Sotsiaalseid ja füüsilisi piire ületav kunstiprojekt

 

Anna Marie Rockwelli küsitleb Kaisa Eiche. Mooste kunsti- ja sotsiaalpraktika keskuses (MoKS) kogu maikuu tegutsenud Anna Marie Rockwell avas 27. mail Tartus Y-galeriis näituse „Marcelilt Moostele”, näitust saab vaadata kuni 7. VI.

Anna Marie Rockwell on sündinud 1980. aastal Californias. Kunstimaailmaga on ta seotud olnud juba sünnist saati: tema isa on maalikunstnik ja vanaema skulptor. Maalimist õppis Anna Marie Oregoni Portlandi Pacific Northwesti kunstikolledžis ja täiendanud on end Madridis ja Prantsusmaal Aix-en-Provence’is ning Pont-Avenis. Praegu elab ja töötab ta New Yorgis ning on maalimise asemel keskendunud installatsioonidele.

„Marcelilt Moostele” on Anna Marie Rockwelli ja ta noorema venna Marcel Rockwelli, kes kannab Oregonis 7-aastast vanglakaristust, koostööprojekt.

Anna arvas, et tundmatus maailmanurgas suudab ta paremini suhestuda oma venna Marceli tunnetega, paremini saada aru tema isoleeritusest ja elusihi kaotusest.

Kas Ameerika vanglas on vangistatu  ühiskonnast isoleeritud?

Ameerika vanglad on tavaliselt ehitatud piirkondadesse, kus asustus jääb kaugele, nii et ühiskond neid ei märkagi. Hooned on madalad, neutraalsetes toonides ja sulanduvad maastikuga kokku.

Ma arvan, et siin kehtib põhimõte out of sight, out of mind (mis silmist, see meelest). Vanglal, kus mu vend karistust kannab, ei ole aknaid, on vaid siseõued: see võib olla üsna desorienteeriv, sest tema ainuke side aastaaegade vaheldumisega on tükike nelinurkset taevast. Süüdimõistetud tuuakse kohale igalt poolt regioonidest ja toimetatakse vanglatesse, kus on vabu kohti. Seetõttu võivad vangid sattuda oma kodulinnast väga kaugele. Perel ja sõpradel on siis raske külas käia, kuna nad peavad sõitma läbi kogu osariigi, et jõuda kolmetunniseks külastusajaks neile armsa inimese juurde.

 

Millal sa alustasid koostööd oma venna Marceliga?

Kohe varsti pärast seda, kui mu vend vanglasse sattus, ründas teda ühe gängi liige. Valvur ilmus kohale, kui mu vend surus parajasti ennast kaitstes ründajat vastu maad. Mõlemat meest karistati kuuekuulise üksikvangistusega. Marceli 21. sünnipäeval sõitsime isaga kaheksa tundi udusel teel, et vestelda vennaga tunnike läbi klaasi. See oli tõesti masendav. Marceli ängistas tegevusetus. Ta oli määratud karistust kandma väiksesse kambrisse, kust ta pääses ainult kord nädalas viieks minutiks duši alla, ja seejuures pidi ta kandma käeraudu. Toidukandik lükati sisse uksepilu kaudu. Me tahtsime talle vähemalt lugemist viia. Tellisin talle ajakirja Architecture Digest. Marcel luges selle läbi ja hakkas siis ajakirjast välja rebitud lehti origami tehnikas lilleõiteks voltima. Ta saatis need õied ümbrikes mulle ja palus need kokku liimida, sest tal endal liimi ei olnud: koorepulber ning seep, mida ta oli proovinud kasutada, ei liiminud piisavalt tugevalt. Marcel veetis tunde neid õisi voltides, et aega sisustada. Neid hakkas koju kuhjuma. Kuigi Marcel tahtis, et ma saadaksin need ebaysse, olid need mulle liiga armsad ning ma otsustasin neid kasutada oma diplomitöö installatsiooni ühe osana.

 

Koorepulber liimi asemel? Kas isoleeritus võib anda nii tugeva loomingulise impulsi?

Isoleeritus tähendab ekstreemselt mõttetut aja surnukslöömist. Suure igavusega leidis Marcel, et oma loomingulisuse väljendamine aitab ranges ümbruses lõõgastuda. Sageli otsivad kunstnikud isolatsiooni, kuna seda on vaja sisevaatlusteks ja kujutlusvõime arendamiseks. Üksiolek võib olla vajalik, et saada ligi oma sisemisele loomingulisusele, kuid pealesunnitud eraldatus võib viia negatiivsete mõjudeni nii vaimselt kui füüsiliselt. Näiteks halvenes mu venna silmanägemine, kuna ta ei saanud kuue kuu jooksul kaugusesse vaadata.

 

Prints Hamlet võrdles  Taanimaad vanglaga. Sinu ja Marceli koostöös on isolatsioon esmajoones seotud territooriumi mõistega.

Vangla võib olla riik, hoone või isegi meeleseisund. Sel võivad olla füüsilised piirid, kuid see võib ka olla seeria sisemisi tõkkeid, mida inimene ise endale loob. Vangla on kusagil, kus sa ei tunne end vabalt. Mis puutub vanglatsooni, siis seal ei ole inimene vaba otsuseid langetama. Sulle antakse ID-number ja öeldakse, kellega sa kongi pead jagama. Sa sõltud valvurite ja kambaliikmete halastusest, ei saa minna välja ega oma elu elada, endale tööd otsida, suhelda, kellega tahaksid. Vangil veab, kui tal on keegi, kes on piisavalt pühendunud, et teda külastada või talle kirju saata.

 

Kas teie koostööd võib nimetada siis ka „piirideüleseks”?

Igal vangla külastajal peab olema kehtiv ID-kaart, nad peavad olema külastajate nimekirjas ja kriminaalse taustata. Kohustuslik on metallidetektor ja käsk järgida ettekirjutusi riietumise osas, et keegi ei kannaks siniseid teksaseid ega vangidega sarnaseid riideid. Külastajate tuppa jõudmiseks on vaja läbida mitmed automaatselt avanevad uksed, mida rangelt valvatakse. Valvurid valivad, kuhu sa istud ja millal külastusaeg läbi saab. Üks raskemaid hetki minu jaoks on siis, kui vangid rivistuvad üles ruumi ühes seinas ja külastajad teises ning mul on luba lahkuda, aga vend jääb maha. E-post ei ole vanglas lubatud, kuid Marcel on saatnud koju sadu kirju, kus kirjeldab vanglaelu. Väga ranged on reeglid, milliseid asju võib vanglasse pakiga saata. Tema posti kontrollitakse ja mulle on kirju tagastatud, kuna neil on huulepulga plekk ümbrikul ja seda peetakse tundmatuks aineks. Telefonikõnesid kuulatakse pealt ja salvestatakse ning need on väga kallid. Ka origami tehnikas objektid, mis ta tegi ja välja saatis, olid tegelikult keelatud: tühi ruum origami kujukese sees annab ametnike arvates võimaluse neisse salakaupa peita. Marceli jaoks oli tähtis neid meisterdada, ta voltis neid salaja öösel oma kongis. Kuna neid pakke ei kontrollitud, mida ta välja saatis, saime mitu näitust teha, kus tema origami-tööd eksponeeritud olid. Selline loominguline hälve lisas töödele uue aspekti.

 

Kuidas teie perekond tuleb toime Marceli vangisolekuga?

Algul oli raske venna vangistusest rääkida sõpradega ja õpetajatega jne. Mul ei olnud just häbi, kuid tundus, et see oli üks neist asjadest, mida ei arutata, kuna see pole lõbus ega haarav teema. Kogu mu pere oli šokis. Me kõik püüame Marceli toetada, kirjutame talle nii palju kui võimalik ja räägime oma elust. Pühade ajal oleme koos temaga vanglas, näiteks jõuluajal. Minu viis teda aidata on anda talle võimalus näidata tema loomingulise tegevuse tulemusi teises kontekstis, väljaspool vanglat.

 

Y-galeriis peetud avaloengus viitasid sa endale kui sotsiaalsele vahendajale. Kas sind võib siis nimetada justkui vahekohtunikuks?

Ma näen ennast vahemehena, kes avab loomingulise tegevuse kaudu dialoogi perekonnaga ja ühiskonnaga laiemalt. Hoolimata suurest vangistatute hulgast Ameerikas, ei tea paljud inimesed vanglast midagi. Nad on näinud vangla ilustatud Hollywoodi versioone, kuid nad ei ole tuttavad masendava reaalsusega. Olen asetanud end kuraatori positsiooni, kus ma saan kontekstis vaadelda oma venna kunstitegemise kogemust, panna tema origamid kokku terviklikeks töödeks ning demonstreerida neid kui kontseptuaalset, ent samal ajal sotsiaalselt paljudele mõistetavat kunsti.

 

Kuidas on see su enda tööd mõjutatud, kui kasutad limiteeritult materjale nagu Marcel vanglaski?

Mina otsustasin vabatahtlikult ja solidaarsusest kasutada piiratud materjale. Kuid ma ei ole veel niikaugele läinud, et kasutada täpselt neidsamu tööriistu. Kui ma nikerdasin Moostes seebist 80 piirdeposti, siis mõtlesin selle peale, kuidas Marcel lõikas oma ID-kaardiga hambaid seebist välja ja kuidas ta võttis seda kui võimalust õppida hammaste anatoomiat. Tuleb tunnistada, et see avaldas muljet. Töö piiratud materjalidega võib olla väga viljakas, kuna see sunnib nuputama ebatavalisi viise, mis tegelikult laiendavad loomingulist mõtlemist. Pärast seda, kui oled õppinud kunstikoolis, kus on vahendite üleküllus, leidsin ma, et oli vabastav  töötada n-ö „kitsama paletiga”.

 

Mis su enda arvates on su näitusel kõige olulisem?

Mõned tööd olen postitanud USAst Tartusse näituse „Marcelilt Moostele” tarbeks. Näiteks saatsin kingakarbitäie origami tehnikas volditud skorpionidega, igaühe valmistamiseks kulus Marcelil üks tund. Seadsin need ühele galerii seinale labürindiks. Näitusel on väljas ka origami malekomplekt, mille Marcel valmistas isolatsioonis olles, et ta saaks mängida kaasvangiga, kes oli naaberkongis. Laud on tehtud taskurätikust, millel on väiksed sinised ruudud, mis ta lõikas välja vanast T-särgist žiletiga.

Saatsin postiga teele ka seeria vandlikarva seebist hambaid. Marcel on seebist välja lõiganud ka teiste vangide portreebüstid. Panin need näitusel vastuste kõrvale, mis Marcel oli saanud kaasvangidele esitatud küsimuse: „Mis paneb sind end vanglas isoleerituna või üksikuna tundma?” peale. Näitusel on väljas ka väike raamat, mille Marcel on kirjutanud, illustreerinud ning nimetanud „Süüdimõistetu kokaraamatuks”. Seal antakse selgitusi , kuidas saab vanglas aega sisustada ja kuidas olemasolevast vanglamaterjalist saab leidlikult luua selliseid asju nagu välgumihklid, tätoveeringuaparaadid, hiirelõksud jne.

Mis puudutab tööd, mida ma tegin Mooste kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses, siis inspiratsiooni selle jaoks sain Marceli joonistustest: piirdepostidest labürint ja nädala toidumenüü visuaalne ülevaade. Viimast kujutas ta joonistatuna ülalt vaates kandiku-skeemina, kirjeldades igas toiduainet.

Neist kahest ideest ajendatuna valmis kaks suuremat installatsiooni. Voolisin tema joonistuse põhjal seebist välja nende objektide kolmemõõtmelised versioonid. Näiteks jätsin alles kõik kuu aja jooksul Moostes söödud toidupakendid ja moodustasin nendest toidukandikud, mis oli võrdluseks Marceli omale. Ma tahtsin tõmmata paralleeli monotoonsuse ja desorientatsiooni vahel, mida me kumbki, isoleeritud paikades kogesime.

Viimane töö, mille ma Eestis tegin, on fotoprojektsioon „Isolating landscapes” („Eraldades maastikke”), mis näitab vahelduvaid pilte nii Umatillast, kus mu vend vangis on, kui ka Mooste ümbrusest, kus ma kuu aega olin vabatahtlikus eksiilis, et ka kogeda isoleeritust, üksindust ja sisemist segadust.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming