See ei ole see

 

Foucault? eesmärgiks on viia asjad ja meid endid pealesunnitud ?korra? seisundist mängulisse võnkeolukorda. Üks tont käib mööda Eestimaad, igavese interpretatsiooni tont. Ta on võtnud väikese punase raamatu kuju ja levib salajasi teid pidi, otsekui haihtuv piibusuits. Mina lugesin kõnealuse tondi ilmumisest juhuslikult novembri Tegelikkuse Keskusest, kuid ilmumisele vaatamata pole ta esil, kättesaadav. Raamatupoodides seda ei müüda, isegi virtuaalsetes mitte, mu filosoofiat õppivate sõprade jaoks on  uue Foucault? raamatu ilmumine siiani üllatus. On see läbimõeldud reklaamitrikk, ootuste üleskruvimine enne turu üleujutamist? Loodan siiski, et ehk on tegu hoopis loomingulise aktiga, väljaandjate taotlusega viia raamatu sisu ja vorm kooskõlla. Kui teose sisu kõneleb ühemõtteliste otsustusaktide vastu (nimetamise tautoloogiline võim: see on see), siis olgu vormgi ebamäärane, viirastuslik. Õigupoolest ei sobi Foucault sugugi raamatupoodi või raamatukogusse, seal tuleb ta tahes-tahtmata lahterdada, mingile temaatilisele riiulile asetada, milline lõpetatus vägistab tema loomingu erakordsust. Seega peab jääma kahtlus, kas see väikeseformaadiline punane ese, mille Sirbi toimetaja mulle postiga saatis, on ikka Foucault? raamat ?See ei ole piip?? Paraku eeldab kirjanduskriitika üht võimumängu, enesedistsipliini vormi ? tuleb alistuda ratsionaalsele diskursusele. Sestap unustame kõik eelneva ning oletame selguse huvides, et raamat on raamat on raamat.

Kõnekas vaikus

?See ei ole piip? esindab marginaalset minimalismi ?Avatud Eesti raamatu? ja ?Ajalugu. Sotsiaalteadused? sarja kõrval (vrd ka Nietzsche ?Antikristusega?). Ei mingeid tõlkija kommentaare ega järelsõnu, ainult tõlge ise. Säärast puhtust pole võimalik saavutada isegi kultuuriajakirjades, ikka topib toimetaja tõlgenduse otsa, kui keeldud, tellib kelleltki teiselt. Muidugi ei ole alasti teksti esitamine lugejasõbralik, aga on?s meil alust väita, et raamatud peavad olema lugeja vastu sõbralikud (alistuvad, end avavad, prostitueerivad jne). Modernistlik kirjandus ja kunst keelduvad olema pelgalt vahend millegi olulise edastamiseks, tekstid ja pildid vabanevad mõistetavuse sundusest. XX sajandi teise poole prantsuse mõtlemine hakkab sellisele loomele sekundeerima, Foucault?l pole siin mitte viimane roll. Raamatus ?See ei ole piip? saab kokku paar parajaid: mimesis?e vastu mässav sürrealistlik kunstnik René Magritte ja Lääne ratsionaalsust genealoogiliselt lahkav Foucault. Kas sobib siis tõlkijal-kommenteerijal pöörast tõlgitsusorgiat rikkuda?

Eks mõtlejad ole kunsti alati tõlgendanud. Klassikaliselt üritas filosoof kunstiteose Mõtet välja voolida, kuid nüüd, mil ?teos on saanud õiguse tappa? (Mis on autor: 159)1, saab tõlgendusest kas igavene diskursiivsusekehtestamise mäng (samas: 170) või siis haamer nihilisti käes, põrmustamaks viimaseidki (võlts)tähendusi. Ometi kehtib minu arvates isegi dekonstruktivistliku kriitika kohta Heideggeri ütlus, et just mõtleja vajab luuletajat (e kunstnikku, luule on Heideggeril kõigi kunstide ürgvorm). Põhjus on lihtne: kui kunstis on Mõtte hülgamine selgelt esil (igaüks tajub Joyce?i erinevust realismist), siis filosoofia on alati olnud hämar, terve mõistuse seisukohast mõttetu distsipliin. Pole lihtne lugejale selgeks teha, et nüüd käib hämar mäng erinevuse, mitte identiteedi nimel ? selleks vajabki mõtleja kunstniku abi.

?Hulluse ja arutuse? ilmumise järel kiibitseti ohjeldamatult selle ümber, mida, miks ja mis järjekorras tuleks tõlkida. Naiivse läänelikust võimutahtest läbi imbunud lugejana, kes ühtegi võõrkeelt perfektselt ei valda, sooviksin vähemal Foucault? puhul kõike ja kohe! Eks ole natuke nukker, et eesti keelde on jõudnud vaid üksikud Foucault? lühematest artiklitest, aga mahuka kogumikuni pole jõutud. Samas on potentsiaalset läbimüüki arvestades iga tõlge omamoodi kangelastegu. Lootust edaspidiseks annab tõik, et kõnealuse raamatu sisekaanel ei tehta juttu ühegi fondi toetusest  ? järelikult ei sõltugi avaldamine ainuüksi bürokraatlike instantside armulikkusest.

Kunstiteose algupäratus

Foucault? ?See ei ole piip? keskendub René Magritte?i samanimelise maali analüüsile. Maalil on kujutatud ülimalt realistlikult piipu, mille all (maali pinnal, mitte allkirjana) asub kujundit ründav sõnum ?See ei ole piip?. On näha, et maali paradoks valmistab Foucault?le tõelist naudingut, võimaldab tal analüüsida ühtaegu nii sõnade/asjade kui ka reaalsuse/jäljenduse (originaali/koopia) suhteid. Et jõuda üha pöörasemate hüpoteesideni, võtab Foucault samas vaatluse alla ka teise Magritte?i maali ?Kaks saladust?, kus esimese maali paradoksi on laiendatud: piip ja kiri on asetatud raami, ?maali maalis? ning raami kohal kõrgub veel üks tohutu piip. Topeldamine ning tõik, et Magritte?i maalil kasutatakse näitavat asesõna see, vallandavad lõputu tõlgitsusmängu seeria. Asjaolu, et tekst ja kujutis teineteisele vastu räägivad, võimaldab Foucault?l meile mitmel moel demonstreerida, et asjad ei võrdu sõnadega, puudub võimalus nähtu ja sõnastatu identiteediks (kaudselt tõestatakse seega ka võimalus jõuda mis tahes metafüüsikani). Kujutise ja teksti lähedus maalil viib Foucault? mõtted kirjamärkidest tehtud piltidele, kalligrammide juurde (vt lk 9 jj). Me ei saa korraga näha kalligrammis pilti ja teksti, me kas loeme või vaatame. Sõnad ei ole asjad.

Huvitaval kombel sekundeerib Foucault? kirjutamisviis tema sõnumile. Maale interpreteerides (raamat ei piirdu mainitud kahe maali vaatlusega) kirjeldab ta neid põhjalikult, kuid ometi ei tekita need kirjeldused nägemust, pilti, vaid hoopis ängistava tunde pildi puudumisest, vajaduse maal kõrvale võtta (kunstivõhikuna ei olnud ma ühtegi kirjeldatud Magritte?i maali varem näinud ning kogemus ei saanud kaasa mängida). Veelgi rõhuvamalt tuleb see puudumine esile Foucault? Velazqueze tõlgitsuses ?Las Menias?2.

Kuna eestikeelses raamatus on ainult mõned illustratsioonid (meenutame: tekst ei pea enam olema inimese teener!), siis soovitaksin seda lugedes mõni Magritte?i pildiraamat kõrvale võtta; hästi sobib ka venekeelne ?ketserlik?, illustreeritud ja põhjaliku järelsõnaga tõlge. 3

Piip lõpmatuseni

Esmapilgul tundub, et Magritte?i maali valitseb lihtne vastuolu: kujund näitab üht, kiri väidab vastupidist. Sel juhul oleks tegu lihtsa võimuprobleemiga: kes keda? Kuigi Foucault tematiseerib oma analüüsis ka võimu temaatika (nimetamise võimu vastu, lükata kõrvale asju nimetava õpetaja sõrm, vt lk 26), pole tema eesmärgiks õhutada Parmenidese vahetegu: on või ei ole? Tekst Magritte?i maalil lausub SEE? ? me võime aga tuua esile lõputuid variante, mille kohta antud asesõna võib käia. Kas kujutis ei ole piip (?Kahe saladuse? puhul veel kumb neist?) või ei ole sõnum ise, need kirjaread, piip jne (vt lk 20 jj). Siinkohal saaks Foucault? käsitust episteemide ajaloolisusest pruukida ta enese vastu: mõtleja esitab sääraseid tõlgitsusi, mis toetavad tema eesmärki võtta pildilt identiteet (lk 63), käivitada samalaadsuste seeria, simulaakrum (lk 52). Ometi võime leida ka seletusi, mis säilitavad pildi-teksti kooskõla (näiteks, et kunstnik on maalinud piibu mulaa?i, mitte piipu, ja annab sellest teada) või rõhutavad kahe tõlgitsuse võitlust (nt olen kujundi nägemisest mõjutatud ja loen teksti lohakalt, lugedes välja ?see on piip?). Muide ? võrgulehel, kus Magritte?i pilte vaatasin, oli maali pealkiri moondunud lihtsalt ?Piibuks?!4 Võitlus tõelise ilma vastu pole sugugi võidetud!

Foucault soovib asendada kunsti sarnasuse (originaali kujutamine) samalaadsusega (erinevate figuuride lõputu võrk, simulaakrum). Jätame kõrvale küsimuse, kas tõlkes kasutatud eestikeelsed sõnad ?sarnasus/samalaadsus? kannavad seda erinevust, mida Foucault silmas peab. Püstitame hoopis küsimuse, miks mõtleja lemmikuks osutus just Magritte, kelle tööde efekt seisneb tavaliste asjade asetamises võimatutesse seostesse (nt kaminast välja sööstev rong), mitte aga mõni radikaalsem kunstnik, kes lõhub oma töödes igapäevase ruumi sootuks. Vastuse leiame, kui loeme uuesti Foucault? 1963. aasta teksti ?Keel lõpmatuseni?.5 Foucault? eesmärgiks pole tappa, vaid vabastada, viia asjad ja meid endid pealesunnitud ?korra? seisundist mängu võnkeolukorda. Ei tasu end petta lasta  kirjakohtadest (mitte)piibu-raamatus, kus ülistatakse eituste kuhjumist (lk 26, ?Mitte kusagil pole piipu?, lk 25), räägitakse eimiski peegeldumisest (lk 58) ? eesmärgiks ei ole vaikus, puhas erinevus, vaid samalaadsuse lõputu ümin. Kirjutada, et mitte surra?

Just selles punktis erineb Foucault mõtlemine Derrida omast ja läheneb hermeneutikale. Lõpetame selle mõtiskluse paari küsimusega, mis ei leia vastamist, vaid jäävad kirbe piibusuitsuna õhku hõljuma. Esiteks hermeneutiliselt: kas saame Magritte?i abil väljuda originaali-koopia suhtest samalaadsuse vabamängu ? kas siis kunstnik oma originaaltöid ei signeerinudki? Viimaks fenomenoloogiliselt: kui oletame, et viibime lõputute interpretatsioonide universumis, siis kas pole sümptomaatiline, et Foucault analüüsib lauses ?See ei ole piip? nii põhjalikult sõna SEE varjundeid, ignoreerides täiesti mõistet ON?

 

1 Foucault, M. Mis on autor. ? Vikerkaar, nr 11-12, 2000. Lk 156 ? 172.

2 Foucault, M. The Order of Things. ? London: Routledge, 2000. P. 3 ? 16.

3 Foucault, M. Eto ne trubka. ? Moskva: Hudo?estvennõi ?urnal, 1999.

4 http://www.worldartsales.net/sample/magritte.htm

5Foucault, M. Keel lõpmatuseni. ? Vikerkaar, nr 3, 1993. Lk 32 ? 49.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming