Saagu valgus!

Eerik Kõuts

Rahvusvaheline sepisenäitus „Valgus tuli” Eesti Rahva Muuseumis kuni 11. III. Kuraator Ivar Feldmann, kujundajad Krista Roosi ja Maarja Roosi, multimeediatööd Martin Aare. ERMi näitusemajas on vaadata sepistatud küünlajalgade väljapanek. 1988. aastal, kui loodi Eesti Seppade Ühendus, siis lepiti kokku, et hakatakse korraldama sepistööde võistlusi. Teemaks valiti ühe küünlaga küünlajalg. Nii on see traditsioon kestnud tänaseni. Näitus toodi Tartusse Narvast, kus 2011. aasta kevadel toimus Narva muuseumi Põhjaõues rahvusvaheline seppade kokkusaamine. Tartu väljapanekule lisati töid juurde: osa nendest taoti 2. II näitusemaja ees tänaval väliääsidel 25kraadises pakases. Töid eksponeerib 27 seppa Soomest, Rootsist, Lätist, Venemaalt ja Eestist. Nende seas on üks naine – Triin Kukk, kes on kataloogis tutvustanud ennast järgmiselt: „Miks ma sepatööd õppisin? Et lisaks minu emapoolsele vanavanaemale oleks meie suguvõsas vähemalt veel üks naine, kes teeb vahet ääsil ja alasil, meislil ja vasaral, malmil ja terasel ning kes oskaks ja suudaks oma mõtted rauda raiuda ja sõnad sepisesse peita”. Näitusetööd kõiguvad taseme poolest, sest tahtlikult ei ole erialast haridust tingimuseks seatud. Aleksander Sušnikovi (Venemaa), Ivar Feldmanni (Eesti) ja Rauno Lehtoneni (Soome) puhul saame aga meistritest kõnelda. Nemad tunnistati ka Narvas parimateks. Ivar Feldmann on ka pikka aega olnud Narva ja Tartu ürituste hing ja organisaator. Ära tuleks märkida veel Ivar Feldmanni õpilase Tanel Nõmmiku, läti sepa Kaspars Bambise ning rootslaste Michael Maasingu ja Thomas Cederrothi tööd. Aga sepise hinge on tunda kõikides töödes. Eksponeeritud on ka etnograafilisi küünlahoidjaid ERMi sepisekogudest.

Sageli arvatakse, et sepisekunsti õppimisvõimalused Eestis on kasinad. Tegelikult pole asi nii hull: õppida saab EKA ehte- ja sepakunsti osakonnas, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Tartu näitusemaja juhataja Kristjan Raba sõnul on ERMi sepisefondid avatud kõigile ja meie õppeasutuste õpilased külastavad neid usinalt. Palju on iseõppijaid. Vana sepise uurimine on väga oluline enese harimisel. Sepisealast kirjandust meie raamatupoodides küll ei leia, kuid interneti abil saab tellida kogu maailmast. Kindlasti tuleb harjutada joonistamist, sest joonistamisoskus on ka kunstsepa töö alus. Meie sepisekorüfee ja Eesti Seppade Ühenduse asutaja Ülo Sepp rääkis, et tagus oma esimese sepise valmis katlamajas raudteerelsi peal.

Lõpetuseks tsiteerin Villem Reimanit, eesti rahvusliku liikumise ühte juhti ja kultuuritegelast. Ta sõnad 5. VIII 1902 Tartus näitusel „Eesti sepis” sobivad hästi ka tänasesse päeva: „Ei iial siis mitte tagurpidi – nunquam retrorsum! Ainult vähjad käivad tagurpidi. Ei iial mitte seisma jääda! Kes seisatab, see langeb rooste võimu alla. Ja teie, sepad, teate, kuidas rooste ka kõige kõvema raua ära sööb. Saagu Tartu Eesti näitus äratajaks hääleks: edasi, eesti sepad, edasi, edasi hooles ja püüdmises, edasi hariduses ja oskamises, et igaüks teie seast auga ja tõega oleks sepp – meister ja kunstnik omas sepapajas.” Olgu see ka praegu nii!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming