Samovari ja nüüdiskunsti sümbioos

Voronja galerii edu üks põhjusi on väga hea kuraatorite valik.

REET VARBLANE

Näitus „Comeback“ Voronja galeriis kuni 13. IX. Kuraator Mari Kartau, kunstnikud Priit Joala, Jan Kaus, Marianne Männi, Piia Ruber, Hanno Soans ja Tarvo Kaspar Toome. Galerii asub Tartumaal Varnjas Kesk tänav 22. Avatud kolmapäevast pühapäevani kella 12–18.

Mari Kartau „kadunud kunstnike“ hulgas tehtud küsitluse visualiseering on suurepäraselt vanausuliste küla traditsioonilisse keskkonda sobitatud.

Mari Kartau „kadunud kunstnike“ hulgas tehtud küsitluse visualiseering on suurepäraselt vanausuliste küla traditsioonilisse keskkonda sobitatud.

Aron Stern

Voronja galerii on tõusnud lausa komeedina Eesti kunstitaevasse. Kaili Kase ja Raul Oreškini eragalerii Peipsi-äärses vanausuliste külas Varnjas Sibulatee lõpus tegutseb alles teist suve, kuid sealsed näitused, Kiwa kureeritud „Ajutine valitsus ehk Nelikend aastat punki“ möödunud ja Mari Kartau kureeritud „Comeback“ sel suvel on suutnud äratada tähelepanu ka suurtes päevalehtedes. Poolsada kunstnikku hõlmanud Eesti punkkunsti ajaloo ja ka praeguse tõlgenduse puhul on see mõistetav, sest kui muusikas ja vahest ka kirjanduses on punki kui nähtust puudutatud, siis kunstis on see jäänud avastamata maaks. Aga et Mari Kartau koostatud kuue kunstniku, kes „on kunagi olnud head kunstnikud, kuid kes pole ammu kunsti teinud või vähemalt sellega avalikult üles astunud“ väljapanek on pälvinud siiani küll uudisenupuna vaata et enamiku ümbruskonna maakonnalehtede tähelepanu, rääkimata päevalehtedest ja teistest uudistekanalitest, on lausa uskumatu. Kui veel mõelda, et paari nädala jooksul on galeriid külastanud (näitus avati 27. juunil) üle kaheksasaja inimese, on see lausa ime. Tallinna kesklinna galeriide nüüdiskunstinäitusel käib keskeltläbi sama palju külastajaid.

Voronja galerii edu üks põhjus on väga hea kuraatorite valik. Kiwa ei ole mitte ainult suurepärane multitalent, vaid igati kõrgvormis tegija, kes oskab ka igasuguse meediaga ringi käia, ehk siis suurepärane imagoloog. Pluss igati õigeaegne ja lausa loogiline teemavalik tema enda ja Terje Toomistu paari aasta taguse Eesti hipikultuuri väljapaneku kontekstis. Ka Mari Kartau on 1990ndate keskpaigast peale, kui ta Eesti nüüdiskunsti areenile astus, õigel ajal õigeid asju esile toonud ja lausa esile kutsunud. Ta on teinud seda isepäiselt, tihtipeale keskjoonest kõrvale astudes, nii-öelda valitsevate hoiakute peale sülitades. Enamgi veel: temagi on olnud igati värvikas tegelane, kelle professionaalsel teel on olnud mitmeid pööranguid. Meedia esimestes reaktsioonides ongi just kuraatori isik üles nopitud ja tema kaudu tema kureeritud kunsti esitletud.

Ka Mari Kartau teema ehk siis see, miks 1990ndate keskpaigas või ka 2000ndate algul edukalt kunsti tulnud ei ole sinna jäänud, on praegu vägagi relevantne. 1990ndate keskpaik kui täiesti teistsuguse kunstihoiaku, -mõistmise, -esteetika kinnistumine ehk siis sõna otseses mõttes murdepunkt tuleb just tänavu veel mitmel korral kõne alla. EKKMis avatakse Anders Härmi ja Hanno Soansi kureeritud „1995“ ja sügisel fotokuu raames vaatleb Anneli Porri Tartu kunstimuuseumis Eesti fotokunsti arengut rõhuasetusega paljuski samuti „ülbetel 1990ndatel“. Mari Kartau „kadunud kunstnike“ hulgas tehtud küsitluse visualiseering on suurepäraselt vanausuliste küla traditsioonilisse keskkonda sobitatud. Just see sobitatus osutab aga oma kummalisel viisil vanausuliste ja kunstnike positsiooni analoogiale ehk sobimatusele oma aja ühiskonda. Kui vanausulised hoidsid kinni traditsioonidest ja olid liiga vanamoelised, siis Kartau „kadunud kunstnikud“ olid pigem omas ajas liiga uuemeelsed. Mida see aga tähendab XXI sajandi algul, kui urbanistlikust eluviisist väsinud intellektuaalid eralduvadki ääremaale ja elavad seal (kas või ainult suviti), arvestades küll pieteeditundeliselt sealset elukorraldust, kuid toovad „suletud“ keskkonda globaalse maailma ideid, on juba iseküsimus.

Küsimus tekib aga „Comeback’i“ valiku puhul: miks ikkagi just need kuus kunstnikku, sest pressitekstis sisalduv vastus, et „päris palju oli neid, kes näituse ettepanekule eitavalt vastasid“, ei rahulda ikka küll. Kui väljapanek juba „Tagasitulekuna“ pealkirjastada, siis oleks loogiline olnud võtta ette kaks või kolm kunstnikku, tuua mõned tööde näited nende kunstielus osalemise ajast ning lisada mõni tuttuus teos. Ideaalis hakatagi siis kuraatorina nendega tegelema ja viia nad nii-öelda suurde, rahvusvahelisse kunsti. See oleks comeback. Ülejäänute kohalolek aga tagada veel enam läbi mõeldud, kõikvõimaliku dokumentaalse materjaliga varustatud kuraatori oma installatsiooniga. Just sellega, mis on Mari Kartaul põhimõtteliselt olemas, aga mis oleks vajanud tibake edasiarendamist.

Ega näitus ei ole iseenesest halb. Mõned on kohe väga head tööd. Minu enda eelistus on Marianne Männi installatsioon ja Piia Ruberi fotod. Aga ka teistele ei ole midagi ette heita. Ja, mis kõige olulisem, kõigile töödele saab tekitada uhke tõlgenduse, mis paneb need teosed adekvaatses kontekstis tõesti elama. Sellele on osutanud ka kuraator oma tekstis. Ainult et praegusel juhul need teosed ei täienda üksteist, ei loo dialoogi või on see siis liiga lõtv ja kunstlik. Praegu on see nagu tilluke ülevaatenäitus.

Igal juhul on Mari Kartau teinud kaks äärmiselt vajalikku asja. Oma installatsiooniga on ta tõstatanud mitmeid tõesti olulisi küsimusi, mis ei puuduta mitte ainult kunstitöötajate, vaid igasuguse valdkonna inimeste õigusi. Tema algatusel on loodud kuus huvitavat teost, mis on mõnes teises kontekstis uuesti eksponeerimist väärt.

Voronja galerii edu teine põhjus on ülimalt mõnus ja hubane keskkond. Seda ei oleks omanike Kaili Kase ja Raul Oreškinita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming