Savannivaade koduaknast

Kaarel Tarand

Kui valge mees XVI-XVII sajandil Põhja-Ameerika rannikult sisemaa poole liikuma hakkas, vaatasid talle seal vastu kenad ja turvalised poolavatud maastikud, midagi looduspargilaadset. Neid oli inimkäsi aastasadade jooksul kujundanud kaudselt, mõistlikus ja stabiilses kõrvutielus suurte veistega, kelle tegevus hoiab parasvöötmes alles püsivalt poolavatud maastikutüübi. Piisoneid nagu ka suuri veisekarju Aafrika savannides ei loe  me siiski pargiarhitektideks ega teadlikeks loodusekujundajateks rohkem kui inimesest 6 miljonit aastat tagasi lahknenud inimahviharu andekamate järeltulijate, šimpansside maalivaid isendeid (kelle „maale” küll isegi oksjonitel edukalt müüakse) kunstnikeks. Piisonite puudumine (massimõrva tagajärjel) kujunes aga oma aja suurimaks keskkonna ümberkujundamise projektiks USAs. Kuid milleks kaugete maade kauged ajad,  ka Eestis on lausa üle-euroopalist toetust nautivaks tegevusalaks kujunenud looduslike parkide ehk ranna- ja puisniitude korrashoid suurte veiste abil. Seal, kus pole veiseid ja pole sekkumist, on endise põllu- ja karjamaa viimase kahe kümnendiga enda kätte haaranud tulevase ürgmetsa alge.

Ühtlase ja majanduslikus kasutuses poolkultuuristatud maastiku pidamiseks on Eestis liiga vähe inimesi ja energiat. Me ei suuda oma lemmikloodust  pidada tervel maal, seetõttu peame piirduma väikeste kultuurisaarekestega keset metsikust – parkidega. Eesti pargikultuuri alguses oli situatsioon mõnevõrra teistsugune. Mõisasüdamed asusid viljakamate põllumaade keskel, üldjuhul ikka lagedal, mitte metsa varjus või veeres. Lagealad mõisate ümber pidid kasvama koos rahvastiku kasvuga, mille kõrval põldude tootlikkus püsis ühtlaselt kehval tasemel.  Pargikultuuri ajaloo uurijad võivad küll väita, et parkide rajamine mõisate ümber lähtus absolutismist või valgustusfilosoofiast ja kunstikavatsusest, kuid selle kõrval ei tohiks unustada ka puhtpraktilisi argumente nagu vari ja kaitse. Selle peale, et haljastus pakub tuulevarju kevadiste ja sügiseste liiva- ning talviste lumetormide vastu lahtiselt põllult, polnud raske tulla. Et hekid kujutavad endast suurepärast tõket loomakarja teel (mis pealegi 

ei mädane ega lagune nagu puust karjaaed), oli samuti juba muistsest ajast teada. Kui piirduda pargikunsti uurimisel kunstiteaduse või dendroloogia seletustega, jääb meil kardetavasti suur osa saladusest igavesti teadmata. Park paradiisina meie peas eksisteerib universaalselt, haridusest ja kultuurikogemusest sõltumata, nagu omapärase maailmakuulsa eksperimendiga „Maailma kõige ihaldatum maal” tegid kindlaks kunstnikud  Vitali Komar ja Aleksandr Melamid¹. Inimese kunsti-instinkti evolutsiooniliste lätete uurija Denis Dutton kirjutab: „Pleistotseeni ajastikus oli elukeskkonna valik üks elu ja surma määravamaid küsimusi, ja emotsionaalne ükskõiksus maastike suhtes on evolutsiooniliselt sama ebatõenäoline nagu ühelt poolt ükskõiksus madude, ohtlike kuristike või mürgiste toitude suhtes ning seksi, väikelaste, magusa ja rasvase toidu suhtes teiselt.“² 

Teisisõnu, asudes mõtlema pargist, peaksime alustama savanni-hüpoteesist³, inimese eellase kohanemisest kuivema ja vähem metsastunud elukeskkonnaga. Maastikutüüpi ses hüpoteesis iseloomustab väikeste rohumaade vaheldumine varjavate puu- ja põõsagruppidega; vesi kas nähtaval kohal või siis aimatavana kaugemal vaateväljas; avatud vaatekoridorid horisondini ühes või enamas suunas; märgid linnustiku ja loomastiku olemasolust;  taimestikuline mitmekesisus, sh eriti õis- ja viljakandvad taimed. Erilise vaevata võib kõiki neid tunnuseid pidada ühe korraliku kui mitte barokkpargi, siis inglise oma tunnusteks küll. Niisiis, evolutsioonipsühholoogia väidab, et park kui ideaalmaastik meie peas hakanud kujunema mitte mõnisada või mõni tuhat aastat tagasi, vaid ammu enne inimese eellase lahkumist savannialadelt.

Dutton hoiatab,  et sellest tulenevalt peab ka kunstikriitika lähtealuseks olema arusaam evolutsioonist, mitte mõni abstraktne teooria. Isevalitsuslik riigikord on uusaja ajaloos võimaldanud loodusseadustest mööda vaadata ja suure kuluga teha teoks peaaegu võimatuid ja seetõttu ajas ebapüsivaid tahtmisi (meie kohalik näide on Kadrioru lossipark). Rahvavalitsuslik kord, mis omaenese väitel toetub tõestatavatele teadmistele (mille hulka kuulub evolutsiooniteooria,  mitte aga õpetus võimu jumalikust päritolust), võimaldab küll pargi rajamist nüüdki, kuid võttes aluseks rahva tahte ja majanduslikud võimalused üldises eelistuste pingereas, samuti mängureeglid, mille meile seavad ilm, kliima, ökoloogilise jalajälje arvestamine.

Selles kontekstis on mõisaparkide pehme hooldamine (ja taluparkide rajamine) maal kasutamisväärt võimalus, puude-põõsasteta „haljasalade” rajamine  linnasüdamesse (nagu Tallinnas Harju tänaval) kulukas mõttetus ja katse ehitada barokki Kadriorgu XVIII sajandi mõtteviisi ja jooniste järgi meeletus, energeetiline ja ökoloogiline võimatus. Pargikunsti kõige pikemaks kõrreks jääb Eestis igas olukorras puisja rannaniit, savann meie kultuurimälus. Kaarel Tarand

1 Kunstnikud tuvastasid rahvaküsitluse abiga paljudes riikides, et haridustasemest või rahvuskultuuri  eripärast sõltumata eelistavad inimesed kõikjal sama tüüpi maastikumaali, lähemalt http://awp.diaart.org/ km/

2 Denis Dutton, The Art Instinct, Oxford University Press, 2009, lk 26.

3 Hüpoteesi järgi oli inimese eellane sunnitud kuivemaks jäänud kliimas toiduotsingul ette võtma pikemaid retki, mis kujundas eelistatuks liikumise kahel jalal. See omakorda oli tööriistade kasutuselevõtu eelduseks, kuna käed olid jäänud vabaks.