San Sebastian ja kuraatoriprojekt ?Manifesta?

REET VARBLANE

Intervjuu kuraatorite Massimiliano Gioni ja Marta Kuzmaga Hito Steyerl. November. 2004. DVD.

Septembri lõpuni on Baskimaal San Sebastianis avatud Euroopa biennaal ?Manifesta?, seekord juba viies. Vaatamata Baskimaad ümbritsevale ohtlikule salapärale, on ?Manifesta? meile lähemale tulnud. Just võimaluse tõttu, et järgmine, kuues Euroopa biennaal, toimub kahe aasta pärast Tallinnas. ?Manifesta? nõukogu kuulutas San Sebastiani näituse avamisel, et 2006. aasta biennaal läheb siiski Küprosele Nikosiasse, kuid eeltöö oli tehtud: Tallinn võeti rahvusvahelisel kunstiareenil vastu kui potentsiaalne suure kunstiürituse korraldaja ning meilegi ei tundu ?Manifesta? enam mõttetu tondina.

?Manifesta? pole maailma kõige tähtsam kunstisündmus, kui praeguses olukorras, kus üha rohkem olulisi kultuurisündmusi sünnib provintsis, üldse on mõtet midagi tähtsuse järjekorda panna. ?Manifesta? on oma eluõigust tõestanud, kuigi üleeuroopalise linnast linna rändava üritusena on seda märksa hõlpsam elus hoida kui mõne väikelinna nagu Rauma või Mossi veetud kunstisündmust. ?Manifesta? näiline demokraatlik korraldus jätab võimaluse, et igaüks, kes on ennast kuraatorina näidanud, võib saada ka selle kunstisündmuse kuraatoriks ning igaüks, kes on kunstnikuna midagi korda saatnud, avatud ja eksperimenteerimisaldis, võib võimalikule ?Manifesta? kuraatorile silma jääda. Kuid ?Manifesta? on kuraatoriprojekt ning selle õnnestumise või läbikukkumise tagab ainult kuraator: tema mõttepaindlikkus, tegevusosavus, empaatiavõime, kunstikonteksti valdamine, soov oma kunstnike eest hoolitseda.

Tänavused kuraatorid on Marta Kuzma ja Massimiliano Gioni. Kuzma on Ameerika taustaga välisukrainlane, kes 1990ndail, kui töötas Kiievi Sorosi kunstikeskuse juhina, käis 1997. aastal ka Saaremaa kunstibiennaali avamisel. Praegu on ta vabakutseline kuraator, aga töötanud Washingtoni kunstiprojektide keskuses, juhatanud New Yorgi rahvusvahelist fotokeskust, andnud loenguid Pariisi Ecole des Beaux Arts?is. Gioni on Milano Trussard?i fondi juhataja. Viimasel Veneetsia biennaalil kureeris ta Itaalia noore kunsti näitust ?Tsoon?, aga on olnud ka Flash Art?i Ameerika toimetaja. Mõlema biograafiasse kuulub terve rida rahvusvahelisi kuraatoriprojekte ning oma kunstnikke, kellega nad töötavad, keda mõistavad ja promovad.

Üks vähestest spetsiaalselt ?Manifestale? tellitud töödest, Hito Steyerli video ?November?, käsitleb terrorismi, kuid mitte abstraktses vormis, vaid kunstniku lähedase sõbra Andrea Wolfi kaudu. Sakslanna Wolf tapeti 1998. aastal Ida-Anatoolias kui kurdi terrorist. Steyerli kummaliselt jõuline ja mitmekihiline töö ei suru midagi peale, kuid on selgelt stereotüüpse keelekasutuse ning mõttemallide vastu. Video mõjub sissejuhatusena ja ka võtmetööna. Seal on poliitilist kuulujuttu, kultuurimaastikku, identiteedi võimu, Potjomkini küla, lavastatud maatriksit ? kui nimetada mõned kuraatorite võtmemõisted, mille tähendus ning vettpidavus tuleb välja ainult kunstnike tööde kaudu.

Mida tähendab San Sebastian teile, rahvusvahelise kultuurisündmuse, Euroopa uut tüüpi biennaali ?Manifesta? kuraatoritele?

Massimiliano Gioni: Kuldkala. (Naerab). Teine metafoor, mida võiks San Sebastiáni kohta kasutada, on minek pimedusse, et asjad nähtavaks saaksid. Linnal on kaks nime: Donostia ja San Sebastian. Seegi tähendab juba midagi. Sellest linnast mitte ainult saa, vaid lausa tuleb kahes keeles rääkida, seda tuleb kahte moodi kirjeldada. San Sebastian pakub lõpmata hulga tõlgendamise viise: kuurort, kaasaegne linn, vanalinn. On ka sellega kokku kasvanud Pasaia, vaene, lagunenud, täis kontraste. Püüdsime teha kõik, et hoiduda kultuurilisest turismist, et kunsti kaudu süüvida selle paiga olemusse, seda avada, luua sinna paralleelset reaalsust.

Marta Kuzma: Mul on siin peaaegu kaks aastat korter. Tunnen ennast juba nagu kodus. Tegelikult ma ei saagi öelda, et see või teine maa või linn on mu kodu, olen elanud nii paljudes kohtades.

San Sebastian on keeruline paik ? nii sotsiaalselt, majanduslikult, poliitiliselt kui psühholoogiliselt. Olen hakanud aru saama, kuidas Baskimaa funktsioneerib, varem ma seda ei teadnud. Baskimaa saab suure osa oma sissetulekust maksudest, turismilt, see kõik jääb siia. Suur osa sellest rahast kulutatakse kultuuri arendamisele.

Kas baskid rõhutavad oma kultuuri ? see on meie, see on võõras, hispaania kultuur?

M. K.: Kultuur on identiteedi oluline osa. Baskid saavad sellest suurepäraselt aru, seetõttu on ka traditsioonidel nende elus suur tähendus, ilmselt suurem kui Euroopa suurriikides. Olen tõesti õnnelik selle võimaluse üle, et tean sellest kohast rohkem kui üks eurooplane, ameeriklasest kõnelemata. Oleme ju kogu seda maad harjunud Hispaaniaks nimetama, aga Baskimaa on midagi muud.

Kas pisut mütologiseeritud ettekujutus Baskimaast kui terroristlikust, ohtlikust, vastuolulisest, kuid uhkete sõltumatute inimestega maast, on tõsi või ainult kaunis legend?

M. K.: Baskimaa kui stereotüüp on poliitiline manipulatsioon, see on kasulik olnud Hispaania suurtele parteidele. Kuid ETA on reaalsus, ei või iialgi teada, kes on selle organisatsiooni liige, kes mitte. See pole lihtlabane terroristide grupeering, vaid keeruline kooslus. San Sebastianis võib kõikjal näha grafitit, nii selle organisatsiooni kui ka lihtsalt baskide visuaalset eneseväljendust. Seal kohtab igal sammul politseid.

Kuidas suhtute Brenneri performance?isse pressikonverentsi ajal? Kunstnikku, kes käitus kuursaali tunginud terroristina, kuigi vaikse ja distsiplineeritud terroristina, kes näitas saalis viibijatele silti ?Surm võõrastele!??

M. G.: Leian, et sellisest banaalsusest pole vaja üldse rääkida ega sellele tähelepanu pöörata, sest tähelepanu on ju Brenneri eesmärk. Baskimaa on kõrgendatud julgeolekuga maa. On asju, millega ei tohi nalja teha.

Kas puutusite kokku baski kunstiga?

Milline see on?

M. K.: Parim baski nüüdiskunsti väljendus on Arteleku kunstikeskus, mida tutvustati ka ?Manifesta?le? sõitnutele. Keskuse tegevus on eneseteadlik, see mitte ainult ei koonda, vaid püüab ka igati soodustada eksperimentaalset kunsti. Nad on teadlikud ka sellest, et baski kunstnikud käsitlevad tänapäeva maailma teisiti, kui seda tavaliselt tehakse. Seda on märgata ka Casa Cirizas väljas olevas D. A. E. rühmituse videos, mis on 1963. aastal valminud Nestor Basterretxea ja skulptor Jorge Oteiza filmi ?Operatsioon H? edasiarendus. See on omamoodi väljakutse traditsioonilisele kunstile, selle eksponeerimise viisile, aga ka selle väärtustamine. Ideaalne skulptuuri dekonstruktsioon.

Mida tähendab ?Manifesta? teile, iseäranis pärast kureerimise isiklikku kogemust?

M. G.: 56 suurepärast kunstnikku, kellega sain koos veeta haruldase nädala. Kõik need arutelud, vestlused, vaidlused. Rääkimata vapustavast meeskonnast. Olen varem olnud seotud Veneetsia biennaaliga, kuid nii hiiglasliku mehhanismi juures ei jõudnud kellegagi kohtuda, üksteist tundma õppida. San Sebastianis tundsime end ühise perena. Siia juurde loomulikult veel sajad vabatahtlikud, meid aidanud noored sansebastianlased. Minu käest on tihti küsitud, mida annab ?Manifesta? San Sebastianile. Just need sajad vabatahtlikud on kõige õigemad inimesed ütlema, mida selline suurüritus nende linnale tähendas. Kuid mitte ainult neile: tänaval kõndivad inimesed näevad kõikjal valge-roosasid ?Manifesta? lippe.

M. K.: ?Manifesta? on eelkõige linna projekt: linn on soovinud seda kunstisündmust. Teine tasand on kuraatori tasand. Kuraatoritele pole ette antud mingeid reegleid, et nad peaksid kutsuma igalt maalt ühe või kaks kunstnikku. Kunstnikud on kuraatorite vaba valik.

Õige, ?Manifesta? on kuraatoriprojekt: nõukogu valib kuraatorid ja nemad valivad kunstnikud. Kuid samas on ?Manifesta?t? algusaegadest peale esitletud kui uut tüüpi Euroopa kunstisündmust, tähtsat ja olulist. Ning kõik ootavad, et nende maa kunstnikud oleksid ?Manifesta?l? esindatud. Mäletan, et Ljubljanas kritiseeriti kuraatoreid, sest kõrvale olid jäetud näiteks nii suure maa nagu Ukraina kunstnikud, väiksematest kõnelemata. Ja mäletan, kui eelmisele Frankfurdi ?Manifesta?le? ei valitud Eestist kedagi, siis minu kolleegid, kes tutvustasid kuraatoritele meie kunstnikke, tundsid ennast süüdi, et ilmselt polnud osanud neid kõige õigemini välja pakkuda. ?Manifesta? on idee järgi kuraatorinäitus, kuid samas oodatakse sellelt kogu Euroopa kunsti kaasamist. Kuidas kommenteerite neid ?kääre??

M. G.: Ikka ollakse rahulolematud, kui keegi teine valitakse ja sind kõrvale jäetakse. Me pole kunagi väitnud, et see, mida San Sebastianis näha saab, on parim, mida üldse Euroopast leida võib, et see on uue põlvkonna kunst. Ei ole nii, et kui sind pole sellel näitusel, siis pole sind olemas. Siin on palju head kunsti ja palju suurepärast kunsti jäi ka välja. ?Manifesta? ei ole kvaliteediproov, see tuleb meelde jätta. Meie püüdsime ise vaadata võimalikult palju ja võimalikult erinevat kunsti ja siis sellest valik teha. Kuid me ei pidanud silmas maade ja rahvusliku kunsti esindatust. ?Manifesta?l? näha olev peab resoneeruma selle paigaga. Loomulikult pidime tegema valiku ja valikut on alati raske teha.

Ikka kiputakse ennast ja oma maad teistega võrdlema. Mida mõtlete Külli Kaatsi projektist?

M. G.: Kuna meid oli kaks kuraatorit, siis jagasime maad omavahel, sest mõlemad ju kõikjale ei jõudnud. Enne lõpliku valiku tegemist arutasime omavahel, missugused kunstnikud peaksid näitusel olema. Marta valis Külli Kaatsi. Külli töö on ebatavaline. Üldse jäi meie tähelepanu orbiiti palju kunstnikke, kes olid loonud oma keele, oma maailma. Keel on ju üks peamisi identiteedi, kontakti, kommunikatsiooni saavutamise komponente. Baskimaal kasutatakse ju kõrvuti baski ja hispaania keelt, keelte paljusust kohtame kõikjal Euroopas.

Idee kohaselt näeb ?Manifesta?l? just seda kunsti, mida praegu tehakse, kuigi on arusaadav, et spetsiaalseid projekte pole eriti palju võimalik tellida. Praegusel näitusel on väljas aga õige mitu tööd 1970ndatest, isegi 1960ndatest; see, mis kuulub lähikunstilukku. Miks?

M. K.: Praeguses kunstisituatsioonis kohtab palju kunstnikke, kes kasutavad just 1960ndate ja 70ndate kunstikeelt. Uus põlvkond on küll näinud tollast krestomaatilist lääne kunsti, kuid Ida-Euroopa kunst on neile avastamata maa. Kui meie näitus on üles ehitatud ida ja lääne teljele, vastandamisele ja ühendamisele, siis peame teadma, millest kõik on alguse saanud.

Kui liikuda siin ühest kohast teise ? San Telmo muuseumist Kubo Kutxa kuursaali, sealt Koldo Mitxelenasse, siis akvaariumisse, siis Pasaia vanasse kalavabrikusse Casa Cirizasse, siis mahajäetud paadikuuri Ondartxosse ?, kas olete arvestanud ühe või teise paiga eripära? Kuidas olete ekspositsiooni kokku pannud?

M. G.: Koldo Mitxelenas sattusime vaimustusse raamatukogust. Sinna panime need tööd, mis käsitlesid afaasiat ? mälu, ka keele kaotamist ja taastumist. Tööd, mille sisuks laiemalt murdumine, millegi/kellegi kaotamise seisund. Ka seal eksponeeritud Viktor Almipijevi ja Sergei Viðnevski ning Andrea Faciu poeetilised videod käsitlevad ju sama seisundit. Kultuuriline identiteet kujuneb kõikvõimalike väärtuste, rahvuslike ja internatsionaalsete, ettekujutuste, müütide jne. veidra segu tulemusel. Aga see on seotud ka kodu ja sissetungi probleemiga: kus on kodu, kes on kolonisaator, keda on koloniseeritud, kellel on õigus nii-öelda kodu käsitleda, kes kuidas seda kirjeldab, mõtestab.

Kubo Kutxa kuursaali kui kogu linna kõige futuristlikumasse hoonesse panime tööd, mis tegelevad tuleviku, tulevikuillusiooni loomisega. Juba hoone mõõtmed vajasid avarusetundega töid.

San Sebastianis küll vähem, aga siiski, kerkib sama probleem, mida kritiseeriti teravalt neli aastat tagasi Ljubljanas, et väljas on väga palju pikki videosid. Siinne Jevgeni Jufiti video kestab rohkem kui tunni, Eyval Sivani ja Michel Khleiri Palestiina ja Iisraeli konflikti käsitlev video isegi ligi kolm tundi. Kuigi, see oli väga põnevalt põimitud dokumentaaljutustus. Sellegipoolest ei jõudnud seda lõpuni vaadata. Kas sellise ajalise kunsti õige koht on suurtel kunstisündmustel nagu ?Manifesta??

M. K.: Ma ei näe probleemi. Tänapäeva kunst nõuab aega. See aeg tuleb võtta. Video on kõrgtehniline kunst, selleta ei saa tänapäevast näitust teha. Ma pole kindel, kas Jufiti videot peab lõpuni vaatama, isegi selle fragmendid pakuvad nauditavat Peterburi nekrorealistide kunsti atmosfääri (Jufit on üks nekrorealistide asutajaliikmetest). Selle juurde võib ikka ja jälle tagasi pöörduda ja ikka midagi leida. Mida kauem sa aga nende tööde juures oled, seda suurema elamuse saad.

Aga kas laiem vaatajaskond on valmis aega maha võtma ja nendesse töödesse süvenema? Ega ?Manifesta? pole ju mõeldud ainult ajakirjanikele ja professionaalidele, keda avamisel näha võib?

M. K.: Ma arvan, et ajakirjanikud ei malda kõike korralikult vaadata, tavakülastaja võtab aja maha ja vaatab. Olen kindel, et San Sebastiani elanikud külastavad ?Manifesta?t? mitu korda: seal ei näe nii suuri näitusi just väga tihti. Olen kindel, et meie näitus on traditsiooniline. Eile avastasin ühe ajakirjaniku San Telmo muuseumis joonistusi vaatamas ning ta oli hämmastunud, et nii konservatiivsest meediumist võib ka elamuse saada.

Järgmine ?Manifesta? tuleb Nikosias, mitte Tallinnas. Nikosia ja San Sebastian on erinevad linnad, kuid poliitilise olukorra teravuse mõttes on need sarnased paigad.

M. G.: Ma ei tea, ma pole kunagi Nikosias käinud, olen vaid sellest kuulnud. Kuid ma pole käinud ka Tallinnas, ainult Riias ja Vilniuses. Ühe asja saime siin San Sebastianis selgeks, iseäranis baski kunstnike abiga. Kui tegime eeltööd, siis loomulikult meie esimene mõte oli seotud äreva poliitilise situatsiooniga, kuid ? ja seda tuleb ka Nikosias arvestada ? kõik ei ole poliitikaga seotud.

M. K.: Olen Tallinnas mitmel korral käinud ja olen Tallinnast vaimustuses. Tallinn on hea ?Manifesta? koht. Selline kunstiüritus mängib alati paremini just väiksemas linnas. Seda näitas ju Frankfurdi kogemuski.

Mis on San Sebastiani ?Manifesta? eripära, kui võrrelda eelmiste biennaalidega?

M. G.: Püüdsime anda kunstnikele rohkem ruumi, ka vaimses mõttes. Oleme kindlad, et ?Manifesta? ei ole ainult noorte kunstnike areen või võimalus. Oleme teinud kõik, et tööd oleksid hästi eksponeeritud, ka tehniliselt. Püüdsime hoiduda ?Manifesta? halbadest stereotüüpidest ? noore segase kunsti manifestatsioon. Mitte just segase, vaid kunsti, mis ei hooli sellest, kuidas see esitatud on, sest kunstnik on noor, ambitsioonikas. Me laenasime osa töid isegi muuseumidest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming