Saatchi „Newspeak” – metropol defineerib meie keele?

Jaan Elken

Charles Saatchi, Briti meediakanalite suuromanik, kollektsionäär ja galerist on ilmselt üks enim uue kunsti käekäiku mõjutanud inimene Suurbritannias ja maailmas. Tänavu kümneseks saava Tate Moderni kõrval on just Saatchi King’s Roadil asuvates suurepärastes ruumides tegutsev, muuseumi mõõtu galerii olnud see institutsioon, kust saadeti maailma omaaegne YBA (Young British Art). Saatchi galerii 1997. aastal produtseeritud legendaarne  „Sensations” („Aistingud”) sai aga hüppelauaks, mis kinnistas Hirsti, Chapmani, Emini, Quinni, Turki, Wallingeri, Ofili jpt maailma nõutavaimate kunstnikunimede hulka. (26. juunini on East Endi West Cube’is lahti suurepärane Marc Quinni gender-blender’i skulptuurinäitus, kus on väljas hübriidsete seksuaalorganitega hüperrealistlike pronksskulptuuride sari „Adam ja Eva”, lisaks tribuuttööd popikuningas  Michael Jacksonile.)

Näitusel „Newspeak: British Art Now Part 1” („Uus kõnepruuk: Briti kunst nüüd. I”) on eksponeeritud valdavalt 1970ndatel sündinud suhteliselt vähe tuntud briti kunstnike, eelkõige maali- ja installatsioonikunstnike loomingu esimene valik. Kogu ekspositsioon oli juba väljas Peterburi Ermitaažis 2009. aasta oktoobrist kuni selle aasta jaanuarini. Vene lüli on Londoni kunstiturul sedavõrd märgatav, et  isegi kui Peterburi ei oleks oluline kultuurikeskus, on Suurbritannias elavate vene ülirikaste arv kunstikaupmehe vaatevinklist piisav põhjus, et maailma geopoliitiliselt ja turupõhiselt adekvaatsemalt kajastada. Saatchi viimased suurekspositsioonid on esitanud kõrgetasemelise ülevaate nii Hiina, Lähis-Ida, Ameerika kui India kunstist ning andnud Evening Standardi kriitikule Brian Sewellile põhjust nuriseda, miks Tate Modern pidas oma sünnipäeva  rohkem XIX sajandisse kuuluva (küll kassahitiga) Paul Gauguini suure retrospektiivnäitusega. Ammu ei ole uudis, et A-kategooria kunstimesside ning tippgaleriides pakutava ning kunstimuuseumide nüüdiskunsti osakondade piir on hägustunud.

Teistpidi on suur vaatajate hulk oluline mõlemale: nii võibki soliidsetes muuseumides kohata verinoorte kunstnike eksperimenteerivat uut kunsti, kunstihoonetes ja galeriides näidatakse aga meelsasti  retrospektiive ja museaalse suunitlusega ekspositsioone. Ka Kumu sellesuvise V korruse võimukalt kureeritud maaliekspositsiooniga on üritatud trende kehtestada ja defineerida uuemat maalikunsti (sarnaselt Saatchiga), kuid jäädud – v. a Jaan Toomiku (kes pole ei noor ega uus) veenev saal – katkendlikuks ja pidetuks. Saatchi „Newspeak’il” tulevad kunstnike egod suurepäraselt välja. Kuigi regulaarselt Londoni kunstimaastikul silma peal hoidnule midagi  rabavalt uut seal pole, on näitus selligipoolest üks värskemaid ja senise meediakära vääriline. TV-mängu formaadis 3000 taotleja hulgast (žüriis Tracey Emin, Matt Collings, Kate Bush, Frank Cohen) näituse osavõtupääsme kui lohutusauhinna võitnud Eugenie Scrase esitas „kõigest” puunoti lömastatud raudvarbadest piirdeaia fragmendi (koos puunotiga). Kõikide arvustuste lemmik on aga galerii suurima ja kõrgeima ruumi enda alla võtnud  rohkem kui 300st häälekõvendajast tehtud veidraid helisid tootev mehaanilise klaveriga liidetud John Wynneli installatsioon, milles olevat rohkem ülevust kui Rachel Whitereadi ettevõtmises, kui too Tate Moderni turbiinisaali valgest plastikust kastijäljenditega täitis.

Karla Blacki hiigelinstallatsioonid türkiissinisest paberist ja aprikoosikarva mahevärvidega pläkerdatud pakkeplastkiledest demonstreerivad, kuidas rämpsu eksklusiivse  luksusena pakkuva kunstniku esteetiline kõrgvorm kõik muud konnotatsioonid seljatab, tulemus aga lummab, ühegi hinnaalanduseta. Eesti installatsioonikunstist oleks otsekui esteetiline mõõde ja peenendumine seni lahus hoitud – tundub, kui mõttes inventuuri teen. Jonathan Baldocki rituaalsete fantaasiaportreede silikoonlisandite ja patsipunutistega naisenäod mõjuvad realistliku modelleeringu ja klaassilmade tõttu piisavalt verd tarretavana,  et vältida nendega üheaegselt samas ruumis pikemat viibimist. Lynette Yiadom Boakye’ soolisest ja rassilisest aspektist (eranditult mustad naised, kontrastiks rühmaportree meestest) kantud groteskidel oleks justkui Marlene Dumas’d miksitud uue neurootilise realismiga. Brittidel ei ole koloniaalmineviku eest pääsu! Pablo Bronsteini (osalenud muuhulgas 2006. aasta Tate’i triennaalil) metafüüsilised  arhitektuurijoonised on hullumeelse püsivusega teostatud ülitäpsed, aga nii-öelda absoluutselt tarbetud fantaasiaarhitektuuri pildid, ümber eksklusiivsed väärispuust autoriraamid.

Tulevikumälestused, pealegi veel XVIII sajandist! Sama „kohatud” ja peaaegu kohe selgeks võtva mõjuga olid ka Ged Quinni hiigelformaadis maastikumaalid. Poussini või Claude Lorraini võtmes absoluutsetele, aga XVII sajandi originaalide halva maitsega koopiatele oli  lisatud mõni varemetes motell, kino või taevast alla tuleva lennuki rusud. „Dad with Tits” („Tissidega issi”), kus kujutatud poolnülitud portreefiguuri, on patoloogiline, nekrofiilne kui ka sisenduslik, magneetiline. Kui miski siia ritta sobiks, siis Sohos asuvas Riflemakeri galeriis (mida üheski viisakas galeriide nimestikus ära ei trükita) 2. juulini eksponeeritud Stuart Pearson Wrighti melodramaatiliste väikeseformaadiliste country-and-western-portreemaalide  näitus, mida madala ja kõrge teljel pole lootustki kaardistada (tegevus toimub nimelt preeriamägedes). Akadeemilise portreemaali laadavariant ei jäta vähimatki põhjust rääkida maitsest, saatigi heast maitsest. Pesueht inglasel Wrightil on ameerika kultuuris suur tagala, tema fännide hulka kodumaal kuuluvad teiste hulgas ka näiteks vennad Chapmanid jpt kunstimaailma insaiderid, kuid preemiaid ja tellimusi on ta noppinud ka  National Portrait Gallery’lt. Uuema põlvkonna kunstnikud liiguvad sundimatu kergusega, otsekui ajarändurid õhtusest seriaalist, ajastust teise ja tagasi. Sigrid Holmwoodi neoonvärvidega aktsentueeritud Van Goghi varajaste, XIX sajandi krestomaatiliste lõuendite remake’idel on nilbetest, tasakaalustamata värvidest tingitult tugev mõju vaatajale, reprodutseerituna mõjuvad need halva naljana. 

Saatchi kallutatus maali suunas on üldtuntud, praegu tundub, et ta on rõhunud techne kvaliteedile laiemalt, meediumidest sõltumata. Ma ei mõtle siinkohal techne all plastiliste kujutusoskuste kanoonilisust, vaid tehnoloogilist kindlust. Clunie Reidi käsutusse antud hiigelseintel on ta miksinud seksuaalselt kallutatud valikuga fotoprinte tekstipõhiste ülekirjutiste, subtiitrite, grafitiga jms. Sellist kunsti kohtab  lugematutel biennaalidel-triennaalidel üle maailma, esteetika põhineb visuaalsusel ja on kõlbulik mis tahes loo jutustamiseks. Reidi esitus on veatu. Tabasin end mõttelt, et meil ei ole ühtegi nii krambivaba jutustajat. William Danielsi ülipeenelt, elegantse täpsusega maalitud (figuraal)kompositsioonid koosnevad otsekui kortsutatud paberirebenditest, kuid katkestust ei ole – näiline kollaaž on ausas õlimaalitehnikas ära maalitud. Mängu  ilu ongi asja kogu mõte, tõepoolest! Barry Reigate’i segu hakitud peenistest, kirjatähe-tükkidest ja Mikihiire peadest on justkui moodne lillemaal, kus grafiti-esteetika tähendab metsikut džunglit, s.t midagi ürgset ja ehtsat. Ja installatiivsete neoontorudega läbi torgatud Miki- ja jänesetopised on installatsioonidena lausa ilusad. Suur osa urbanistlikku rämpsu, millest koosneb läbi nelja korruse eksponeeritud suurnäitus, on  määratletav neopopina, teistkordne külastus andis enamikule objektidele lisadimensiooni. Donalt Urquharti krestomaatiline tähestikumaal ja neopopi portreed võinuksid olla ka Warholi 1950ndatel kirjastustele tehtud senitundmatud kommertstööd. Mitmel pool on täheldatav geomeetria ja op-käikude naasmine. Rupert Norfolki pikseldatud pleed koos alumiiniumis teostatud töökorras giljotiiniga tekitas kiusatuse kontrollida mehhanismide  liikumisvalmidust.

Littlewhiteheadi rühmitus on ehitanud ruumi nurka duanehansenliku hüperrealistliku rahvasumma, räpaste argirõivaste külakuhja. Scott Kingi punamust „Cher”, Che Guevara bareti parafraas, on küll järelmõjust prii, kuid kõliseb kolmemeetriseks venitatuna tühjusest. Alastair Mackinveni tekstipõhised mustvalged maalid mõjusid marksistlikult veel enne, kui avastasin sama autori Thomas Jeffersoni  Marxi ja Engelsiga miksitud portreed. Kõrvalseinal on eksponeeritud robustne, kuid tihe värviline geomeetria. Modernism elab siiski? Autori maalivalik on esitatud, nagu nüüdsed trendid lubavad, pigem installatiivse ruumiseade kui sõltumatute maalide reana seinal, kataloog on galeriis kogetu kõrval üpris jõuetu dokument. Ja kuivõrd „hea ja halb” kunst on tänapäeval äravahetamiseni sarnane, ebaõiglaselt sarnane, siis – väike geeniviga  ja kaardimajake laguneb koost. Kasutasin võimalust ja külastasin ka Royal College of Arts’i lõputööde väljapanekut: tegi meele rõõmsaks, kui nägin, et meie lõpetajatel pole põhjust oma taseme pärast murelik olla. Kui on olemas oskused, mis on jäävad, siis pole hoiakud (ja trendid), mis tulevad ja lähevad, kõneväärt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming