“Scripta manent” on meie regioonis ainulaadne üritus

Reet Varblane

Köitekunstist kõnelesid “Scripta manent’i” korralduskomitee liikmed Sirje Kriisa, Lennart Mänd, Rene Haljasmäe ja Tulvi-Hanneli Turo. Rahvusvaheline köitekunstinäitus “Scripta manent III. Maailma parim asi” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 2. X.

Mis eristab tänavust “Scripta manent’it”  varasematest köitekunsti väljapanekutest?

Sirje Kriisa: Teema: tänavune “Scripta manent” on üles ehitatud 7 – 15aastaste eesti laste kirjutatud juttudele ja luuletustele.

Lennart Mänd: Lastelooming, üldse lasteteema väärib märksa rohkem tähelepanu. Palju on räägitud kultuuri, kunsti muutumisest, kuid märksa vähem sellest, kuidas tulevased kultuuritarbijad, lapsed ise on muutunud.

S. K.: Esimese valiku tegi Leelo Tungal: ta saatis meile kolmeteistkümne aasta jooksul Sten Roosi konkursile ja ajakirjale Hea Laps saabunud ja ära märgitud eesti laste kirjutatud sada muinasjuttu, millest omakorda tegime lõpliku valiku.

L. M.: Lõpliku valiku tegijate seas oli nii köitekunstnikke kui ka lapsi – tubli kolmandik valikutegijatest olid erinevas vanuses lapsed.

Kas olete ise valikuga rahul?

L. M.: Selle trükisega me ei püüa anda mitte mingisugust hinnangut lasteloomingule. Pigem püüame anda ülevaate sellest, mida lapsed kirjutavad. See oli päris huvitav lugemine. Selgelt on näha, mismoodi on meedia ja arvutimaailm tänapäeva lapsi mõjutanud.

S. K.: Kuigi tekstide aluseks on võetud klassikalised muinasjutud.

Rene Haljasmäe: Mõnel puhul sarnanevad need lood arvutimänguga.

L. M.: Neile lugudele on iseloomulik, et paljude sündmuste põhjused on jäänud kirjeldamata, just nagu arvutimängudes. Praegu kasutavad lapsed sootuks rohkem meedia pakutud valmisobjekte.

Kuidas kunstnikud selle mõttega kaasa tulid?

L. M.: Näis, et algul tekitas see mõte paljudes võõristust. Oodati pigem klassikat, nagu see oli eelmisel korral, kui köide tuli teha Jaan Kaplinski ja Doris Kareva luulekogule. Kuid kui järele mõeldi, siis pakkusid lastelood kunstnikele märksa laiemat mängumaad. Köitelahendused ei pidanud olema klassikalised, vabadust oli enam.

S. K.: Kuna lubasime ka illustratsioonid teha, siis oli mängumaa veelgi laiem.

Kui tihe oli žüriisõel?

L. M.: Reglemendi järgi on näitus üles ehitatud nii, et kõik, kes osalusmaksu tasusid, said trükitud raamatupoognad, millest tuli teha köide, kui oli soovi, võis ka illustreerida. See köide võis olla ka raamatuna kasutatav objekt. Žürii koosnes seitsmest liikmest: sinna kuulusid raamatukujundaja Jüri Kaarma, lastekirjanik Leelo Tungal, disaini- ja tarbekunstimuuseumi projektijuht Ketli Tiitsar, kunstiteadlane Inge Teder, välismaalastest Jeff Clements ja Adam Larsson.

S. K.: Žüriid juhtis EKA õppejõud Lennart Mänd.

Miks just selline koosseis?

L. M.: Jeff Clements on maailmas väga tuntud vanema põlve köitja ja pedagoog, Larsson esindab pigem nooremat põlvkonda, kuid nad mõlemad on suure kogemusega õpetajad ja kunstnikud-raamatuköitjad ning restauraatorid. Nad on hästi kursis kõige maailmas toimuvaga. Žürii  seitsmest liikmest vaid kaks osalesid žürii töös ka viis aastat tagasi.

R. H.: Need nimed andsid ka kogu üritusele kaalu: neid žüriiliikmeid tunti maailmas ja meie üritusega tuldi hea meelega kaasa, neid usaldatakse ja respekteeritakse.

Kas töid laekus palju?

L. M.: Kuna ekspositsioonipinda oli piisavalt, siis me ei olnud situatsioonis, et kellegi tööd oleks tulnud välja jätta lihtsalt selle pärast, et need ei meeldinud mõnele žüriiliikmele või et need ei oleks ära mahtunud. Mõned tööd jäid välja tehnilistel põhjustel: need polnud kas piisavalt hästi teostatud või polnud kasutanud etteantud sisu. Saja kolmekümnest on väljas sada kakskümmend seitse tööd. Žürii ülesanne oligi vaadata, et tööd vastaksid nõuetele ja valida välja kolm Kuldraamatut – meil ei ole rahalisi preemiaid ja me ei tõsta esile ühte, kõige paremat raamatut – ja kakskümmend ergutuspreemiat. Seekordsed Kuldraamatud jäid kõik Eestisse: need pälvisid Külli Grünbach-Sein, Kaire Olt ja Jaana Päeva.

Kui vaadata auhinnatud töid, kas võib tuua välja midagi, mida žürii on eelistanud? Kas kolm Kuldraamatut on ülejäänud töödest peajagu üle?

R. H.: Kõrge tasemega hakkas silma jaapanlaste koolkond. Teiste puhul arvan küll, et pigem mängis kaasa žüriiliikmete subjektiivne maitse.

L. M.: Kui sama seltskond oleks pidanud kuu aega hiljem valiku tegema, siis võib-olla oleks eelistatud hoopis teisi töid. Raske oleks olnud eelistada ainult ühte tööd, sest väga häid töid oli tõesti palju.

R. H.: Hea köite puhul mängivad kaasa nii tehniline teostus kui põnev materjal.

See on rahvusvaheline köitekunstinäitus. Kuivõrd tähtis on tänapäeval eksklusiivne köidetud raamat? Olime ju 1970ndatel ja 80ndatel ülimalt uhked oma nahakunsti ja köitekunsti üle.

S. K.: Tegelikult just tollal raamatut tehniliselt ei köidetud, ainult kujundati kaasi. Isegi meie kunstiajaloos kirjutatakse raamatuköidetest, kuid tegelikult pandi kaaned valmissisule ümber. Raamatut kujundati kas nahas või mõnes muus materjalis.

R. H.: Tollal tehti nahkehistööd.

L. M.: Praegu teame, kuidas tehnoloogia loob kompositsiooni, annab võimalusi. Raamat on kolmedimensiooniline objekt: oluline on, kuidas raamat suhtleb materjali kaudu, kas raamat on kerge või raske, kas soe või külm, kas seda saab voodis lugeda või tuleb spetsiaalselt istuda laua taha. Köide ongi inimese ja raamatu vahendaja, raamatu lisaväärtus.

Kellele on  eksklusiivne, spetsiaalselt köidetud raamat mõeldud?

S. K.: Selline raamat kunstiobjektina on mõeldud kõikide raamatusõprade jaoks. Meie väljendame ju oma kunsti mõtet raamat kaudu, nagu maalikunstnikud teevad seda maali, skulptorid skulptuuride kaudu jne.

Lasteloomingust ja kunstnike visioonidest sündis sümbioos, unikaalne köide, mille ülesanne on pakkuda publikule üllatust teostuste ja tõlgenduste mitmekesisusega, lõputute kujundusvõimalustega selles nii konservatiivseks peetud kunstis, kui seda on köitekunst.

Selle üritusega soovime näidata kõrgetasemelist köitekunsti, samas ka  pöörata tähelepanu kirjutavale lapsele, kes tahab ning on võimeline loovalt mõtlema. Eesmärk on ergutada noort näitusekülastajat mõtisklema kultuuri mitmekülgsete avaldumisvormide ja sellega seoses elu püsiväärtuste üle.

Tulvi-Hanneli Turo: Raamat kui objekt avaneb ju ikkagi alles siis, kui seda puudutada ja lugeda, ainult vaatamisest ei piisa. Näitusel ei saa seda küll teha, aga raamat on interaktiivne objekt.

Kuidas siis raamat vaatajani jõuab? Vaataja saab seda vaadata ju ikkagi ainult läbi klaasi?

L. M.: Eks nii mõnegi teise rakenduskunsti objektiga ole sama lugu: ka tekstiil eeldab puudutust või moekunst kandmist. Raamatuköide on mõeldud inimesele, kes oskab raamatut nautida. Eksklusiivne köide väärtustab raamatut ja muudab selle iseseisvaks kunstiobjektiks.

Mida ikkagi tähendab praegusel ajal hea raamatuköide? Kas saab tuua välja kunstnikke rohkem köitnud suundumusi?

T.-H. T.: Uute materjalidega eksperimenteerimine: enese proovilepanek, kui see õnnestub, siis tulemus on tõesti uhke. Üks väga mehelik töö on Manne Dahlstedti köide: ta on kasutanud titaani, lisanud värvinüansse.

S. K.: See on Karolingide köite kohutavalt põnev edasiarendus.

Kuivõrd laste mõttemaailma muutumist on suudetud edasi anda uute põnevate materjalide ja tehniliste nippide abil?

L. M.: Minu meelest on Dahlstedti köites vägagi sees laste mõttemaailm: külmus, vahendatus, nurgelisus, urbanistlikkus, distantseeritus. See kujundus ei jutusta otseselt midagi ja ega need lood ka ei jutusta. Nende lugude struktuuris on tunda koomiksi ülesehituse lihtsust, nappust. Tänapäeva lapsed  ei ole lugenud pakse raamatuid nagu “Robinson Crusoe”, aga nad on kõik näinud filmiversioone.

Kas võiks veel mõne näitusel eksponeeritud teose esile tuua?

R. H.: Mulle meeldib Kaia Lukatsi muinasjutuportfell: kaantest oli moodustatud kott, oskuslikkus galanteriis annab võimaluse ennast suurepäraselt teostada ka raamatu puhul.

L. M: Jaapanlase Eri Sakai köide võib olla küll ükskõik millisele raamatule tehtud, kuid köite tundlikkus on omaette klass. Vahvaid asju on palju: Ingrem Pihla illustratsioonid on kinnitatud lehtedele nagu pabernukud. Ühe Kuldraamatu võitja Kaire Olti ülimalt perfektne raamat mõjub väga terviklikult, illustratsioonid, veerulaiused on raamatugraafiliselt paigas. Mulle meeldib veel väga Christina Svenssoni roosade sukkpükstega köide: hirmus vaimukas, üks mängulisemaid lahendusi.

S. K.: Svenssonil on jah vahva jaburalt nailon-roosa kujundus! Mulle meeldis, et Lennart Mänd on Marko Mäetamme graafikat lõikunud ja uuesti kokku pannud. Sobib teemaga.

L. M.: See on ju see, mida lapsed ka teinud on: võtnud klassikalised muinasjutud ja pannud need oma tahtmist pidi kokku.

Teil on eraldi rubriik “tudengite tööd”. Kuidas olete tudengite töödega rahul ja mida võiks nende hulgast esile tuua?

R. H.: Tudengite tööd on juhendatud tööd, see võis olla ka põhjus, miks need tööd on üldiselt head. Hea õpetaja tagab hea tulemuse.

Mida ise loete tänavuse “Scripta manent’i” kõige väärtuslikumaks kogemuseks? Ega see ju viimaseks ei jää?

T.-H. T.: Arvud räägivad iseenda eest: kui eestlasi oli 75 ja välismaalasi 55, siis juba selle tõttu tasub jätkata. Kui see ei oleks huvi pakkunud, siis poleks ju osaletud. Meid juba usaldatakse. Tuleb jätkata.

R. H.: Ega kvantiteet pole ju eesmärk, eesmärk on tasemel üritus: kataloog, kodulehekülg, konverents, õpitoad, omavaheline suhtlus.

S. K.: “Scripta’de” kohta võib julgelt öelda, et tegemist on maailmatasemel üritusega; seda on välisosalejad rõhutanud. Tänavusel näitusel osaleb 17 riiki.

L. M.: Meie regioonis pole olnud kedagi, kes oleksid suutnud korraldada samasuguse kaliibriga näitust. Ei Baltimaadel, Skandinaavias ega ka Saksamaal. Sellised näitused on toimunud kas Itaalias või Prantsusmaal.

Mis väljund on meie heatasemelisel köitekunstil Eestis? Üks asi on rahvusvahelisel areenil esineda ja auhindu noppida, teine on ju kodune areen? Kas meil Eestis on vaja köitekunstnikke?

S. K.: Suur osa meie köitekunstnikest on leidnud ju argielus rakendust: nad teevad nii  kunst- kui ka reaköiteid,  restaureerivad. Nõudlus on olemas. Raamatukogu töö kõrval teen vabal ajal pidevalt ka eratellijale tööd.

Mis saab noortest? Kas neile jätkub tööd?

L. M.: Eks igas valdkonnas on vaja läbi lüüa. “Scripta manent” on ju ka noortele kontaktide võimalus: neid märgatakse, kutsutakse väljapoole esinema, kursusi läbi viima. Kataloog on kasulik infovahend. 

Kas elektroonika pealetung ei söö raamatut välja?

L. M.: Elektroonika pealetungi tingimustes  on eksklusiivne raamat seda enam hinnas, just unikaalse objektina.

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming