See mitmekülgne moeillustratsioon

Moeillustraatori tagasihoidliku nimetuse taha peitujad on sageli just ideede generaatorid ja teostajad.

Kaarin Kivirähk

Näitus „Uus Põhjamaade moeillustratsioon II” tarbekunsti ja -disainimuuseumis kuni 27. IX. Kuraator Toomas Volkmann, koordinaator Helen Saluveer ja graafiline disainer Tuuli Aule. Kunstnikud Marju Tammik,

Anu Samarüütel, Britt Samoson,

Kätlin Kaljuvee, Laura Laine,

Annu Kilpeläinen, Riikka Sormunen, Jarno Kettunen, Cecilia Carlstedt,

Stina Persson, Daniel Egneus,

Sara Andreasson, Liselotte Watkins, Naja Conrad-Hansen, Mia Marie Overgaard, Mads Berg, Lisa Grue, Esra Roise, Natalie Foss, Magnus Voll Mathiassen ja Hans Christian Oren.

Vaade näituselt, esiplaanil Cecilia Carlstedti tööd.

Vaade näituselt, esiplaanil Cecilia Carlstedti tööd.

Toomas Volkmann

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi esimese korruse saali astudes näeb moeillustratsioonide huviline kõigepealt kontrastses värvivalikus punast jõulist naist, särgil kiri „Tommy Annika“. Brändisemiootika tundjad noogutavad vaikivas arusaamises pead – puna-sinisekirju märk ei viita ainult Pipi sõpradele, vaid ka USA rõivabrändile Tommy Hilfiger. Matsakaid iludusi jagub veelgi – see on rootsi kunstniku Sara Andreassoni bakalaureusetöö, žanriks kriitiline moeillustratsioon. Andreasson jutustab oma normikriitiliste illustratsioonidega hilisest Matisse’ist ja popkunstist mõjutusi saanud kunstnikukäekirjas tänapäevaseid lugusid. Niisiis hajuvad kõikvõimalikud eelarvamused moeillustratsioonist kui vaid sõrmpeeni neiukesi kujutavast kommertsžanrist juba esimesel sammul.

Kust moeillustratsioon tuli ja kuhu kadus? Olid ajad enne „Ameerika supermodelli“ sarja ja mitmekümneleheküljelisi kõrgmoebrändide reklaame, mis praeguse tavana juhatavad sisse kõik suuremad moeajakirjad. Need olid ajad, kui kulukate fotosessioonide aset täitsid glamuursed moeillustratsioonid. Moeillustratsioonide kõrgajaks peetakse kahtlemata 1920. – 1930. aastaid, kuigi mõnel pool jätkus nende kasutamine laialdaselt ka pärast sõda. Näiteks Eestis, kus nõukogudeaegsetest Siluettidest võib leida hulgi moejooniseid ja -illustratsioone. Läänes hakkasid moetoimetajad 1950. – 1960. aastatel rohkem panustama fotograafidesse ja modellidesse, moeillustratsioone peeti ajale jalgu jäänuiks. Aga samamoodi nagu teater ei surnud pärast kino leiutamist ja maalikunst pärast fotot, ei juhtunud midagi hullu ka moeillustratsiooniga. Vastupidi, nagu maalikunst vabanes pärast fotograafia leiutamist kohustusest tõetruult inimesi jäädvustada, avanesid ka moeillustratsiooni maailmas uued väljavaated. Kahanes vajadus ülitäpselt jäädvustada kleidilõikeid, oluliseks sai vormiga mängimine, kunstnikukäekiri ja omapärane idee.

Mis on siis moeillustraatori igapäevatöö? Näitusel esindatud kunstnikud on enamasti seotud mõne moetööstuse elemendiga: ajakirja, moemaja või kosmeetikafirmaga, luues nii illustratsioone kui ka reklaame. Paljude illustraatorite teeneid vajatakse ka reklaamis väljaspool moodi, näiteks Stina Persson on teinud koostööd Coca-Cola ja Absolut Vodkaga. Siiski tundub, et ka moetööstusel on aina suurem huvi võita endale veelgi laiemaid ringkondi ning minna aja nõudmistega kaasa. Meie kaasaegne naine ei ole üldjuhul enam 1950ndate koduperenaine, kes otsib moeajakirjast viisakalt vormistatud järgmise hooaja lõikelehti. Näiteks üks peavoolu moeajakirju Elle liigub silmanähtavalt feministlikus suunas (Elle UK detsember 2014 number oli feministlik väljaanne, samuti on ajakiri loonud teemaviite #ELLEfeminism). Vogue tundub olevat eesmärgiks võtnud pigem kunsti- ja kultuurihuvilise publiku kaasamise (eraldi kunstide osa ajakirjas). Seetõttu võib arvata, et ka lihtsalt kenasid modelle kujutavatest fotoseeriatest enam ei piisa. Moeillustraatorid on tavalistele naisteajakirja teemadele lisanud omapäraseid, põnevaid lähenemisnurki. Niisiis on moeillustraatorite kanda jäänud üsnagi vastutusrikas roll ning kuigi Kätlin Kaljuvee ja Britt Samosoni teosed tulevad näitusevaatajatele tõenäoliselt tuttavad ette, justkui ajakirjadest Mood ja Anne ja Stiil, võiks nende ja välismaa autorite teeneid kohalikus ajakirjanduses rohkemgi ära kasutada.

Uus Põhjamaa. Näituse pealkiri vihjab kunstnike geograafilisele või pigem kultuurilisele ühtsusele – ning oh seda rõõmu, et ka eestlased on sel korra õilsate põhja rahvaste hulka loetud! Alles see oli, kui Reformierakond soovis Eestist teha uut Põhjamaad. Nüüd oleme selleks saanud, vähemalt korraks disaininäitusel. Kuraator Toomas Volkmann peab moeillustraatorite puhul tähtsaks nende meisterlikku käsitööoskust: ajal, kui kunstnikud tegutsevad tihti hoopis arvutis, on moeillustraatorid truuks jäänud pliiatsile ja paberile. Siit sünnib ka üks moeillustratsiooni paradoksaalsus: „Olles ühelt poole kaasaega peegeldav müügitugi, jääb see konservatiivselt kindlaks kogu euroopaliku joonistuskultuuri põhiväärtustele.“ Nii kirjutab Volkmann kuraatoritekstis. Sama mõtet võib tõlgendada aga ka nii, et illustratsiooni kommertslikkus sunnibki kunstnikku valima traditsioonilise žanri – seda on lihtsam müüa kui mõnd esteetika piiridega mängivat postinternetšedöövrit. Ning teatud mõttes „müüb“ paremini ka teadmine, et kunstiteos on loodud käsitsi, autentse auraga. Romantiline idee originaalsest kunstiteosest ja selle igavikulisest tähendusest püsib tarbija teadvuses kindlalt nagu aamen kirikus.

Tublid tüdrukud. Põhjamaade moeillustraatorite näitusel on töid ka kunstnikelt, kes oma tegevust vaid reklaamide ja illustratsioonide loominguga ei piira. Võtame kas või Eesti kunstnikud. Britt Samoson on töötanud moeajakirjade toimetajana ja loonud oma kollektsioone samamoodi kui moekunstnikud Marju Tammik, Anu Samarüütel ja Kätlin Kaljuvee. Või siis Sara Andreasson, kelle portfoolio sisaldab erilaadseid projekte, ebaharilikest materjalidest mööblidisainini ja abstraktsete digipiltideni. Nüüdiskunsti ajakirjas Frieze on moeillustraatorite buumist kirjutanud ajakirja Gentlewoman peatoimetaja ja disainiteadlane Penny Martin. Martin toob välja, et maailmas, kus multitasking on pigem reegel kui erand, on moeillustraatorid sageli ka fotosessioonide kunstilised juhid, stilistid ja disainerid korraga. Ja muidugi ka illustraatorid. Ühesõnaga – hirmuäratavas masinavärgis nimetusega lääne moetööstus on moeillustraatori tagasihoidliku nimetuse taha peitujad sageli just tegelikud ideede generaatorid ja teostajad. Martin tõdeb ka, et nagu ikka, on sellised „tublid tüdrukud“ (sest moeillustraatorid, ka käesoleval näitusel, on sageli naised) just need põnevate ideedega, aga alahinnatud kõigeoskajad, keda tuleks meesdisainerite ja -fotograafide valitsetavas moemaailmas väga tähelepanelikult jälgida.

Moeillustraatorite palkamine suurte ajakirjade poolt, nende tegutsemine aina laiemates valdkondades, näiteks ka tänavamoe või moe-show lavataguse üles visandamisel, räägib seda keelt, et moetööstus on lugematutest fotolavastustest tüdinenud ja ihkab midagi värsket. Moeillustratsiooni aina suurem levik näitusesaalidesse ja kataloogidesse (muuseas, ka selle näitusega kaasneb kataloog) on samuti põnev tendents, rääkimata kunstioksjonite kasvavast huvist moeillustratsioonide vastu. Toomas Volkmanni kureeritud näitus pakub publikule kena ülevaate sellest, milliseid huvitavaid illustraatoreid tegutseb meie lähinaabruses ja kodumaal. Kokkuvõtteid ja järeldusi seal meile ei pakuta: las need tekivad vaataja peas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar