Singapur fotokunsti keskuseks!

Andra Orn

Singapuri rahvusvahelise fotofestivali (SIPFi) kunstilise juhi Gwen Lee’ga vestleb Andra Orn. Singapuri rahvusvahelisest fotofestivalist (SIPF, 5. X – 17. XI 2012) on saamas Aasia fotokunsti võtmesündmus, millest võtavad osa maailma suurnimed. Oma teoseid esitlesid möödunud sügisel agentuuri Magnum Fotod fotograafid Stuart Franklin, Mark Power ja Jacob Aue Sobol, hiina tunnustatud kunstnik Wang Qingsong, itaalia fotograaf ning fotoprojekti „Rapallo” kunstiline juht Andrea Botto jt. Wang Qingsong oli välja pannud 42 meetri pikkuse mahuka teose „Mälestusmärkide ajalugu”, iroonilise nägemuse XXI sajandi Hiina kohtumisest ülemaailmse tarbimiskultuuriga. Wang esines koos rahvusvaheliselt tunnustatud fotograafidega nii põhiväljapanekus kui ka teistel SIPFi näitustel. Meeldejäävamatest näitustest tuleb veel välja tuua Silvermine’i Pekingi kollektsioon, mis viis külastaja 35millimeetrisele värvifilmile pildistatud 1980ndate Pekingisse. Thomas Sauvin päästis tuhanded filmilindid hävingust ning alustas 2009. aastal Silvermine’i Pekingi kollektsiooni komplekteerimisega – SIPFil oli väljas 300 tööd. 2008. aastast SIPFi kunstiline juht Gwen Lee peab festivalil tähtsaimaks ühiskonna harimist: seda peegeldab ka SIPFi programm, kus palju tegevust oli suunatud just noortele (õppeprogramm, töövihik õpetajatele). Arendamaks Singapuri sootsiumi fotokunsti vallas oli merekonteiner ehitatud ümber Fotograafiamajaks (HOP House of Photography), mobiilseks pimikuks ja hariduskeskuseks. HOP asus SIPFi ajal rahvusraamatukogus, pärast seda viidi see koolidesse, raamatukogudesse, kultuurikeskustesse. Koostöös Magnum Fotodega oli SIPF käivitanud mentorlusprogrammi (Magnum Mentorship Singapore), mille eesmärk on toetada andekaid alustavaid fotograafe. Magnumi fotograafide Mark Powelli (Suurbritannia), Jacob Aue Soboli (Taani) ja Stuart Franklini (Suurbritannia) käe all sai oma oskusi arendada 23 fotograafi, programm päädis kokkuvõtva viiepäevase seminariga Singapuri festivali ajal ning osalenud fotograafide näitusega kunstimajas (The Art House). Magnum Fotode jaoks on see esimene selline programm Aasias, seda toetasid ka Leica Camera Asia Pacific ja National Arts Council.

Toimusid ka mitmed esitlused, filmilinastused, ekskursioonid, õpikojad, avalikud foorumid ja palju muud.

Gwen Lee, iseloomustage Singapuri fotofestivali lähemalt.
2007. aastal tuli idee organiseerida Lõuna-­Aasia oma fotograafiafestival, sest siinse regiooni suurtel näitustel esinesid pigem Prantsuse ja teiste maade fotograafid. Algul tundsime muret, et ei ole piisavalt rahvusvahelised. Sellise ürituse puhul on oluline tasakaal: tuleb olla piisavalt rahvusvaheline ning samas esindada Singapuri kunstnikke. Seetõttu korraldasime ka programmi „Avatud kutse”, kuhu sai esitada teoseid interneti kaudu. Viimasel korral esitas ligi 9000 teost 768 fotograafilt, kuraatorid Alejandro Castellote (Hispaania), Patricia Levasseur de la Motte (Prantsusmaa/Singapur), Zeng Han (Hiina) valisid igaüks 15 autorit välja.
Kuraatorid nägid ainult teost ning kunstniku kontseptsiooni, muud teavet kunstniku kohta ei olnud. Soovisime, et valik oleks võimalikult demokraatlik, et oluline ei oleks mitte kunstniku taust, vaid teos. Lõplikus valikus oli 23 fotograafi Aasiast, 20 Euroopast ning 7 Austraaliast, Ameerikast ja Lõuna-Aafrikast.

Kes ja kuidas sai „Avatud kutse” programmis osaleda?
Osalemistasu ning kogu kulu kunstnikule oli 20 Ameerika dollarit. Programmis osalejal tuli märkida, kuidas soovitakse oma fotot näha: milline paber, eritingimused jne. Fotod  trükiti välja Singapuris. Meil on väga hea koostööpartner, kelle kvaliteeti kiitsid nii külastajad kui kunstnikud.

Kes olid teie viimase festivali lemmikud?
Lemmikuid on raske välja tuua. Mulle mõjub fotokunstnike uus põlvkond väga inspireerivalt, eriti nende lähenemine teemale, nende omalaadne kreatiivsus.
Viimasel sajandil on Aasia ühiskonna areng olnud meeletult kiire, inimestel on järjest vähem aega, kõik ei suuda arenguga kaasa tulla. Inimestel, kes elavad sellises keskkonnas, on palju emotsioone ning soovi seda väljendada. Paljud Hiina noored kunstnikud keskenduvad oma perele, selle ebakõlale. Nende teostes avaldub soov peegeldada ühiskonda, ka Singapuri kunstnik Art Lee Puay Seng Sean käsitleb oma perekonda ning üritab oma teostega mõjutada ka ühiskonda.
Singapuri poliitiline maastik on ümberkujunemises, see peegeldus ka opositsiooni vastukajas viimaste valimiste ajal. Singapur on olnud stabiilne riik, meil ei ole olnud sõdu või suuri streike. Inimesed on rahul, sest valitsus on teinud head tööd, tihti ei mõeldagi sügavamalt. Nüüd on märgata noorte inimeste meelelaadi muutust, ärkamist. Mõeldakse rohkem oma rahvusele.

Kas Singapuri fotokunstil on oma nägu?
Globaliseerumine on ülemaailmne. Ei tasu olla kinni rahvusluses: pole oluline, kas tegu on Euroopa või Aasia fotograafiaga, oluline on teema.
Pärast „Avatud kutse” valiku tegemist olime üllatunud, sest teosed, mida pidasime hiina fotograafide omaks, oli pildistanud inglane, vaid teema oli „Turism Hiinas”. Fotograafid ei ole enam piiratud oma riigiga, reisitakse palju: kogu maailm on kunstniku lõuend, pole oluline, kas ta on Euroopast või Aasiast.
Kuid teosest arusaamiseks on oluline teada, kust kunstnik pärit on: näiteks Hiinast ja Taist pärit fotograafidel on elemente, mis aitavad mõista autori viha, ängi. On vaja tunda kultuuritausta, et saada teosest aru, seda adekvaatselt hinnata.
Aasia fotograafid pildistavad maastikku sootuks teisiti kui eurooplased. Tegemist on n-ö maali ekvivalendiga: maastik on nende arvates metafoor ning seetõttu ei pruugi mägi tähendada konkreetset mäge ja taevas taevast. See võib osutada millelegi, mida fotol otseselt näha pole: kõrge mägi veekoguta võib rääkida elutust suursugususest. Kujutamisviis on Aasia maali-, aga ka fotokunstis väga oluline.

Milline koht on Singapuri festivalil teiste fotofestivalide seas?
Festivalil ei ole teosed müügiks, see on teoste eksponeerimis-, kunstnike, kuraatorite ning kunstiarmastajate kommunikatsiooni-platvorm.
Viimasel festivalil pakkusime 23 kunstnikule võimaluse õppida ja suhelda oma ala tunnustatud professionaalidega. Mõni tegi seda traditsioonilisel viisil õpitoa või seminari vormis, mõni vaba suhtlemise vormis. Festivalil kohtuvad meie kunstnikud Hispaania, Portugali ja paljude teiste maade kunstnikega: kohvitassi või veiniklaasi taga saadakse teada, mis mujal toimub, mõistetakse üksteist. Olen veendunud, et festival annab suhtluseks ning ka edasiseks koostööks väga hea eelduse.

Millised on 2014. aasta festivali plaanid?
Soovime veelgi enam keskenduda tärkavatele nüüdisfotograafia regioonidele nagu Lõuna-Ameerika, samuti oleme endiselt huvitatud Lõuna-Aasiast. Miks mitte tuua seekord kokku mitu arenevat piirkonda? Paljudel festivalidel keskendutakse suurtele nimedele, meie ei ole sellest huvitatud. Meid huvitavad rohkem just alustavad fotograafid, uued talendid.

SIPFil oli viimasel korral palju noortele suunatud üritusi.
Singapuri kunstiõpetus ei sisalda fotograafiat, meie noored inimesed saavad hea tausta traditsioonilises kunstis. Me tahame neil aidata mõista ka fotograafiat – õpilased peavad oskama lugeda ka fotokeelt. Paljud noored arvavad, et on küllalt, kui oskavad internetis  fotosid klikkida. Milleks näha vaeva, et fotosse süveneda? Seetõttu keskendusime möödunud korral just 15–18aastastele noortele. Meil olid tudengite ja õpilaste töötoad, andsime välja brošüüri kooliõpilastele, et nad oskaksid paremini hinnata fotograafiat, arendaksid oma kriitilist mõtlemist, tunneksid huvi, miks neile meeldib või ei meeldi mingi teos. Miks fotograaf on just sellise perspektiivi valinud? Mis on selle teose mõte? Me ei püüa neile õpetada ABCd, kuid anname mõned juhtnöörid, kuidas hinnata fotot.
Olid ka noortele fotograafidele (kes on tegutsenud vähem kui viis aastat) mõeldud arutlusringid, arutasime nende portfooliote üle jne.

Kuidas olite oma festivalile kaasanud kunsti­kogujad?
Fotograafidele suunatud seminaril oli vestlusring, kus ühe teemana käsitlesime kunstiturgu ja kogumist. Mida on fotograafil vaja kunstiturule sisenemiseks? Kas selle fotograafi teosed on üldse mõeldud kunstiturule? Fotograafiaturg võib tunduda väga lihtne, kuid tegelikult see nii ei ole.
2008. aastast peale on mul ka oma galerii, kus olen keskendunud peamiselt Aasia ehk Singapuri, Shanghai, Tai, Hongkongi jne fotokunstnikele. Need on erinevad maad: Hongkongi ei saa võrrelda Singapuriga. Hongkongis näeb peamiselt Hiina maalikunstnikke, Singapuris aga paljude maade  nagu Jaapani, Tai, Hiina jne kunsti.
Hongkongi  turg on peamiselt hiinlaste pärusmaa, enamik kunstikogujaid ostab kohalike kunstnike töid. Nad ei vaata Euroopa, isegi mitte teiste Aasia maade suunas. Singapuri kunstikogujad on rahvusvahelisemad, avatumad, valmis ostma välismaiste kunstnike teosed. Olen näinud Hongkongi messil mitmeid Euroopa galeriisid eesmärgiga seal läbi lüüa, kuid nad on saanud valusalt kõrvetada.

Milline roll on vene nüüdiskunstil ja kunstiturul? Mida teate sellest?
Möödunud aasta Houstoni fotofestivali keskmes oli vene nüüdisfotograafia.  Aga üldiselt arvan, et kunstituru aktiivsus on vähenenud. Kui inimestel on siiski raha, et kunsti osta, siis eelistavad nad ajaloolist või siis vintage- ja blue chip kunstnike töid. Näiteks viimasel Pariisi fotomessil võid näha, kuidas vintage-fotosid osteti märksa meelsamini kui praeguste väljakujunenud 40-50aastaste fotokunstnike töid. Selline tendents teeb turu konservatiivseks. Värskeid ja inspireerivaid teoseid näeb vähem, jäävad suurmeistrite teosed, vähem tuntud ja algajad jäävad tagaplaanile.
Fotofestivali korraldamine on minu tõeline kirg, sest armastan fotograafiat. Biennaalil eksponeeritud teosed pole müügiks, sest tahan esile tõsta uusi tegijaid. Kui mõni kommertsgalerii neid märkab, olen muidugi selle üle väga rõõmus. On oluline, et noori talente märkab keegi, kes suudab neid pinnal hoida, elule aidata. Loodame, et meie festivalil osalenud kunstnike nimed on kümne aasta pärast maailmas tuntud.

Milline on Singapuri kunstiturg?
Singapuri kunstikogujate ring suureneb ja mitte sugugi ainult fotograafiavallas. Noored ärimehed, kes ostsid enne suuremaid maju või uuemaid autosid, panevad nüüd raha kõrvale kunsti ostmiseks. Eriti südantsoojendav on galeriis näha noori perekondi, laps süles, sooviga osta mõni teos, et see hiljem lapsele jätta. Mõttelaad on muutunud, kunsti nähakse elu rikastava osana, kunsti tähendus on muutumas. Mina ei pea kunsti investeerimist kunstikogumiseks. Kunstikoguja oskab hinnata kunstiteost ning soovib selle teosega võimalikult palju koos olla. Tõelised kunstikogujad tunnevad kunstiturgu, nad külastavad suuremaid messe üle maailma. Tihtipeale planeeritakse pere puhkus selle järgi, kus peetakse suuremad kunstimessid, et siis töö ja puhkus ühildada.

Millised on teie arvates olulisemad fotograafiasündmused maailmas?
Shanghai nüüdiskunsti messil on fotokunstil suur osakaal, 2014. aastal  on kavas ka Bangkoki fotofestival. Hongkongi kohta ei oska öelda, sest sealsel kunstimessil ei ole fotokunst olnud eriti edukas: seal on maal nii tugevalt juurdunud, et fotograafia näeb seal välja nagu vaene sugulane. Isegi kui seal on väga head fotokunsti, jääb see maalide suure osakaalu tõttu tagaplaanile.
Singapuril on kindlasti potentsiaali. Siin on palju fotograafiat ning tekkinud uusi galeriisid, kus toimub vähemalt paar-kolm fotonäitust aastas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming