Siin ei ole midagi lugeda

JOHANNES SAAR

Peeter Lauritsa näitus „Codex naturalis“ Vaalas kuni 31. X.

Peeter Laurits. Nulla dies sine linea. 2015.

Tsivilisatsiooni areng on olnud kirjaoskuse kaotamise lugu. Mitte et inimesed ei oskaks üksteisele sõnumeid saata, oskavad küll. Pigem vastupidi, nad teevad seda sellisel hiiglaslikul määral, et mõtteterade eraldamine sõkaldest käib juba üle jõu. Selle mõttekäigu illustreerimiseks kasutab Peeter Laurits looduse raamatu metafoori – kujutlust sellest, et nii mõndagi on looduses endas kirja pandud.

Ehk siis: meie ees on miskisugune raamat. Ole ainult ise hakkaja, lappa lehti, veeri read kokku ja raiu konspekti. Ja juba terendavadki vaimusilmas „Looduse välimääraja“ kogutud teosed, täielik ülevaade, pildid juures ja puha. Laurits ise on inimesena loodusega käsist-jalust seotud, tihti looduse armust ka peast soe ja asjatamas toimetustes, mis ei näita teda just eeskujuliku linnaloomana. Ja ometi pole ta pika kunstnikukarjääri jooksul kordagi andnud näitusekülastajale mõista, et tema ees seinal on midagi rohkemat kui tekst ja pilt. Ei maksa endale ette kujutada, eriti ei maksa ette kujutada kujutavat kunsti. See ei kujuta endast midagi. Küll aga maksab vaatajate endi maniakaalne kalduvus end sisse lugeda piltidesse, teemadesse, agendadesse. Sellest tüdinuna võtab Laurits vaatajal pildi hoopis eest, keelab seda saateteksti abil „lugeda“ ning maandub pilditiibadel lenneldes teatud teoreetikute laagriplatsile, mille väravas uhkeldab suur silt „Lingvistiline imperialism lõpeb siin. Semiootik, jäta lootus!“ Ja allpool väiksemas kirjas: „Siin ei ole midagi lugeda.“

Või pigem, lugemist nagu on, aga teada midagi ei saa. See on semiootikute põrgu üheksas ring, kui lugemine just päris sassi pole läinud. Riigikeelteks on siin glossolaalia ja ehholaalia, valitsevaks kirjakeeleks aga palimpsest. Tekstikorpuste kattumisest, läbikumamisest ja omavahelisest varjumisest sünnib loetamatu ja pime kiri, kadunud aegade tumm tunnistaja, siis kui sõnad paradeerisid ontlikus rivistuses, laused kulgesid häirimatus rahus vasakult paremale ning diagonaalne lugemine oli kriminaliseeritud. See oli codex naturalis, kirjavara loomulik kord, mille Peeter Laurits vaevu varjatud naudinguga jutumärkidesse tõstab. „Codex naturalis“, seekord siis Lauritsa oma, osutab, et ega loodus tea, et ta on mingisse „Looduse raamatusse“ raiutud ja et teda saab lugeda. Loodus ei tea isegi, et ta on loodus, ammugi mitte seda, et tal on probleemid. Lugejate arvates, nimelt. Oma probleemide teadvustamiseks peaks loodus, kui ta oleks subjekt, pöörduma enda välimäärajate poole: alustama looduse aabitsast, jätkama kergekaaluliste lugemikega ja siis pärast pikemat keskkonnaküsimuste stuudiumi autasustama end näiteks ökoloogiliste kriiside, ökoradikalismi, GMO, mahemajanduse ja keskkonnaministeeriumi alusdokumentide lugemisega. Ja siis peeglisse kaedes avastab ta, et temast on saanud poliitiline ja kultuuriline tekstikorpus, strateegiline arengustsenaarium ja tubaste debattide agenda sellest, miks õues elutingimused järjest nirumaks kiduvad.

Selles perspektiivimuutuses tubase tegevuse poole on kontideni tungivat õõva, paberimajanduse külma kätt, digitaalsete direktiivide ökoloogilisi jalajälgi. Aga on ka bonus track kontorisse varjunud matkasellidele – mainitud jälgedesse saab astuda nagu vanadesse saabastesse, mainitud käed saab endale peale tõmmata nagu töökindad ja … suheldagi loodusega kirja teel, kõnelda normdokumentide kalgis keeles, olla looduse palgalehel ja hingekirjas. Ent on üks probleem. Kimbatus. Bürokraatlik kantseliit ei küüni kõnetama. Skrollimise, skaneerimise, emailimise, häälkäskluste ja tviitimise ajastul on lineaarsete kirja- ja jäljeridade kauni tava ümber tärganud arhailisuse paatina, see on pagendatud kaugele möödanikku kui piinlik vahejuhtum, puuduv link ahvi ja inimese vahel, mille tahakski tegelikult unustada. Küll aga on digitaalia küllasuses märgatud, et selle kirjaridade samm on ju risomaatiline nagu maasikajuurtel, digikiirteede laienemine ju isomorfne nagu puude aastarõngastel ning IKT ärkamine nanotehnoloogilises kulendites on ju juba sobitanud loodusliku keskkonna algoritmidele sobilikuks biotoobiks. Ühesõnaga, it’s alive! See, mis alul ilmus teavet uputava mürana, osutus pesitsusalaks esimestele naturaliseerunud arvutitele. Ja siit siis bioloogilistele kudede potentsiaal muutuda tulevikus tsivilisatsiooni üldserveriteks, kust pärida vastuseid korduma kippuvatele küsimustele. Otsaga looduses tagasi, vist. Aga targemana kui enne. Ime siis, et Laurits märkab sarnasusi hiidsekvoiade paakunud puukoore mustrites ja Surnumere kirjarullides, mis minevikust meie poole veerevad. Ühist kooreüraski kaevetöödes ja mikroskeemide struktuuris. Võimalust püsiühendada muti metroo Moskva omaga, erineva rööpalaiuse kiuste. Sest kõikjal kordub graveeritud teabearabeskide tuttavlik pillerkaar, infotehnoloogilises intarsias on looduse legoklotsidest kokku pandud küborgi maailm, milles pahaaimamatu karvane päevakoer on küpsiseks, mis aitab näitusel kuvada orgaanilise looduse rakustruktuuri sarnasust interneti omaga. Paistab, et looduse võrgustumine on vaid aja küsimus. Murumättad infopeenardeks, serveripilved vihmapilvedesse hoiule. Kellegi sihikindel käsi on ammu õõnestanud uurdeid ja mustreid looduse järeleandlikku materjali ning kuulutanud digitaalset taevariiki. Või siiski ei, kooreüraski evangeelium ei kuuluta midagi, ta lihtsalt avaneb raamatuna neile, kes loobuvad lausete lükkimisest lõputusse ritta …