakat. ?Kogu maailma naised, võidelge rahu eest!?.  1952.

Näitus ?Sotsrealistlik plakat ja tarbekunst? Tartu Kunstimuuseumis kuni 6. VI.

Sotsrealism näib olevat magus teema kaasaja vaatlejale, ka kunstisaalis või Internetis kasvuea kultuuriproduktide nostalgilisele nautlejale. Sotsrealismi on lihtne kritiseerida-primitiviseerida, totaka totaalmarkerina esitleda, ennast sellega seostamata. Tänapäeva nostalgikule võivad sotsrealistlikud plakatid olla samavõrd lõõgastavad ja meelt lahutavalt põnevad nagu nõukogude multifilmitoodangki. Plakateid ja multikaid ühendab alternatiivreaalsuse esitamine, vähemalt (kas ealiselt või maailmavaateliselt) täiskasvanu seisukohalt. Teatava erinevusena võib tähele panna, et kui multi(filmi)kangelase sõnumiga mittearvestamine ei pruugi komplikatsioone tekitada, siis plakatiteadetesse tuli suhtuda tõsisemalt. See on ka loomulik, sest tegemist oli ja on kasvatusinstantside eri tasanditega, multifilmid on informaalsemad nagu ka vastav semiootiline reaalsus. Kui lasteaias ehk kodus kasvatuslikke õppematerjale omandades võib loota samalaadsele kordusõppevõimalusele (nagu multikaväänik, kes pärast majavaringu alla jäämist tolmu kuuelt raputab ja heaks hakkab), siis teise(se)d, formaalsemad institutsioonid ja õppevahendid eeldavad juba kõrgematasemelist õppevõimet.

Sotsrealistlik plakat kui sotsiaalse reaalsuse kajastaja

Sotsrealistliku plakati võibki seostada sekundaarsete institutsioonide ja konkreetsete käitumisõpetusega: ?Peamiseks plakatikunstnike ülesandeks nii sõjapäevil kui ka rahulikul ülesehitusperioodil oli ja on kasvatada töötajates nõukogude patriotismi, kasvatada rahvast ustavuses kommunismile, ustavuses Lenini-Stalini parteile? (näitust saatev Alo Hoidre artikkel ?Nõukogude plakatinäitus Tallinnas?). Niisuguste plakatite tootmisajastul oli nende ülesanne agitatsioon ning seekaudu võrreldud juba toona kapitalistliku reklaamiga (näitust saatvad artiklid A. H. ?Nõukogude poliitilisest plakatist?, R. Panksepa ?Põllumajanduslikud plakatid?). Selles mõttes ei pruugi sotsrealismi siduda mitte ?sotsialistliku realismi?, vaid ?sotsiaalse reaalsuse? kajastamisega ning vastav toodang, sh. plakat, ei peagi enam tunduma pentsiku loome?anrina. Võrdluses muude ajastute või loomepõhimõtetega pole sotsrealistlik kultuuritoode kõrgendatud tähelepanu väärt, sest erinevus ei seisne niivõrd taotluses, kuivõrd ?tõese tegelikkuse? edastamise viisis. Sotsrealismi tunnustega produkte on võimalik tuvastada igasuguses kultuuris nii sotsiokultuurilise reaalsuse esitlemise kui ka kunsti vähemalt teatava sotsiaalsusmäära tõttu (muidu poleks toode sootsiumis kunstina defineeritav).

Võrreldes sotsrealistlikke plakateid NSVLi reklaamplakatitega, heitsid toonased asjatundjad viimastele sageli ette tuimust, ?abloonsust, samas kui sotsialistlik plakat kontakteerus nende meelest tegelikkusega. Selles mõttes on sotsialistlik plakat seotud viitelise reaalsusega sarnasus- või/ja aegruumilise koosolemise kaudu, reklaamid aga esitavad nn. nõrka, teisejärgulist infot faktide kohta, mille olemasolule pole muud kinnitust peale kokkuleppeliste märgisuhete. Sotsialistlik plakat esitab ja esindab sellist tegelikkust, mis põhineb jagatud kogemusel, kontrollitud andmetel ning mis on kindlustatud ühiskonda läbivate formaalsete institutsioonide poolt. Sotsialistlikud plakatid ümbritsesid inimesi reaalsetes olukordades (eelistatavalt tööl ehk võitluses) ja ka viitasid samadele olukordadele, mida nad kajastasid (plakatit ?Esimene vili riigile!? tuli esitada seal, kus tehti esimest vilja riigile). Olukord võib näida pentsik, kuid selline tautoloogia tagas suuresti plakatite tõe- ehk usaldusväärsuse. Teiselt poolt teatasid sellised plakatid ennast representeeritavatele inimestele kokkukuuluvusest ühiskondlike institutsioonidega, mis pidi sarrustama teotahet (või vähemalt tegutsemise vajadustunnetust), samal ajal ka tsementeerima suhtlusahela.

Tänapäeval pole raske nõustuda sotsialistlike reklaamikriitikute arvamusega kapitalistlike reklaamide üheülbalisuse kohta nii sü?ee kui ka faabula osas. Stampsus, mis individuaalseid infoerisusi ületama kipub ja konveierlusega seondub, kallutab nii tädi Maali kui ka Haanja Tõiva kahtlema reklaamis esitatava viitereaalsuse olemasolus ja ka teateinfo tugevuses niivõrd, et nad ei püüagi enam uurida, mis on ?parim osa nende püksikutes?. Mõnigi kord püütakse reklaamplakateisse lisada tõendusmaterjale ning siduda vastav teos n.-ö. tõendatud faktimaailmaga, tuues vaatajani võrdlevaid katsematerjale ning tulemusi, mille efektiivsuse on tõestanud ?Prantsuse sõltumatu teaduslaboratoorium? (ilmselt sõltumata teadustöö printsiipidest või tulemustest). Võrreldes sotsialistliku plakatiga, on sellised ebaregulaarsed viitesüstid reaalsusesse küllaltki kehv positsioon: nende olemuslikule küsitavusele lisandub tublile eestimaise eelistajale loomulikult probleem, kas Eesti tingimustes oleks tulemused samad ning miks Eesti laborid neid ei esita.

Lisaks mainitud tautoloogiale sidusid sotsplakatid ühiskonda vähemalt kahes liinis: sotsiaalselt ja kultuuriliselt. Esiteks pidi õige plakat olema realistlik nii kujutatavate toimingute kui ka persoonide poolest. See realism oli saavutatav ühiskonna eri kihtide ja töövaldade esindajate koostööna ning seepärast oleks n.-ö. ideaalne plakat ka sotsiaalse representatsiooni musternäide. Eesti oludes vastav koostöö eriti ei laabunud, seda ilmselt kunstnike ehk kultuurieliidi rahvast võõrandumise tõttu. Näitust saatvas tekstimaterjalis kohtame pidevat etteheitmist ENSV kunstnikele-plakatistidele, et nad ei suvatse tegelda välitöödega, õppida tundma maatöötoiminguid, masinadetaile ega inimesi. Samas oli totalitaarselt seotud ühiskonnaliikmeil võimalik korrigeerida ühe või teise seltskonna tegemisi; nõnda osutub ilmekaks juhtum, kus Tallinna kalakombinaadi kalurid kirjutasid avaliku kirja Õhtulehte, nimetades Richard Sagritsa plakatit ?Kõik jõud viie aasta plaani täitmiseks nelja aastaga!? elust irdunuks ja asjatundmatuks. Lisandus plakati kommunikatiivsest efektiivsusest tulenev probleem: Sagrits oli ?joonistanud kalureile niisugused näomoonutused, mis meie kalaranna lapsi hirmutavad? (näitust saatev Jaan Jenseni ?Käesoleva aasta plakatiloomingust?). Sotsiaalse kohesiivsuse kõrval tekitati plakatikultuuri kaudu ka teatud kultuuriline intertekstuaalne ruum, milles orienteerumine nõudis kultuurilist kompetentsust. Siin saab nimetada teatud kultuuriteemasid, mida plakatites esitati või mida kasutati (rahu, sõprus, tervis, heaolu, teadmised, õppimine, töö), ning need katsid erinevaid võimalusi, alates sellest, kuidas sotsinimese kogu tegevusvaldkond pole jagatud näiteks spordiks, kündmiseks, ehituseks või muuks, vaid hoopis võitluseks, millel on eri tahud, aga mille olemus on läbilõikes sama. Teisest küljest võib kohata n.-ö. struktuurseid kultuuriteemasid ehk teadmiste teatud segmente, mille abil eri tegevusi tähendustati (nt. Lenini-Stalini tsitaadid). Kolmas intertekstuaalsuse aspekt tekitati plakatiloomingu enese sees, kus tekkis vastastikuse osundamise võrgustik (nt. V. Koretski plakat ?Punaarmee võitleja, päästa!?, mis on paigutatud seinale tulistava Nõukogude sõduri kõrval N. ?ukovi plakatil ?Löö surmavalt!?, Golovanovi ?Jõuame Berliinini! ja Jõudsime!?).

Plakat kui tüüpilise ja konkreetse väljendaja

Plakatistid pidid üheaegselt väljendama tüüpilist ja isikupärast, olema kursis nii tootmise kui sotsialismiinimese põhiloomusega, samas mitte unustama individuaalset väljendusrikkust. Mõeldes veel kord sotsrealistliku plakati ja nt. tänapäeva reklaamplakati üle, võiks ilmselt oletada, et kui sotsrealistideks nimetatavail olnuks kasutada tänapäevane esitlustehnika, polnuks neile karakteriseerimis?abloonsust võimalik ette heita. Teisalt ei leiaks me nende plakatidiskursust vahel ilmselt oluliselt muid erinevusi peale tekstiankrute (kaasaja Marlboro-ratsaniku pildil võiks vabalt olla kadudeta lambakarjatamise üleskutse). Samas võib ehk leida ka teatud sotsiaalseid põhjusi, mispärast pole sotsplakateisse praegu, ilmselt ka toona, erilise tõsidusega suhtutud: fototehnilisest esitlusest hoolimata on kaasajal kasutatavate modellide puhul raske leida sellist individuaalsust, mis tooks nad välja ?ablooni staatusest. Kui sotsajastul polnud ?abloonsus reaalse eluga seostatav, siis näib, et ka praeguste üheülbalistesse siresäärsetesse stampideaalsetesse õnnis- või bitch-nägudesse suhtutakse sarnaselt (nt. vastavate tegelaste-esitlusvahendite taunimine päriselulistes funktsioonides nagu parlament). Kuid samamoodi, nagu tänapäeval tormab oma pead purskkaevu või lennukikempsu ohkides pesema vaid väike osa naiviste, ei tähendanud etenduslikkuse soovituslik minimeerimine plakateil tinglikkustaju kadumist (hoolimata P. Golubi üleskutsest ?Igasse farmi kõrgekvaliteediline lüpsja!? ei moodustanud teate saajad oletatavasti kohe järjekordi).

Seega võib, nagu juba mainitud, leida hetkel sotsrealistliku plakatisürrealismina või lihtsalt naljana vaadeldavaid nähtusi leida ka praegusest epohhist samamoodi, nagu sotsrealismiks nimetatava toodangu tunnused on nähtavad praktiliselt igasuguse tsentraliseeritud ideoloogia-agitatsiooni tooteis. Nii ülesehituselt kui ka sõnumilt sarnased on näiteks II maailmasõja aegsed rahva ühtsusele või muule sarnasele kutsuvad plakatid NSVL-is, Saksas, Soomes, Hispaanias. Samas on pidanud paljud eestlased end XXI sajandil õõvastavalt leidma hitlerlikus poosis esitatud käsu ?Vali kord!? alt.

Erinevus kommunistlik-sotsialistliku ja kapitalistliku plakati vahel näib olevat vaid selles, mida esitatakse ja milliseid organisatsioone esindatakse. Totalitaarühiskonnas on, tsentraalsusest johtuvalt, teadmised jaotatud ja arutelu väärivad kultuuriteemad selgitatud konkreetsemalt, seega on sootsiumi liikmeil maailmapilt ja väärtushinnangud selgemad. Samuti on tsentraliseeritud ressursside korral võimalik luua pidev süsteem, mil viisil on kultuuriproduktid seotud kajastatava tegelikkuse ning auditooriumiga. Tulundusorganisatsioonide konkurentsiolukorras on mitmekesiselt segaseks aetud esitlusviisid, väärtushinnangud ning omasuguste seast esile tõusmise hädavajalikkus loob sageli olukordi, kus plakatisarnase loomingu võib paigutada kas sürreaalsusse või lasteaeda. Sotsrealistliku plakati peamine probleem ei seisne(nud) mitte aineses, kujutusviisis, isegi mitte tonaalsuses, vaid süsteemitervikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming