Seni kuni jätkub entusiaste!

R. V.

Polymeri kultuuritehase olukorrast vestlevad Erik Alalooga, Sandra Jõgeva, Jaanika Kuklase, Martin Rünk, Tanel Saar ja Reet Varblane.      Esimene vestlusring kultuuritehase teemal peeti endise Polümeeri tehase ruumides 2005. aasta sügisel (Sirp 2. IX 2005). Siis oli just alustatud  kultuuritehase, alternatiivse polüfunktsionaalse kultuurikeskuse loomist nendes ruumides. Nüüd on Polymeri kultuuritehas suutnud ennast tõestada igati aktiivse kultuurikeskusena. Samas, augusti keskpaiku ilmus meililistidesse, suhtlusportaalidesse ja jooksis ka ajakirjandusest läbi teade, et Polymeri kultuuritehas tahetakse jätta elektrita, sest selle haldaja (omaniku suurärimehe Toomas Tooli esindaja) Brem Kinnisvarabüroo OÜ on Eesti Energia võlgnik. Ukse ees oli aga järjekordne kogu maja hõlmav festival, ikka ulatuslikum ning seekord kohe teadlikult väljapoole suunatum kui varem. 

Mis on nende aastate jooksul muutunud? Kuidas määratleksite kultuuritehast praegu? Kui kindel on kultuuritehase, kultuurikeskuse olukord just selles, suurärimehe omandusse kuuluvas, kuid sisseelatud  ja kodustatud kohas?

Martin Rünk: Polymeri tegevuses võib eraldada kahte tahku: sissepoole suunatud tahk ehk siis kunstnike ateljeepinnad, residentuur, siin paiknevate organisatsioonide kontorid ning teisalt avalikkusele suunatud üritused nagu õpitoad, näitused, performance’i-õhtud, peod jne. Majalistest on 15–30 kunstnikku, organisatsioonid nagu meediakunstnike ühing, Kunstikonteiner, tsikliklubi, hiljuti lisandunud  noorte ökoloogia klubi, rollimängijate selts, rulaklubi jpt. Loomulikult ka trükikoda.     

Tõeliselt mitmekesine seltskond. Samas  ei saa sugugi väita, et tegevus on peamiselt sissepoole pööratud, igaüks nokitseb omaette – otse vastupidi. Pidevalt toimub midagi: avatakse näitus, esitletakse raamatut, on tegevuskunsti etendus. Enamiku nende taga on Kunstikonteiner, mis on nendes ruumides tegutsenud veidi üle kolme aasta (vt Sirp 22. VI 2007). Kas kunstikonteineriga kõik on läinud nii, nagu olete tahtnud? 

Tanel Saar: Ega me ei teinudki n-ö kolme aasta plaani. Alustasime Non Grata filiaalina, nüüd on Non Grata eest läinud, oleme iseseisvad, aga sisuliselt ei ole midagi muutunud.       

Kus asute Eesti kunstigaleriide (-keskuste) maastikul?

T. S.: Eestis ei ole teist nii puhast kultuuritehast, Polymer on ainuke. Kultuuritehas võib olla erineva suunitlusega: võib keskenduda  muusikale, tantsule, kunstile. Meil on kõik esindatud. Tallinnas pretendeerivad kultuuritehaseks Kultuurikatel, Telliskivi loomekeskus, Rotermanni loomeala. Need on pigem loometööstusele suunatud paigad.

M. R.: Teised tegutsevad teistsugustel alustel, omandivormgi on teine. Kultuurikatel kuulub Tallinna linnale ja hakkab ellu viima n-ö linnaprogrammi, Telliskivi keskus on erakätes, kuid siiani toimib pigem sissepoole. Meie puhul  tuleb lähteimpulss majalistelt, kunstnikelt, meil ei ole toetavat struktuuri taga. Madis Mikkor, kultuuritehase idee üks initsiaatoritest, tuli hiljaaegu välja huvitava tähelepanekuga: Brem on meie õnn ja õnnetus. Selle tõttu, et omanik ei hooli Polymeri hoonest, oleme vabad tegutsema just nii, nagu tahame, aga meil puudub kindlus tuleviku ees.       

Milline leping on teil Bremi (ja Toomas Tooliga)?

M. R.: Tähtajatu üürileping, mille võib alati katkestada kolm kuud ette teatades.         

Küllaltki ebakindel olukord, iseäranis, kui mõelda nüüd küll lahenenud, kuid dramaatilisele olukorrale, kui teid ähvardati elektrita jätta. Peale selle olete ju seotud ka teiste institutsioonidega nagu kunstiakadeemia, kunstnikest kõnelemata, kes teevad ju plaane vastavalt sellele, kus ja millal neil näitus tuleb. Kas mingit võimalust oma tuleviku kindlustamiseks ei ole?

Erik Alalooga: Võib-olla see, et meil pole kolmekümneaastast  pangalaenu, ongi meie vaimsuse määranud. Leppisime ka siis, kui ähvardas elektri äravõtmine, omavahel kokku, et ei katkesta ühtegi käimasolevat projekti. Loomulikult arutasime, et kui peame välja kolima, siis kuhu võiksime minna, kuid praegu oleme keskendunud festivalile: pärast festivali lõppu 30. augustil tulgu või veeuputus, aga festival tuleb ära teha.

Tanel Saar: Ega see polnud esimene kord, kui  meie olukord muutus siin ebakindlaks. Kakskolm aastat tagasi levis kuuldus, et siia tahetakse teha korterelamu. Praegust olukorda, Bremi elektrivõlga ei osanud küll ette näha, sest meie arved olid kõik tasutud, aga põhimõtteliselt ei ole selles midagi täiesti ootamatut. Eks Kultuurikatla peale hakati mõtlema just seetõttu, et Polymeri staatus oli ebastabiilne. Selle teema võttis üles Madis Mikkor. On ju ideaalne teha linnaga 50aastane leping ja  tegutseda just nii, nagu õigeks peetakse. Kultuurikatla lõpptulemus on osutunud sootuks teistsuguseks. Sandra Jõgeva: Kultuurikatel on loksunud disaini- ja arhitektuuribüroode asupaigaks, suure saaliga loomemajanduskeskuseks.

E. A.: Tegelikult on meie kultuuritehas oma formaadilt unikaalne. Enamik selliseid paiku on kas skvotitud, mahajäetud hoone on üle võetud ja selle eest ei maksta midagi, või siis  on tegemist institutsionaliseeritud ettevõtmisega, millel on ranged piirid peal, mida tohib ja mida ei tohi teha. Meil on majalistele üür, mis on üsna piiri peal, et nad suudaksid seda maksta, aga samas tagab üür selle, et ükski siinsetest majalistest ei ole luuslangi löömise peal väljas, vaid et üürnikul on seda ruumi millegi tegemiseks vaja. On see kunst, bänd, galerii pidamine. Need inimesed on valmis loobuma kas või ilusast korterst, et saada siia  oma ruumi. Seda on ka tunda. Oleme saanud välisresidentidelt selle kohta tagasisidet.     

Kas seda hirmu ei ole, et mõni asjalik tegija jääb ruumist ilma, sest ei suuda maksta?

E. A.: Maksma ei pea alati rahaga, võib ka  midagi muud kogu Polymeri hüvanguks teha, kas või midagi vaimses plaanis.

Jaanika Kuklase: Bremi haldusjuht on ülipüüdlik: vähemalt tema tõesti pingutab, et Brem jääks ellu. Praegu on ka meie olemisel küll helgem noot sees.

T. S.: Võib-olla kultuuritehas sellisel kujul ei peagi igavesti kestma.

S. J.: Kuigi seda laadi draama, kas on elektrit nädala lõpuni või ei ole, on liialt väsitav, tahaks  ikka sisuliste asjadega tegeleda. Väga veider oli soome kunstnikule näituse aega reserveerida tuleva aasta veebruarikuuks, kui pole kindel, kas me siis üldse olemas oleme.

M. R.: Ellujäämisetapp, enese proovilepanek on vajalik, aga see ei saa igavesti kesta, siis on vaja jätkusuutlikku, rahastatud tasandit. Paljud tegutsevad pelgalt entusiasmist, aga seda ei suudeta kaua teha. Eks see ole igaühe ja ka kogu kollektiivi otsustada, kaua tahetakse ja  suudetakse nii jätkata.

T. S.: Kui kunstitehase algusaastail korraldati suhteliselt palju väljapoole suunatud pidusid, mis aitasid kaasa majandusliku olukorraga hakkama saamisel, siis nüüd on oleme võtnud vastu teadliku otsuse, et niisama noorte pidusid enam ei korralda. Sisuline pool on tugevamaks läinud: ükskõik, kes meil ka ei tegutse, on nad tekstiili-, meedia- või maalikunstnikud, keraamikud, kohalikud või meil ajutiselt  tegutsevad väliskunstnikud, kõik annavad oma panuse ühiseks tegevuseks.

M. R.: Polymeris toimib paljude aspektide vahel tasakaal. Aga rõhutan veel kord, selleks et professionaalse poolega edasi minna, on vaja jätkusuutlikku rahastamist. Galerist, kontorijuhataja, koristaja, meister peaksid saama palka.

T. S.: Praegu on üks inimene palgal: iga üüriline annab natuke raha, et see inimene ajaks asju,  suhtleks raamatupidajaga, kui vaja, siis aitaks projekte kirjutada.

M. R.: Kuid vaatamata kõigele on ühistegevus läinud palju orgaanilisemaks, tegevusprogramm selgepiirilisemaks, rõhk on tuntavalt kunsti peale läinud. Kuigi, kogu tegevus on tugevasti läbi põiminud. Samas vajame turvatunnet: kui vanaviisi ei saa enam edasi tegutseda, oleks hea teada, et keegi, olgu linn või riik, pingutaks ja leiaks lahenduse. 

T. S.: Ega meie seis nii hull ka ole. Kuigi me ei saa taotleda remonti või ümberehitust, võime olemasoleva ruumiga paindlikult ringi käia. Näiteks õpitoa käigus seina maha võtta, kui peaks vaja minema.

M. R.: Ernest Truely, kes koordineerib residentuuri, tegi väga ilusa spontaanse rõdu: võttis uksed maha ja saigi ühe lauaga välikohvik. 

Kas tuge saab loota vaid linnalt või riigilt? Kas Eestis ei tule kõne alla, et seda võiks teha mõni eraomanik? 

E. A.: Mitte Eestis, sest meie juhtumil peaks tegu olema kolmanda põlve eduka ärimehega. See võib Ameerika variant olla. Kultuur on natuke marginaalne valdkond, et selle abil tulu saada. Kuid mine tea, ühel hetkel võib meie tegevus hakata tunduma unikaalsena, siis võib see kõne alla tulla.

M. R.: Tallinnas ei leia naljalt vaba hoonet: linn või/ja riik on püüdnud ikka kõik, mis võimalik, maha müüa. 

Kunstikonteiner on kujunenud kultuuritehase kooshoidvaks keskmeks. Kuidas on teie suhe teiste majalistega?

T. S.: Kui me siia tulime, olime üks üüriline paljude  teiste seas, nüüd on aga kõik nii läbi põimunud, et pole mõtet rääkida, kus lõpeb ühe majalise piir ja algab teise oma. 

Kuidas tegutseb Kunstikonteineri galerii? Kui pikalt on programm ette plaanitud?

S. J.: Oleme püüdnud paindlikult tegutseda ja mitte väga pikalt ette planeerida, siiski praegu on järgmise aasta aprillini ruumid täis, kuigi detsembris on auk.

T. S.: 2007. aastaga võrreldes on galeriipinda juurde tulnud: alustasime vaid III korruse ruumides, nüüd on II korrusel mitu ruumi ning maja pealt leiab veel näitusepindu. Kui on vaja,  saab teha kolm või isegi neli suurt näitust ühel ajal, aga kui ei ole kõik ruumid näitusi täis, siis pole ka midagi katki.

E. A.: Kunstiakadeemia vabade kunstide osakond üritab tuleval aastal magistrantuuri lõpetajatele teha eraldi näituse. Üks võimalus, millest oleme rääkinud, on seda Polymeris teha. 

Kui tihedalt on Polymer kunstiakadeemiaga seotud?

E. A.: Eelkõige interdistsiplinaarse kunsti õppetooliga, mis sellest sügisest hakkab tegutsema tegevuskunstide õppetooli nime all. Oleme siin teinud rahvusvahelisi õpitubasid, III korrusel on nüüd suur must ruum, blackbox, millest saab meie osakonna eksperimentaalruum.  Selle vastu on tundnud huvi ka üks Moskva teatri seltskond. 

Kas see tähendab, et kunstiakadeemia  tudengite tegevus jõuab kergemini ka avalikkuse ette?

S. J.: Ka Kunstikonteineri galeriides olen püüdnud näidata võimalikult palju noorte kunstnike töid: kui mulle on mõni noor kunstnik huvitav tundunud, olen talle näitusepinda pakkunud. Aga noored on ka ise minu poole pöördunud, et siin näitust teha.   

Näitusetegevuse juurde kuulub orgaaniliselt ka residentuur. Kas residentuur tekkis Kunstikonteineri algatusel või oli juba varem olemas? 

 E. A.: Residentuur oli varem olemas, kuid konteineri ajal on tegevus intensiivistunud. Polymeri ja kunstikonteineri piir on olematuks muutunud: kõik, kes me tegutseme Kunstikonteineri juures, teeme iga päev midagi Polymeri hüvanguks. Ei saa küsida, mida teeb Polymer Kunstkonteineri või Kunstikonteiner Polymeri heaks. See on üks kehand.   

Mis alustel siinne residentuur toimib? Kas see kuulub mingisse rahvusvahelisse võrgustikku? Kas kunstnikud peavad maksma, et saavad siin elada ja töötada?

M. R.: Kõige õigem on sellele vastama Ernest Truely, kes koordineerib just seda valdkonda. Kogu teave meie residentuuri kohta on Internetis olemas. Kui algul tulid tuttavate tuttavad,  siis nüüd on järjest rohkem tulnud just selliseid kunstnikke, kes on meid Interneti vahendusel leidnud. Polymeri keskkond, eelkõige vaimne atmosfäär paelub väliskunstnikke.   

Kas siiani on residentuur siiski vaid kunstnike  tarvis?

M.R.: Me ei ole ranget vahet teinud, kes on kunstnik või kirjanik või tantsija.

T. S.: Oleme püüdnud paindlikud olla, et siin käiks mitmekesist rahvast. Tingimus on olnud, et resident juhataks õpitubasid.

S. J.: Meil on plaan luua ka kirjanikele mõeldud residentuur. See idee kerkis üles Soomes, kui olin seal ühel kirjandusseminaril. Aga see on algusjärgus.     

Polymeris tegutseb ju unikaalse tinalaopressiga trükikoda. Kas see toob kultuuritehasele ka midagi sisse? 

J. K.: Trükikoda tasub ise ennast ära ja toob viimasel ajal ka sisse. Miinustes me pole. Eriti oluline on see kultuuritehase iga-aastase festivali ajal, ka õpitubade seisukohalt.     

Kes on teie püsikliendid?

J. K.: Antikvariaat Raamatukoi, Tallinna Kunstihoone, EKKM, rohkem pidevaid ei ole.

T. S.: Unikaalse trükipressi kõrval tegutseb meil ka unikaalne meister Ljuda.       

Polymer on ainuke polüfunktsionaalne kultuurikeskus Eestis. Kuidas on koostöö teiste, võib-olla mitte nii polüfunktsionaalsete keskustega? Või tegutsevad kõik omaette?

E. A.: Katla ruumiprogrammi vaadates on  selge, et kunstnikel sinna ikka asja ei ole. EKKM on täiesti omaette. Ma ei käsita neid konkurendina, väga hea, et see on olemas. Koostööpakte me ei sõlmi, kõik toimib orgaaniliselt, eluliselt: kui keegi tahab midagi siin teha, siis oleme ikka avatud. Ka mujal millegi koostegemisele.

Küsinud ja üles kirjutanud 19. augustil R. V.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming