Sooja tundega raamat

Reet Varblane

ÜLO ÕUN. Kunstnik katkeval avastusrajal. Koostanud Juta Kivimäe. Toimetanud Renita Raudsepp. Kujundanud Tuuli Aule. Fotod Stanislav Stepaško ja Toomas Kohv. Kumu, Tallinn 2009. 184 lk. Ülo Õuna näituseks anti välja kataloog. Iseenesest on see normaalne (peaks olema lausa kohustuslik), et suured (ülevaate)näitused on  varustatud kas siis kunstniku kogu loomingut või mõnd olulisemat projekti tõlgendava lisamaterjaliga. Ja tavapärane on seegi, et vaatamata digitaalse meedia üha suuremale levile on see lisamaterjal kataloogi, raamatu formaadis. Meil see veel päris tavaks saanud ei ole. Põhjus on triviaalne: ikka rahapuudus. Kuigi tuleb tõdeda, et Eesti Kunstimuuseum on suutnud oma suuremad näitused – nii suures saalis kui ka viiendal korrusel – kataloogidega  varustada. Mis aga Ülo Õuna masti kunstnikku puutub, siis tuleb lausa imestada, et tema loomingu kohta ei ole varem kataloogi ilmunud.

Tal on olnud muuseuminäitusi juba 1980ndate algusest saadik: 1982. aastal oli Tallinna kunstimuuseumis kunstniku esimene suurem personaalnäitus, 1986. aastal Tartu kunstimuuseumis ning postuumselt taas kahel korral Tartus, 2000. ja 2006. aastal. Tartu kunstimuuseum on andnud välja küll  1986. aastal bukleti ning 1972. aasta noorte skulptorite grupinäitus (Riho Kuld, Matti Varik, Edgar Viies ja Ülo Õun) oli varustatud mustvalge kataloogiga (praeguses mõistes sarnaneb see pigem bukletiga, aga väljapanek on dokumenteeritud ning see on järgmistele põlvkondadele suur asi). Eesti Kaasaja Kunsti Keskuse koostatud eesti kunstnike kogumikkugi on Ülo Õun pääsenud alles möödunud aastal ilmunud kolmandas väljaandes. Igal  juhul on ta nüüd nende õnnelike skulptorite hulgas, kelle elust ja loomingust on võimalik saada korralik ülevaade ühtede kaante vahel. Õnn ei puuduta küll kunstnikku ennast, aga tema loomingu austajaid küll. Ning austajaid jätkub. Kataloog (või õigem on seda siiski raamatuks nimetada) on ülevaatlik.

Nii näituse kui ka kataloogi koostaja Juta Kivimäe on kirjutanud hästi aega paigutatud loomingu analüüsi ning sellele lisaks avanud eraldi Õuna portreeloomingu tööde kaupa. Restauraator Aleš Zahradnik andnud ülevaate skulptuuri „Otsija” konserveerimistöödest, näituse kujundajarestauraator Isabel Aaso-Zaharadnikova on vaadelnud kipsskulptuure, iseäranis meie kunstipildis harva nähtust – värvilist kipsskulptuuri. Ning ohtralt pilte: korralik läbilõige skulptuurist (kataloogi lõpus täielik, nii palju kui võimalik ka fotodega varustatud nimestik),  joonistuste näited ja palju nii kunstniku enda eluloolisi kui ka portreteeritute fotosid. Kunstniku lähedus, kohalolekutunne on nii näituse kui ka kataloogi kõige tugevam (kohati lausa kadedaks tegevalt tugev) külg. Ülo Õuna looming, ka tellitud portreede puhul, oli hästi isiklik. Ja see on tulnud praegu välja paremini kui kunagi varem. Näitusel viibides või ka kataloogi lugedes (isegi vaid sirvides) ei tahaks kuidagi uskuda, et Ülo Õuna  ei ole enam, et teda ei ole juba enam kui kakskümmend aastat. Ülo Õun kuulus vaieldamatult oma aega: tema 1970ndate lõpu ja 1980ndate alguse kolleegide portreed („Villu Jõgeva portree”, „Tiit Pääsuke”, „Kaljo Põllu” või isegi kelmikalt irooniline peajalg „Kompositsioon Jüri Arrak”) said sündida just siis, praegu oleks Ülo Õun teinud midagi muud: olnud ilmselt veelgi vabam materjali ja ruumi suhtes.

Aga üks on selge, ka praegu oleks  tema looming olnud väga isiklik. Just isiklik, mitte intiimne ega isegi mitte autori suure ego keskne. Ja selline isiklikkus (kohalolek) tekitab sageli õõvastava võõristustunde. Seda kummalist sooja kohaloleku ning võõristava õõvastuse vastuolu õhkub ka raamatust. Kui midagi head antakse, siis tahaks seda ikka rohkem saada. Juta Kivimäe ei ole tööde analüüsi juures piirdunud kunstiteadusliku kirjeldusega, ta on püüdnud võimalikult palju  lisada nii modellide kui ka valmimisprotsessi tausta. Kui oleks saanud veel juurde sõpradelähedastekolleegide mälestusi – ikka asjakohaselt isiklikke, siis oleks väljaanne veel tummisem saanud. Ülo Õuna esimene põhjalikum käsitlus on meil nüüd olemas, kuid ainsaks ja lõplikuks ei tohi see küll jääda, sest selleks on Õun liiga hea ja ajad liiga muutlikud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming