Ruumitundlik teatraal Ene-Liis Semper

Reet Varblane

 

Kaadrid videost “Ilus”, 2006.  jaanus heinla

 

Ene-Liis Semperi video- ja installatsiooninäitus Tallinna Kunstihoones kuni 22. X. 

Ene-Liis Semper ei armasta oma väljapanekutele pealkirju panna, enamgi veel, ta jätab ka suure osa oma töödest pealkirjastamata. Seda võib võtta kui hoolimatust vaataja vastu, kes suunavate niidiotsteta peab ise kunstniku töödega suhestuma ja oma tõlgenduse leidma, kuid seda võib võtta ka kui vaatajale vabaduse jätmist, kunstniku erksat uudishimu, kuidas tema töid vastu võetakse, mis assotsiatsioone need tekitavad.

Ene-Liis Semperi näitus, mis Tallinna Kunstihoones veel kolm päeva lahti, on ruumispetsiifiline väljapanek. Kuid seda mitte tavapärases mõttes, kui kunstnik vaagib mingi paiga tähendust ning tõlgendab selle minevikku, olevikku ning spekuleerib tuleviku üle. Ene-Liis Semperile ei lähe korda 1930ndate kultuuripoliitika ja tollane kunstipositsioon, ta ei huvitu ka sellest, milline roll on või peaks olema kunstihoonel kui spetsiifilisel institutsioonil praegu või kas traditsioonilises mõttes galeriiks ehitatud ruum suudab vastata kunsti eksponeerimise vajadustele/ootustele viiekümne/saja aasta pärast. Selleks on Ene-Liis Semper liialt enesekeskne (kõige paremas mõttes), liialt sensibiilne. Talle jätkub temast endast, et oma kogemuste, oma elu põhjal luua nii võimsat metafoori, mis suudab hõlmata videomeediumi varasema kogemuse ning, mis peaasi, puudutada vaatajat isiklikult, isegi intiimselt.

Ene-Liis Semper on läbilõhki teatraal (taas selle kõige paremas tähenduses), kes lihtsalt ei saa läbimõeldud lavastuse ja lavastamiseta hakkama. Ka siis, kui tavapärase teatri või ka selle tavapäratu tõlgendamisega pole midagi pistmist. Nii on Kunstihoone näitus orgaaniliselt teatri (ja teatriaasta) osa. See on ise orgaaniline teater, oma kogemuste (näiliselt ka kõige tühisemate kogemuste) pidev reflekteerimine, avalikustamine, ümberlavastamine. Ausalt, mõnikord lausa jahmatavalt otsekoheselt ja samas targalt, delikaatselt, et ei osalejad ega vaatajad tunneks ennast riivatuna.

Ene-Liis Semperi ruumispetsiifilisus peitub video- ja eksponeerimisruumi segiajamises, vaataja illusoorses kaasamises kunstiteosesse ning selle kaudu loomisprotsessi, looja ja vaataja positsiooni segunemises.

Praeguse Kunstihoone näituse sissejuhatav, aga ühtlasi ka võtmeteos on väljapaneku avamis-performance’i dokumentatsioon II korruse trepimademel. See oli autori-performance, kuid ambivalentse autoripositsiooniga: kunstnik viibis publiku keskel, ta oli kohal, kuigi varjunud šokolaadijänese hõbepaberist kostüümi ja maski taha. Monitoriekraanil on reaalselt näha publikut ning ainult aimata autori juuresolekut. Ava-performance lõppes maski mahavõtmisega ning autori reaalse ilmumisega näitusesaali.

Dokumentatsiooni juurest avaneb vaade kahele teosele. Suures saalis on eksponeeritud video hüppava totravõitu jänesega ning kunstniku pisitütre ja abikaasaga; Vabaduse platsi poolses ruumis on video narrirõivas tegelasega, kelle mööda saali liikumist saadab fanaatiliste spordihullude kisa ja plekist õllepurkide kolin. Mõlemad teosed ilmuvad vaataja ette kõigepealt läbi kitsa spetsiaalselt selle väljapaneku tarvis ehitatud uksepilu ning moodustavad kolmekesi mitte ainult füüsilise, vaid eelkõige kontseptuaalse terviku. Kõigi teoste pea(või ka ainu)tegelane on kunstnik, kes rohkem või vähem tähendusrikaste maskide varjus ilmub vaataja ette. Kõik need videod on filmitud Kunstihoones, just samas ruumis, kus need ka vaataja ette ilmuvad ning kas vaataja tahab või ei,  on ta haaratud kaasa esitatud loosse ja tema seal viibimine loob lisatähendusi.

Kunstniku perekonnaloo süžee on lihtne, isegi banaalne, nii et võiks sobida iga õnneliku lõpuga seebiooperi süžeeks: mees on petnud oma naist, naine on õnnetu, aga kuna suhe oli vaid üürike, siis on õnnelik perekonnaelu taas tagatud. Kuid kui selline banaalne lugu on juhtunud kellegagi vaatajaist, siis on seebiooperi vulgaarsus paugupealt muutunud isiklikuks tragöödiaks. Nii on kunstnik isikliku tasandi kõrval puudutanud veel midagi üldisemat – reaalse elu ja kitši vahekorda. Narr aga on juba iseenesest selline kummaline tegelane, kellele on läbi aegade rohkem lubatud kui kellelegi teisele ja kes just selle tõttu kannab suuremat vastutust. Kunstihoone ruumi nihestatud esitamine jagab selle vastutuse aga kõigi selles ruumis viibijatega.

Suure saali ja trepimademe vahele on kunstnik lasknud ehitada kaks väikest “valget kuupi”, neutraalset valget ruumi. Mõlemas on installatsioonid (niipalju kui mäletan, on need kunstniku esimesed ruumilised objektid, mis ta näitustel väljas on), mõlemad installatsioonid kannavad autori pandud pealkirja (“Mallel on pikad jalad” ja “Unetus”) ning seetõttu, suunab autor vaatajat neid vastu võtma etteantud tähenduslikus võtmes. Pikajalgne Malle on ebamäärase kujuga pehme kaltsunukk, kelle jalgade vahelt paistab musta paruka ja vuntsidega mehe videokujutis; unetuse metafoori kannavad põdrasarved, tuules liikuv plastikkott ja surnukambrit meenutav neoonlambi valgus. Mõlema installatsiooni painava emotsionaalse atmosfääri keerab pea peale kunstniku kohalolek, seekord vuntsilise küla-playboy’na. Näituse esimesel nädalal oli kaltsunukk Malle häbe markeeritud toore lihakamakaga, mis lõi sootuks jõhkrama ning ühemõttelisema kujundi.

Tagumiste saalide ruumispetsiifilisus ei ole küll nii otseselt seotud Kunstihoonega, kuid ka nendes on kunstnikku huvitanud ruumimõju, mitmete tegurite kokkupõrge (kiirrongi tungimine neutraalsesse staatilisse ruumi), proportsioonide ja vaatenurkade ümberpööramine (lae ja põranda ümbervahetamine). Need ruumi jälgimismängud seostuvad kõige enam Semperi varasemate töödega, iseäranis avatud ukse ning varjumängu ülimalt intensiivse atmosfääriga. Kuid seal võib leida viiteid kunstiajaloole, näiteks futuristidele, ning tollaste püüdluste edasiarendusi.

Videokunsti krestomaatiliste teostega suhestub kõige otsesemalt reaalsuse/irreaalsuse piiril manipuleeriv “Ilus”, seda eelkõige juba klassikaks kujunenud kaadri kompositsiooni, figuuri anonüümsust silmas pidades. Selleski videos ei toimu midagi erilist: pildistamissessiooni ajal kontrollitakse, kas modell näeb ikka piisavalt atraktiivne (antud kontekstis “ilus”) välja. Kõik kulgeb aeglaselt ja igavalt, ainult lõpukaadri püstolipaugud ja pritsiv veri (värv, ketšup) keerab taas tegelikkuse ja virtuaalsuse pea peale. Nagu heas teatris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming