Sissekirjutus kunstiajalukku

Anu Allas

Visvaldis Ziediņši puhul tuleb selgelt esile, et kunstiajalugu sünnib tänapäeva vaataja ja ajaloolise objekti kohtumisel ning kirjutatakse alati ümber. „Visvaldis Ziediņš (1942–2007). Ümberkirjutused Läti kunstiajaloos” Kumu IV korruse B-tiivas kuni 15. VI.

Ieva Kalniņa kureeritud Visvaldis Ziediņši näitus on Kumu nõukogude perioodi kunsti näituste programmis mõneti erandlik. Sõjajärgne kunst Lätis ja Leedus pakub Eesti nõukogude aja kunstile mitmekülgset võrdlusmaterjali, kuid ootuspärasem oleks ehk alustada võrdlemist kunstnikest või nähtustest, kellel või millel on teiste Baltimaade kunstiajaloos juba kindel positsioon või siis selge seos eesti kunstiga. Alles mõned aastad tagasi avastatud Ziediņši loomingu kirjutamine läti kunstiajalukku on aga alles alanud. See, milliseks kujuneb tema koht selles ajaloos ning kas ja kuidas Ziediņši ootamatu, kuid jõuline esiletõus kujundab üldisi arusaamu nõukogude aja kultuurist Baltimaadel, on veel ebaselge. Küll aga toob Ziediņši juhtum oma erandlikkuse tõttu juba praegu esile mõned olulised küsimused ja teemad Nõukogude Liidu ääremaade kunstiajaloos, osalt ka üldse kunstiajalookirjutuses.
Ziediņš sündis ja elas kogu elu Liepājas ning lahkus sealt suhteliselt harva. Ta õppis sealses kunstikesk­koolis dekoratiivdisaini ja töötas seejärel teatris dekoraatorina. Kutsetöö kõrvalt valmis tal 1960. aastate algusest kuni surmani ligi 3000 kunstiteost, mis jõudsid avalikkuse ette alles pärast tema surma. Mõningaid oli küll eksponeeritud Liepāja kunstnike näitustel, kuid üldiselt distantseeris Ziediņš end otsustavalt ametlikust nõukogude kunsti­süsteemist ning jäi professionaalsest kunstimaailmast eemalseisja positsioonile ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tema avastamise lugu arenes mitmes järgus. Esmapilgul polnud selge, kas ja miks peaks pärast kunstniku surma maha jäänud majatäis objekte ja pilte kuuluma kunstimuuseumide või galeriide huviorbiiti. Kõhklushetkele järgnes Galerija 21 korraldatud Ziediņši näitus Riia Arsēnalsis ja tema loomingu mastaapne kataloog ning tundub, et tähelepanu tema teostele järjest kasvab.
Viimasel ajal on nõukogude aja Baltimaade kunsti kohta levinud arusaam, et siin ei kujunenud (näiteks võrreldes Venemaaga) välja ühemõtteliselt nonkonformistlikku kunsti. Ka ametliku kunsti seisukohalt kõige radikaalsemad ilmingud sündisid mitmesuguste kohandumismehhanismide tulemusel ning olid harva oma keskkonnaga täielikus opositsioonis. Ziediņši loomingu avastamine nihestab mõnevõrra seda mudelit. Veel enam toovad aga tema tööd võimendavalt esile terve rea siinsele nõukogude aja nn poolametlikule, läänelikule avangardile orienteeritud kunsti tunnusjooni, millele maksab ehk Ziediņši näituse taustal pöörata veel kord tähelepanu.
Ziediņši loomingu teadlik vastandumine nõukogude kunstisüsteemile seisneb esmajoones samastumises lääne moodsa kunsti ajalooga: oma teostes on ta järjekindlalt läbi mänginud kõik selle voolud, alates postimpressionismist kuni 1960. aastate popkunsti ja nn uue realismini, pöördunud sealhulgas nii kubismi, sürrealismi kui ka abstraktse kunsti poole. Kumu nõukogude aja eesti kunsti püsiekspositsioonis leiab läänest tulnud impulssidest inspireeritud kunsti näol Ziediņši loomingule terve hulga huvitavaid paralleele, kuid mitte ühtki nii süsteemselt tegutsenud kunstnikku.
Piiratud infokanalite abil loodud kontakt lääne moodsa kunstiga kujunes Ziediņši loomingulise tegevuse esimeseks lähtepunktiks. Selle kunsti tõlgendamisel jäid üksikute voolude ja suundade kohati vastandlikudki ideelised alused ja pürgimused aga tagaplaanile ning kunstnik on asendanud need omaenese projektsioonidega. Üks huvitavamaid osi Ziediņši kataloogis on väljavõtted tema päevikutest, kus isolatsioonis kunstnik otsib ja kujundab välja sõnavara oma tegevuse mõtestamiseks. Seejuures on ta toetunud suuresti hoopis varasema, XIX sajandi kultuuri mõttemudelitele ning tema teoste visuaalsed eeskujud ning nende kirjeldamiseks loodud ideelised konstruktsioonid moodustavad paradoksaalseid kombinatsioone (näiteks on Ziediņši arutlustes kesksel kohal Lev Tolstoi mõtted kunstniku ühiskondlikust missioonist jm). Ometi läbib tema kõige erinevamate impulsside ajel välja kujunenud seisukohti, teoseid ja enesemääratlust üks juhtmotiiv: konfliktne soov ühtaegu igapäevaelule läheneda ja selles osaleda ning ühtlasi oma vahetust keskkonnast väljuda.
Ühest küljest on Ziediņši tegevuses peegelduvat ajastute, ideoloogiate ja vormide sünteesi käsitletud kui isiklikku aegruumi, millest lähtuvalt kirjeldatakse sageli ametlikule süsteemile vastandumise viise nõukogude kontekstis. Teisest küljest ei saa mööda vaadata asjaolust, et tema teosed on mitmesuguse niidistikuga füüsiliselt ja ka ideeliselt oma kontekstiga seotud ja selle kujundatud. Assamblaažides on Ziediņš kasutanud sageli kõikvõimalikke nn leitud objekte: teatris üle jäänud mannekeenide osi, vanu kingi ja jalgrattaosi, pepsipurke, rannaprügi jm. Nii kajastavad tema teosed vahetult omaaegset keskkonda ja selle muutumist. Samuti on näiteks Ziediņši 1960. aastate loomingus oluline osa kosmoseteemalistel teostel, mis peegeldavad ühtaegu nii püüdlusi „universaalse” konteksti poole kui ka tollase kosmosevallutuse elevust. Nii on Ziediņši nn vastandumise keel oma kontekstist lahutamatu ja tema isiklik aegruum ei ole täidetud mitte ainult keskkonnast tingitud fantaasiate, vaid ka sealt pärit materjalide ja objektidega.
Üks võtmefiguure Ziediņši tegevuses oli imaginaarne tulevikuvaataja, kellele tema teosed olid suunatud ning kes pidanuks andma omas ajas isolatsiooni määratud ja mittemõistetud kunstniku loomingule tõelise tähenduse. Ziediņši teostega on võrdselt huvitav see, kuidas praegune vaataja neid käsitleb ning mis tema töödest edasi saab. Tema avastamise lugu teeb veel kord nähtavaks selle, kui heitlik ja subjektiivne võib olla kunstiajaloos oluliste või tähtsusetute kunstnike esiletõusude ning kõrvalejäämiste protsess ning kui palju see sõltub vaataja panusest. Ziediņš oleks võinud jääda võib-olla koduloolise, kuid mitte kunstiajaloolise tähtsusega külahulluks, kelle tohutut pärandit poleks ilmselt suutnud säilitada ei perekond ega kohalik muuseum. Esialgu osalt prahihunnikuna mõjunud tööde positsioon ja väärtus muutus täielikult, kui need olid ükshaaval välja puhastatud, süstematiseeritud, analüüsitud ja eksponeeritud. Vaevalt saab öelda, et üks otsus esindab ajaloolist tõde ja teine mitte või et Ziediņši teostes on midagi, mis suudaks igal juhul ja igas kontekstis ise enese eest seista. Tema kui süsteemivälise kunstniku puhul tuleb eriti selgelt esile, et kunstiajalugu sünnib tänapäeva vaataja, tema ootuste ja arusaamade ning ajaloolise objekti kohtumisel ning kirjutatakse alati ümber. Ilmselt ärgitab Ziediņši looming veel kord üle vaatama Baltimaade nonkonformistliku kunsti ajalugu. Siiski on kujunenud tema teostest ja tekstidest sedavõrd kompleksne kooslus, et see annab loodetavasti lisaks nõukogude aja kunstniku isikliku aegruumi kaardistamisele mitmekülgse võimaluse analüüsida muudki: kohandumise ja vastandumise dünaamikat, autsaideri enesetunnetust, ideede ja füüsiliste objektide suhteid, imaginaarset läänt ja universaalset ajalugu nõu­kogude aja kunstniku loomingus jm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming