Siin ja praegu

Evelyn M?epp

15. – 25. IV tegutses MoKSi kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses prantsuse performance’i-trupp Ici-Même (Siin ja Praegu). Grupi Eesti kümmepäevaku sisse mahtus Tartu südalinnas antud üheksa linnahelikontserti (les concerts de sons de ville), millest kujunes avalikku ruumi hõlmav teos. Linnaheli kontsertide tuuril peatub grupp teadlikult mittepealinnades Tartus, Kuldīgas, Kaunases.  

Foto:Evelyn Müürsepp

 

Tartusse jõudis grupp viieliikmelisena, grupi suurus varieerub olenevalt parasjagu käimas projektist kolmest kuni kolmekümne hingeni. Sinna kuuluvad mitmesuguse taustaga loojad: arhitektid, tantsijad, meediakunstnikud, sotsioloogid, politoloogid. Grupp asutati 1993. aastal ja sellest ajast peale on kasvatud nii liikmete arvu kui loomingu küpsuse poolest. Alustasid nad sõna otseses mõttes tänavalt. Kuna oma ruumid puudusid, siis tuli hakata loomingut tegema linnatänavail. Nii hakkas Ici-Même Grenoble’i linnaruumis  viima läbi aktsioone. Nad seadsid end kodulinnas sisse kui üks suur nomaadiperekond: telgiti ja elati kommuunielu, tehti lõputuid jalutuskäike, jälgiti nähtamatuid ja nähtavaid piire, seati üles vestlusagentuure (conversation agence), otsiti kontakte inimestega tänavalt. Sellele kõigele järgnes kogetu kollektiivne arutamine, teoretiseerimine. Kõik see pani aluse Ici-Même’i edaspidistele projektidele.  Grupi tegevuse keskmeks sai teadlikult avalik linnaruum.

 

Avalik ruum

 

Avalikus ruumis formeerub kollektiivne tahe, mis on oluline ühiskonna tuleviku seisukohalt. Avaliku ruumi kahanemine ohustab otseselt ühiskonna tervist. Sageli alustab Ici-Même oma tegevust üha anonüümsemaks muutuvas linnaruumis, turismisüdametes, kaubanduskeskustes. Seda eelkõige sellepärast, et pöörata tähelepanu linnaruumi inimlikkusele ja ka selle võimatusele ehk ebainimlikkusele, sest linnad, inimeste loodud tehismaailmad, olgu eelkõige inimestele, mitte rahale, autodele, suurkorporatsioonidele. Protest anonüümsete, disainitud kohtade vastu on üks Ici-Même’i tegevuse ajendeid. Kui esialgu harrastati üsna agressiivset protestivormi, siis nüüdseks on tasapisi omandatud strateegia, mille kohaselt ühiskonda ei üritata muuta karjuvate plakatite ja lärmakate aktsioonidega, vaid hoopis pehmemalt, delikaatselt, linnakodanike kaudu. Samuti on grupi tähelepanu üha enam hakanud nihkuma väljaspoole turismikeskusi.

Aastasele nomaadielule kodulinnas Grenoble’is järgnesid reisid Prantsusmaal, siis kõikjal Euroopas, eesmärgiks endiselt kommunikatsiooni otsimine ja avaliku linnaruumi avastamine. Uuteks väljakutseteks kujunesid keelebarjäärid ja kultuurilised erinevused, nii tekkis vajadus otsida kõnekeeleväliseid kommunikatsioonivõimalusi. Arengu tulemusena jõutigi linnahelide kontserdi projektini, mis 19., 20., 21. ja 22. IV teostati ka Tartus.

 

Meeled

 

Enamiku teabest saame nägemise abil. Nägemise domineerimine kompenseerib, aga samas ka vähendab teiste meelte osatähtsust. Eesti oludes, kus visuaalne müra on valdavalt imporditud peaaegu, et olematule visuaalkultuuri pinnasele, on Ici-Même’i helidele, lõhnadele ja kompimisele keskendunud etendused kui viljastav kevadvihm tajuvormide teadvustamiseks. Kui lülitub välja üks meel, siis võtavad teised meeled selle (välisilmast info ammutamise) funktsioonid tasapisi üle.  Järjest rohkem tunnetatakse lõhnu, helisid, valgusemängu. Kõik need uued tajukombinatsioonid vallandavad uusi sisemisi tajusid. “Linnahelides” osalenud fotograafiatudeng Taavi Piibemann arvas, et fotograafidele, peaks neil etendustel osalemine olema suisa kohustuslik.

Kes siis olid need, kes julgesid end usaldada võõraste kätte? Kui esimesel etendusel puudus publik, siis teisele õnnestus mul osalema meelitada paar noort sõpra ja grupi liikmetel üks kohalik prantsuse keelt kõnelev neiu. Ning oh imet, kolmandast kontserdist hakkas osalejate hulk lumepallina kasvama.

Linnahelide kontserdil sai vahetult osaleda korraga kümme inimest. Vaatajaid, kaudseid osalejaid ja kontserdi  korraldajaid oli aga kümneid kordi rohkem. Sest kogu tegevus käis avalikus linnaruumis. Osalejate tuumik kogunes Tartu linnasüdames Y-galerii juurde. Osalejaile anti lihtsad instruktsioonid: lülitada välja mobiiltelefonid; kel prillid, neil paluti need eest võtta; kel kõrvarõngad, neil paluti need ära võtta.  Samuti oli eelseisva jalutuskäigu kergendamiseks soovitav jätta galeriisse maha kandekott. Seejärel paluti osalejail sulgeda silmad ja usaldada end grupi professionaalide hoolde. Ning tunni-pooleteisene avastusretk võis alata. Grupi viis liiget kandsid hoolt osalejate eest, talutades seotud silmadega osalejaid läbi Tartu linnasüdame põnevate kohtade. Nende kohtade kaardistamisega oli grupp tegelenud intensiivselt juba mõned päevad enne. Linnahelide kontsert viis kuulajad seansi kellaajast olenevalt linna mitmetesse aktiivsuspunktidesse. Igal jalutuskäigul oli alati üks pikem peatuspunkt, kus siis pimekuulajad pinkidele istuma pandi, mõnusalt tekkidesse mähiti ja neile läbiviijate poolt heliturvalised klapid pähe pandi, mis linnahelisid kaugendasid ja summutasid. Samal ajal said grupi liikmed vabad käed, et tegeleda helide tekitamise ja manipuleerimisega kord kaugemal karjudes, kord otse kuulajate kõrval sosistades, kord osalejaid kaasaskantavatest valjuhäälditest ja diktofonidest salvestatud helidega üle külvates. Äärmiselt mõistatuslik oli kogu tegevust linnaruumis pealtvaatajana jälgida. Kontserdil osalejad jätsid kui ravialuste, uneskõndijate, transis olejate, teispoolsuses viibijate, pimedate jne mulje.  Pealtvaatajad olid linnatänavail jalutavad inimesed, lapsed, hängivad teismelised, kaubanduskeskuste töötajad.  Turvamehed, kes  kontserdi esimestel päevadel kummalisi unesjalutajaid ehk tähelegi ei pannud, hakkasid kontserdi kolmandal päeval juba märgatavaid ärevusemärke ilmutama ja närviliselt kuhugi helistama. Pealtvaatajate reaktsioonidki olid erinevad. Lapsevanemad ja pisipõnnid mänguväljakul (kus oli kontserdi sõlmpunkt) jälgisid toimuvat uudishimuga, teismelised alguses mõnitasid ja üritasid toimuvasse sekkuda. Aktsioonis osalejad usaldasid end aga pimesilmi Ici Même’i juhtide hoolde, mõtestati uutmoodi linna geograafilist  ruumi, avastati sotsiaalseid ruume, juba olemas ja äsja leitud tuttavate võrgustikke.

 

Manipulatsioon

 

Linnahelide kontserdil osaledes tekkis küsimus, kes keda juhib?, kas keegi üldse juhib, mida üldse saab juhtida, kas ma lasen ennast juhtida. Tegu oli nii nägijast juhi kui pimeda juhitava vastastikuse delikaatse, füüsilisel kontaktil põhineva vastastikuse juhtimisega. Manipulatsioon ongi praegu Ici-Même’i huviorbiidis, sest grupp tegeleb ka ühe teise, küll alles katsejärgus manipulatsiooniprojektiga. Projekt  “Cinéma radioguidé” kujutab endast hoopis agressiivsemat ja ebaisikulisemat manipulatsiooni: osalejaile (sageli kuni 80 inimest) jagatakse välja kaasaskantavad raadiod ja seejärel hakatakse neid avaliku raadiokanali kaudu juhtima. Tulemuseks on suur massiline linnaruumi dramatiseering, kus asjasse pühendamatu ei saa aru, mis toimub iseenesest  ja milline tegevus on juhitud grupi jumalike häälte poolt. “Manipulatsioon” ja “instrumentalisatsioon” on liikmetele olulised märksõnad. Asutaja Corinne Pontier sõnul on Prantsusmaal (ja mitte ainult) levimas nõudlus ühiskonna ja selle probleemgruppidega suhestuvate kunstiprojektide (public art) järele. Kahjuks üsna sageli teostavad kunstnikud oma projekte ühepoolselt, kasutavad kohalikke olusid ja elanikke oma loomingus ära, ise tegelikult neile inimestele/ühiskonnale midagi vastu andmata. Kas ühiskonna probleemidest rääkida üritav, agressiivne, protesteeriv kunst “valges kuubis”  üldse kuidagi jõuab tagasi sinna, kust ta alguse sai?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming