Sürrealism kunstigurmaanidele

Raivo Kelomees

Vello Vinn. Lend. 1977. Vello Vinna inimelemendid liidetuna arhitektuursetega viitavad tehnilise tsivilisatsiooni küborgiseerivale toimele. Repro Seoses Para rühmituse taaselustamisega Jaan Malini poolt ja näitusega Jõhvi kontserdimajas peaks loogiliselt üles kerkima sürrealismi teema. Kataloogi kaanel seisab „parasürrealistide kunst”. Organisatoorselt tuleks au omistada Jaan Malinile, kes korraldamise ette võttis ja tõi kokku nimed, kes pole esinenud koos üle kümnendi. Tegelikult kerkivad peale sürrealismi esile teisedki asjaolud.

Alustan isiklikest motiividest ja omistas need Jaan Malinile: on ütlematagi selge, et tegu on isa Ilmar Malini pärandi jätkamisega uues olukorras. Siit ka näituse tugevus ja nõrkus: Ilmar Malin on eesti kunstikorüfee, aga teda pole elavate seas. Näituse formaadi mõttes näeme harva kooslust, kus telje ühes otsas eesti kunsti kaks surnud klassikut ja teises üliõpilane. Valikut õigustab asjaolu, et mitmed esinejad osalesid klassikutega samadel näitustel, kui nood veel tegutsesid.

Teiseks motivaatoriks võiks nimetada soovi diagnoosida praegust postajastut, kus mööda on saanud enamik meediumide revolutsioneerimise tuhinatest ja varasemate struktuuride reinkarneerimine peaks olema tervitatav – uues olukorras. Kolmandaks motivaatoriks võiks pidada osalejate enda tahtmist ja indu oma töid anda ning liituda teadmata suunas liikuva näituseprojektiga, pean silmas kindla kunstipositsiooniga Vello Vinna, Elo Järve ja Leo Lapinit.

Tänases kunstiolukorras on näituseprojekt kõrvalepõige ja võimalus tuulutada oma loomingubiograafiat. Mõtlen Leonhard Lapini abstraktselt ekspressiivseid akvarelle (abstraktne ekspressionism kunstinähtusena toitus ju sürrealismi automaatsest lähenemisest) ja ka oma õlimaale, mis on sündinud soovist käed taas värviseks teha. Üks pigem automatistliku ja teine veristliku suuna esindaja. Niimoodi on seega näituse korraldaja isiklikud ning osalejate isiklikud ja kunstilised motiivid vorminud näituseprojekti teekonnal auditooriumi ette.

Näituse kataloogis üllitasin teksti „Digitaalne sürrealism”, mis kirjutatud mõned aastad tagasi ning viitab 2002. aasta kunst.ee-s ilmunud artiklile „Irdmaailmad filmikunstis”. Käsitlesin seal ühte aspekti sürrealismis: võimatute ja olematute maailmade ning olukordade visualiseerimist, nagu seda võib näha veristliku lähenemise korral. Üks aspekte sürrealismi temaatikas.  Mis on sellest saanud arvutikunstis? Ja kuidas see arvutitehnoloogia loodud veristlik visionäärsus on muutnud meie arusaama kunstist ja realiteedist? Mõelgem vaatenurgale, mis avaneb enesetapjale, kui ta sööstab pilvelõhkuja katuselt maapinna poole. Arvutiga on seda võimalik visualiseerida. Või legendaarsetele „Juura ajastu pargile”, „Terminaator 2-le , mis hiilgavad 3D tarkvaraga loodud sünteetilise reaalsuse poolest. Need on küll näited 1990ndate algusest.

Lev Manovich võrdleb „Uue meedia keeles” sünteetilisi kujutisi sotsialistliku realismiga. Mõlemale on ühine asjaolu, et neil ei ole vasteid olevikus ja mõlemad on suunatud tulevikku. Fotograafiline kujutis on suunatud aga minevikku.

Seda külge võib märgata juba XIX sajandi fantasmagooriates, XVIII sajandil leiutatud panoraam-maalides. Vaataja kujuteldavasse, olematusse maailma sukeldamine, sissetõmbamine lähendab neid tänapäeva virtuaalreaalsele kunstile.

Minu arvates on nii automaatsel, mõistusliku kontrolli välisel ja veristlikul lähenemisel põhineva sürrealistliku loome eesmärk viia vaataja olematusse maailma.

Teine lähenemine, mis liitub sürrealismitemaatikaga, on nn pop-sürrealism ja lowbrow art. Eesti kunstitraditsioonis kuulub see osa pigem massikultuuri ja kitši valdkonda. Kuid siin meenutame Salvador Dalíd, keda peeti kitšilikuks ja kommertslikuks. Selline nähtus nagu massurrealism eksisteerib samuti, ühendades massimeedia ja sürrealismi. Seda peetakse 1990ndate nähtuseks.

Sel viisil liituvad sürrealismi järeltulijate kaootilises põimumises mitmed tendentsid, alates digitaalkunsti sünteetilisest kujutisest ja reaalsusest, (need viitavad sajanditagusele fantastilisuse ja illusionismi ihalusele, mis inspireeris sürrealismigi) kuni pop-sürrealismi ilminguteni, mis ei vaja kunstimaailma õigustust ja majandab end ise.

Eelmainitud tendentse leiab ka „Paranormi” näituselt, kuigi on taotletud nn kõrgkunsti konteksti liigitumist. Mõningase nihutuse ja visuaalsete modifikatsioonide toel võiks lowbrow konteksti paigutada Jüri Palmi „Vana Singeri” (1995) ja Elo Järve „Unes koju” (1999). Ilmar Malini visuaalsus liigitub „sünteetiliseks”, reaalsuse fragmendid on muundatud kunstniku kujutluses reaalsuses mitte esinevateks vormideks. Sama kehtib ka minu maniakaalsete „Monumentide” kohta. Vello Vinna inimelemendid liidetuna arhitektuursetega viitavad tehnilise tsivilisatsiooni küborgiseerivale toimele. Enn Tegova maalid on biograafilises ja nostalgilises alatoonis, tuues ühte pildiruumi tegelasi eri ajahetkedest. Varjamatut erootikat näeb Ahti Seppeti ja Kristina Viina töödes – taas sürrealismi lemmikvaldkond; Viina eemaletõukava pealkirjaga „Öine lehk” võiks taotleda pigem Eesti erootilisima maali staatust.

Kokkuvõttes: arvestades nii Eesti kui ka rahvusvahelise kunsti mitmekesisust, erinevate lähenemiste põimumist tehnilises kunstis ja uusi lähenemisi manuaalsetes kunstides, kõrgkunsti ja popkunsti segunemist, on Para väljaastumine üks võimalustest mõtestada oma kunstnikurolli säilitamaks sidet manuaalsete kunstitehnikate ja spontaanse loovusega.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming