Segaste aegade küsimus

Anu Allas

Pettumine ja kriis näivad kuuluvat praeguse kunstitegemise ABC juurde.  

EKLi VI aastanäituse projekt “Kurja lilled” Hobusepea ja Draakoni galeriis kuni 10. IX, Hopi galeriis kuni 4. IX.

 

Liina Siib. Hauakaevaja. Video. 2006. Elin Kard 

 

Lugedes paari põhjalikku ja huvitavat kommentaari 1990. aastate kunsti näituse “Kogutud kriisid” kohta (Mari Sobolev, www.artishok.blogspot.com; Raivo Kelomees, Sirp 25. VIII) ja vaadates seejärel “Kurja lillede” näitust, mõtlesin, et kui mõne aja pärast hakatakse kokku võtma XXI sajandi esimese kümnendi kunsti, siis mis võiks sellelt näituselt neisse kokkuvõtetesse mahtuda, mida esindada või mil viisil meelde jääda. Õigupoolest tekitas vist päris esimese paralleeli nende kahe näituse pealkiri ja paatos. Sellega, et 1990. aastad oli segane aeg, keegi ilmselt ei vaidle. Tundub aga, et natuke liiga kauaks ja liiga sisutühjalt on käibele jäänud kunsti käsitlus- ja esitlusviis, mille kohaselt ise sügavas kriisis kunst püüab hakkama saada igasuguse orientiiri kaotanud ja samas hingematvalt palju uusi väljakutseid pakkuva eluga.

Kui praegu ringi vaadata, siis näeb küll ohtralt veidrust ja resignatsiooni, aga mitte kuigivõrd segadust. Kõik justkui saavad aru, mis toimub, keegi lihtsalt ei oska, ei saa, ei taha või ei viitsi midagi ette võtta. Visuaalne kunst on aga oma eneseloomevaevadest (kuidas teha, mida teha ja kuhupoole vaadata) küll üle saanud, kohati natuke liigagi osavalt, aga vähemalt ei ole meediumiküsimus jms konstrueeritud probleemid viimastel aegadel enam eriti häälekalt kõlanud. Kui on natukenegi tahtmist, jõudu ja õnne, siis võib pildile mahtuda ükskõik mida tehes, kuigi teatav vastutulelikkus ja vaoshoitus annavad alati omad eelised.

Ma ei taha öelda, nagu oleks “Kurja lillede” kuraator Elin Kard näituse saatetekstis kõnelnud midagi kunsti kriisist, see teema tekkis tõesti ainult võrdluses 1990. aastate kunstiga. Küll aga on juttu segasest ajast ja naudingutest, mis võiksid kibestumist, masendust ja pettumust leevendada. Erilist dekadentlikkust, pidu katku ajal, vohavat emotsionaalsust ei kohta eesti kunstis just sageli ja selgi näitusel on naudingud pigem väikesed, vaiksed ja privaatsed; kuri ja kaunis saavad enamjaolt kokku küllalt alalhoidlikul moel. Väljakutsuvamatest töödest jääb meelde Marko Mäetamme järjekordne perekonnatapuprojekt, laste mänguväljakuatraktsiooni meenutav lihapurustusmasin. (Ma ei tea, mida sisaldab Mäetamme tulevane Veneetsia näitus, aga varsti võiks sellesse järjest hullumeelsemaks ja rafineeritumaks muutuvasse kolme inimese kõrvaldamise visiooni kaasata ka näiteks rünnakrühmad, piiramisrõngad, pommikoerad jms. Mitu korda peab ühtesid ja samu inimesi tapma?) Killu Sukmiti ja Kadi Estlandi videos “Tahapanija” võetakse läbi peaaegu kõik isikud, kel Eesti kunstielus sõna- ja määramisõigus. Olgem ausad, kes telgitaguseid ei tea, seda ka ei huvita, kes teab, on ilmselt piisavalt tüdinud, et seda neljakümmet minutit lõpuni vaadata. Kui aga silmas pidada eelmainitud tulevasi kokkuvõtteid ja tagasivaateid, siis ajaloo seisukohalt on see küll suurepärane materjal (isegi kui väikesed ja tühised kobrutamised võtavad suurte sepitsetud intriigide mõõdu, igast lihtsast kohatäitmisest kujuneb deemonlik võtmeroll jne).

Kristin Kalamehe video “Igavene tuli” kõneleb elava tüdruku ja pronkssõduri armastusloost, mis lõpeb viimase õhkulaskmisega. Töö on tehtud neli aastat tagasi, kuid sattunud praegusele näitusele muidugi õigel ajal. Tuleb siiski tunnistada, et ükskõik kui suurejooneliste fantaasiatega kunstnik selle kuju ümbritseb, tegelikkusele jäävad need ikkagi alla. Kaido Ole maalil “Enesearmastus” seisab autor iseenese teisikul või teisel minal õlgade ümbert kinni hoides põlvini vees, paberlaevukeste keskel. Jaan Paavle videos moodustavad kaks meest küll kuidagi katkise või igatseva, aga ometi omal moel helge perekonnaportree. Merike Estna & Maks Surini poeetilises ja napis videos “Skatulka. Hommage to Heroines” liigub tume kangelanna ülevate helide taustal valges Kadrioru lumes, Neeme Külma videos “III” seob autor musta paelaga küünla ümber pea ja süütab selle, langeb sügavikku ja kaob. Liina Siibi töös on dokumenteeritud hauakaevajate igapäeva, esitatud see vaheldumisi fraasidega “Hamletist” ning lisatud mõningaid lavastuslikke elemente (meremehekostüümis kunstnik paneb kolpadele pähe mütse jms). Marco Laimre installatsioon koosneb luuletusest, sajandialguse avangardi vaimus loodud maalist, fotost, kus kunstnik peseb USA lipuga põrandat, ning objektist, mis on seesama lipp harjavarre otsas. Jüri Ojaveri installatsioon kujutab endast hauakivi, kuhu on sisse löödud käärid, nii et veri voolab, ja raiutud asjakohane tekst (“Nädal peale jaanipäeva lõi naine mulle käärid persse. Sinu kätesse usaldan ma oma perse”).

Kui vaadata neid teoseid ja kirjeldusi (mis ei hõlma küll tervet näitust, vaid üht valikut), siis paistab, et ehkki kunstnikud mingil viisil (kes rohkem, kes vähem) puudutavad seda ümbritsevat häda ja viletsust, millest kõneleb näituse saatetekst (lasevad ümbritseval olla oma töö taustaks, tulevad vaatajale vastu mõne koodi ja äratuntava elemendiga), siis tegelikult viib igaüks ellu oma sügavalt isiklikke kinnismõtteid, mille puhul dekoratsioonid ja rekvisiidid võiksid vabalt vahetuda. Vaatajale vastutulek kuulub ilmselt kunstniku ellujäämisõpetuse põhireeglitesse ja selle on kõik kenasti selgeks saanud. Kes teeb targemalt, kes osavamalt, kes läbipaistvamalt või lamedalt, see on iseasi. Ka mitmete teiste viimase aja nn teemanäituste puhul on olnud tunne, et mõne suure globaalse probleemi või konflikti katuse all paistab suur osa kunstnike energiast minevat sellele, kuidas ühtaegu ikkagi rongi peale saada ja samas ennast mitte päris ära kaotada. Muidugi leidub alati ka neid, kel tuleb isikliku ja ümbritseva puutepunkti leidmine välja hästi ja loomulikult, ning õnneks on alati ka mõned üksikud, kes ei lase endast mööda vaadata, olenemata sellest, kas nad on kohe esimesel tasandil mõistetavad või mitte.

Vaatamata kõlavatele pealkirjadele ja üleskutsetele tundub, et nii sel näitusel esitatud kui ka muu praegune kunst reageerib millelegi väljaspoolsele (rohkem kui pinnapealsete osutuste kaudu) siiski harva, pigem hoiab eemale. Lisaks taktikalisele osavusele on eelmisel kümnendil alanud muutumistest täiesti küpseks saanud teinegi teadmine: kunstnike ülim teadlikkus oma täielikust väljendusvabadusest ja täielikust marginaalsusest. Teha võib ükskõik mida, erilist kõlapinda sellel tõenäoliselt ei ole – ja ei juhtu ka midagi. Tundlikkus ja peenemad eritlused ilmnevad ikkagi väga isiklike küsimuste juures, suurematest probleemidest võib üleüldise võõrandumise tuules korra üle käia (on siis midagi öelda või mitte), vastutad aga lõpuks ikka ainult iseenda ees.

Kui tulla tagasi alguse juurde ja küsida, mis “Kurja lillede” näituselt võiks mahtuda tulevastesse kokkuvõtetesse, siis… Ma ei tea, eks aeg näitab. Ilmselt enamik osalevatest kunstnikest ja ilmselt mitte päris nende töödega. Küll aga paistab teadmine segasest ajast (kuigi paljudel osalejatel polegi mingi teistsuguse aja kogemust), pettumisest (jumal teab milles, kõiges) ja igavesest kriisist juba kuuluvat kunstitegemise ABC juurde, need on kätte antud nagu kunagi pliiats ja paber. Küsimus on selles, kas on tahtmist, oskust ja julgust neile kriisidele siis natuke pikemalt ja sügavamalt mõelda või kas on ehk tahtmist, oskust ja julgust mõelda hoopis millelegi muule.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming