Saalivalvuri märkmed

Johannes Saar

Paar kuud publikuga suhtlemistKoht: Eesti paviljon 53. Veneetsia kunstibiennaalil. Teema: KRISTINA NORMANI projekt „After-War” („Järelsõda”).        Ei anta aega atra seada. Normani etteaste jääb vaid vestluse lähtejaamaks. Siit lahkutakse kiirelt laiematele teemadele: Eesti-Vene tänased suhted, Baltikumi lähiajalugu, viimase ilmasõja traumad, eestlaste suhted vene kogukonnaga. Iga päev tatsub saalides inimesi kõnelemas Ida-Euroopa kommunismikogemusest ja postkoloniaalse pärandi seedimisest. Just viimane, postkolonialismi teema, tõmbab laia rehaga ligi vestlushimulisi Lõuna-Ameerikast  Kagu-Aasiani. Korraga on kõigil tarve tutvustada oma kolonialismikogemust just Kristina Normani projekti valguses. Taban end mõttelt, et nad võiksid seda siiski mujal teha, ei jõua ju kõigi muresid kuulata. …

Ei jõua nemadki. Suur osa võitleb ähvardava kuumarabandusega, paljud kannatavad art overdose’i all ning marsivad pead pööramata mööda sissejuhatavast tekstist seinal, mis jutustab  Lugu. Lugude jaoks pole aga aega, vaja on linnuke kirja saada. Selle nad ka saavad. Hiljem tulevad tülitama, küsides „Millal siis Eesti uuesti vabaks saab?” ja „Teate, seda politseivägivalda (police brutality) on terve ilm täis. What makes Estonia so special about it?” (Mis Eestis siis nii erilist on?) Eeh …

Väsimuse hetkil lihtsalt soovitan neil seinateksti lugeda. Just read the wall-print, will you? Thank you. (Palun lugege seinateksti. Tänan.)  Võib-olla peaks ühe ventilaatori sättima nii, et leitsaku ohvrid saaksid kõige kiiremini kosutust, seistes näoga teksti suunas? …

Tulevad kunstiinimesed nn arenenud riikidest: elukutselised kuraatorid, galeristid, rahvuspaviljonide komissarid, kunstnikud, kriitikud. Neile meeldib, paljuski toidab väljapanek nende eelarvamust Ida-Euroopast kui metsikuvõitu eelpostist enne Aasiat. Nad tulevad  teatama, et nad on „eestlaste poolt”. Tänan rõhutatud viisakusega. Tõesti aitäh, isake, ja tänud sullegi, emake. Muide, kus te neljakümnendal olite? Ja kelle poolt? Vajan ma jee teie kaastunnet. Sajatan muidugi omaette, sisemonoloogis. …

Tegelikult teen ma neile liiga. Nende hulgas, aga ikkagi esmajoones Kesk- ja Ida-Euroopa, Balkani, Skandinaavia, Saksa ja Austria professionaalide hulgas, annab tooni kontingent,  kes haarab probleemi lennult. Need, kelle kodust võidukas Nõukogude armee omal ajal läbi marssis, saavad asjast aru. Ka need, kes sõlmisid separaatse neutraliteedilepingu, või siis need, kelle kodust marssis üle hoopis võidukas Saksa armee. Need, keda kuidagi on puudutanud kunagine „maadevahetus-skandaal” fašistliku Saksa ja kommunistliku Vene vahel. Nemad näevad „After-War’is” hästi doseeritud kvintessentsi Ida-Euroopa ambivalentsest kogemusest  kommunismi ja fašismi vahel. Nende jaoks pole ajaloolist küsimust „kelle poolt sa oled?”, pole neil ka suurt valikuvõimalust tänases päevas. Ka ei päri nad, kelle poolt on Kristina Norman …, sest nad tõesti loevad seinateksti läbi. Loevad Kristina Lugu. …

Ent neil on muud mured. How about the very politics of representation? Who makes decisions there?

Kas Eesti riik ja valitsus on tõesti selle projekti  taga? Uskumatu! „Jaa, sedapuhku otsustasime me avalikkuse ette tuua oma pakilised sisepoliitilised probleemid, mis ei puuduta ainult Balti riike, vaid laiemalt kogu viimase poolsajandi Ida-Euroopat.” Ja veel: „Mõtlesime, et räägime ausalt ära, kust king täna pigistab.” Tunnen, et suu hakkab suitsema, sest „meie” ei tähenda mu jutus teps mitte Eesti rahvast ja valitsust, vaid rahvusvahelist kunstiekspertide komisjoni. Ent kiita saab nii valitsus kui  ka rahvas. Seda avameelsust ja arvamusjulgust teil seal Eestis! Ja kuidas ikka nii sõltumatut kunstipoliitikat saab ajada rahvuspaviljonis. „One of the best at this biennale …”, „Estonia rulez!”, „Very moving” jm selline meelehea jõuab iga päev külalisteraamatusse. Kõik tundub liiga ilus, tahaks vahest tõrvatilgaks poetada mõne sõna Eesti enda avalikust arvamusest ja valitsuse tegelikest kimbatustest selle projekti ärakeelamisel. Et „meile endale” – Eesti  rahvale ja valitsusele – see projekt tegelikult ei meeldi. …

Tuleb vanaproua, välislätlane. Kannab ette, et on abielus väliseestlasega. Meest pole õnneks kaasas. Tuleb ja teatab, et nüüd ta kaebab Eesti ajakirjandusse kõik ära. ??? Eestit näidatavat halvas valguses. WTF??? Venelasi näidatavat ohvritena. Ärritun. Puksin ta vägisi ninaga vastu seinateksti, kus muu hulgas seisab suurte  tähtedega kirjas „Soviet occupation and repression, mass deportations, etc”. See rahustab teda. Üldse tundub, et ainus, mis teda rõõmustab, on baltlaste kurb saatus. Mõni päev hiljem kolksatab postkasti kiri tema abikaasalt. Ei julge avada, eestlaste selleteemalised kirjad on olnud väsitavad. …

Ühel ilusal päeval tuleb õhtu eeli grupp noori väga vaikseid inimesi. Vaatavad sõnalausumata  kõiki kaadreid tunamullustest tänavarahutustest, 9. mai pidustustest enne seda ja Normani tänavusest aktsioonist Tõnismäel. Ei reeda kuidagi oma päritolu, ilusad, rahulikud. Ent külalisteraamatusse raiutud raevukad plokktähed ütlevad kõik: RUSSIANS ARE THE GREAT NATION! THEY NEVER GIVE UP! Kolmekordselt allajoonitud tekst. Suurelt toimetavad tõesti, külalisteraamatuski võtab nende Lugu rohkem leheruumi kui kümme eelmist kokku.  …

Tuleb noor kolleeg Eestist, tema terav silm avastab veel ühe pisikese publikureaktsiooni: Aljoša kaelale on surutud näts. Mitte niisama näts, vaid kuldne – Übernäts. Üsnakesti sama karva plastik-koopia endaga. Milles asi? Kes tegi? Mis ta tahtis? Mõni noornats ehk, ihaldamas oma süljelärakale püsivamat kuju? Või ehk hoopis vana frontovik, kes pühitsetud koopiat musitades kaotas nii valehambad kui nätsu?  Me ei tea, the truth is out there. … Suve edenedes taltub ka publiku suhtumine. Publik ise on taltsam. Elukutselisi ilmub harvem. Neid asendavad pensionäripaarid ja kooliekskursioonid. Neile aga on probleem parimal juhul vana, tavaliselt lihtsalt võõras.

Ja veel. Kogu pronkssõduri teema hakkab jääma võimuka suve ja pralletava majanduslanguse varju. Rahvas kõhutab rannas, koondamisrahad  käes. Ei huvita! Kui sügise eeli end püsti aetakse, on mured juba teised: kust saada kütet, kuidas maksta pangalaenu. Igavesed, igavikulised teemad. Poliitika ja ajalookirjutus peavad ootama oma järge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming