Rütmistatud ruum

Martin Rünk

Ly Lestberg ja Martin Rünk vestlevad loomemeetodist ja selle suhtest fotograafiaga.        Ly Lestberg on väga isikupärase käekirjaga fotograaf, kelle hilisemat loomingut iseloomustab fotodega assotsiatiivsete tähenduste loomine ja tunnetuslik maailma vahendamise viis. Aktifotode rangelt  esteetiline suund on viimase kümme aasta jooksul asendunud juhuslikkust pühitseva vormi ja teadlikult avatuks jäetud tähenduskeskmega. Tallinna Fotomuuseumi sisehoovi kohaspetsiifilisel näitusel esitab Lestberg vaatajatele tähenduskihtidest küllastunud ruumi. Neljal tuule ja vihma meelevallas lehvival fototrükil on kujutatud palja ülakehaga pargis töötavaid mehi, lagunevat  interjööri, läbi okastraadi kaugustesse vaatavaid inimesi ning hauaplaadilt püsti tõusvat naist. Kõik seinapinnad on kahekolme meetri kõrguselt palistatud Man Ray „Poema sonoro” koopiatrükkidega. Ühes seinaorvas jookseb video, kus üksik noormees peletab tantsuliigutuste saatel katkematult sääski. Kõigest õhkub dekadentlikku küpsust: seintelt on pudenenud krohvi, hoovi  pinnast katab sammal, siin-seal on potililled, lagunenud müürijupil on hakanud kasvama väike puu. Tillukese hoovi taimestik on näituse jaoks spetsialistidega koostöös hoolikalt katalogiseeritud: iga taime juures on eesti- ja ladinakeelse nimetusega silt. See on suletud maailm, kus loodus on ajalooliste kihistuste üle võimu võtmas. Lestberg on korduvalt hoidunud kõrvale näituse programmilise sisu seletamisest,  et mitte piirata vaataja subjektiivsete assotsiatsioonide tulva. Tähendust liialt raamidesse surumata võib siiski öelda, et näituse peamiseks sisuks on seesama ruum: see on tajutõmmis ruumi erinevatest kihtidest, alates hoone ajaloost raevanglana ja lõpetades praeguse fotomuuseumiga. Palju on ühiseid jooni näitusega „Kusagil mujal”, mis toimus Jaani seegis 2005. aastal. Tõsi, pildi ja ruumi sarnases koosmõjus  tekkis seal küll tunduvalt morbiidsem õhustik: Veneetsias pildistatud inimeste ja hauaplaatide esitamine endisel surnuaial sidus orgaaniliselt elavate maailma surnute omaga. 

Millist sõnumit su näitus kannab?   

Ilmselt pole ma kunagi oma näitusi seostanud ühe sõnumiga, mida annaks paari lausega  kokku võtta. Siis ma oleksin ju kirjanik. Pigem on alguses ikka ja jälle mingi seletamatu (tunde)tihedus ning soov absoluudiiha joobumuses seda võimatut võimalikuna väljendada. Sel korral püüdsin juba pealkirjaga „___ ___ _________”, mis ka tsitaat, mitte mu enda välja mõeldud, lausa rõhutada, et sõnu mul selgituseks pole. Ka pressiteksti kirjutamisest hoidusin. Palusin siiski selgituseks midagigi kirja panna Vappu  Thurlow’l. Pika mõtlemise peale saabusid napid ning luulelised read: „Igaühes on väljaütlemata sõnu, sõnastamata kujundeid, lõpuni tundmata impulsse. Lähemal meile endile kui sõnad, kujundid, impulsid. Liiga lähedal, et päriselt tunda või isegi hoomata. Man Ray poema sonoro __ __ ____ __ __ ____ __ __ ____ __ __ ____ __ __ ____. Mis järgmises versioonis muutus veel napimaks: Sõnad __ __ _____ kujundid __ __ _____ impulsid __ __ _____ lähedal __ __ _____ lähedal __ __ _____ liiga lähedal.” Seda lugedes sain järsku aru, et mu näitus töötab, sest järgmise vaid minu pealkiri kriipsudena vaid alles jääkski, ilma igasuguste lisasõnadeta – mida oligi eelnevaga enesele vaja tõestada. Kui aga nüüd, tagantjärele, püüda enese kaudu reflekteerida seda kogemust, mida just selle näitusega tegelemine kõige enam õpetas, siis esmalt hakkas kummitama sõna „parajus”. Millest ühel õhtusel jalutuskäigul arenes lause:  absoluudi parajuse tajumise võlu. Absoluudi kui kõige olemasoleva lõpmatu ja igavese vaimse lähtealuse võimalikkuse.   Äkki selline siis võikski olla mu selle näituse sõnum?       

Näituse pealkiri viitab Man Ray visuaalsele poeemile „Poema sonoro”, mis tähistab sisulist ainult keele rütmilist korrastatust – justkui ilma sisuta. Kuidas see haakub sinu näitusega?       

No, eks see keele rütmiline korrastatus tegi ju tõelisest tekstist teksti, poeemist rääkimata. Man Ray visuaalse poeemi peale sattumine (muide Jaanus Adamsoni blogis), oli selle ruumilahenduse protsessis sisuliselt kõige määravam leid. Eriti fakt, et sellise asja peale on tulnud fotograaf, üks mu lemmik, kes rütmiliselt mahakriipsutatud ridade abil kujutab, mitte ei sõnasta poeemi. Nagu fotole omane. Ise seadsin eesmärgiks paigutada tekstigraafika seeria ruumi nii, et nende abstraktne vorm omandaks seinapinna faktuuride tõttu vaataja jaoks ka erinevana näiva sisu. Luuletusega sarnanev vorm tekitab illusiooni sisust, millele tähenduse leidmine  on üsna sarnane pildiga – abstraktne. Kõik edasine, mida selle kohta uurisin või teiste käest teada sain, ainult lisas kihte selle mõtestamiseks. Koguni sarnasuseni Yijingi („Muutuste raamat”) heksagrammidega. Protsessi, mis sellele järgnes, võib kirjeldada kui üht lõputut mõõtmist: proportsioonide, materjalide, tehnoloogiate vahel kaalumist kuni lõpuks kõik võimalikult nõnda seintel reas, nagu oleks kogu aeg nõnda olnudki.  Kuskilt on meelde jäänud, et mõõtmine ongi üks inimese olulisemaid põhitegevusi, mis eristab teda loomast. Püüd teha mõõdetavaks kõik – ka see, mis seda veel pole.     

Kuidas pealkirja üldse hääldatakse?       

Hääldatakse ikka seda, mida saab: ajas muutuv ruumilahendus. Ei muud. Ruumilahenduse sõna mõtlesin ise välja. Sellele Saagpaku eesti-inglise sõnaraamatust sobivat ingliskeelset vastet otsides avastasin  sõnapaari ruumi/meel – sense of space – mis omakorda Silveti sõnastikuga tagasi emakeelde tõlgituna annab oma tähenduste paljususes (sense – aistima, tundma, taipama; space – ruum, vahemaa, maailmaruum, tühik, vaheruum) kõige avaramalt edasi selle sisehoovi olemust näitusena. Eriti meeldib mulle ruumimeele mõiste juures ruumimõõtme tajumisel tühikule ehk vaheruumile viitamine.       

Raevangla hoov on oma poollagunenud ja  sammaldunud olekus väga tugevasti seal esitatud töödega integreeritud. Võib isegi öelda, et fotod täiendavad ruumi, mitte vastupidi.       

Ühel mu fotograafist sõbral oli kunagi märkmiku esilehel elu motoks Albert Schweitzeri mõttetera „Tahan elada keset elu, kes tahavad elada.” See jäi meelde kohe. Hiljem olen selle sügavama tähenduse üle palju juurelnud. Üha enam tundub eksistentsiaalsete hetkede kaameraga  tabamisest olulisem tegelikult ka märgata ja sama detailitundlikkusega arvestada ümbritseva eluga. Fotomuuseumi tilluke kõrgete seinamüüridega raevangla jalutushoov oli sellise mõtteviisi praktiseerimiseks lausa täiuslik paik – terve omaette mikromaailm metsikult kasvama läinud taimestikuga. Et lasta määrata kõikide nende taimede liigid, selleks soovitati botaanikaaiast Olev Abnerit, kes lausa spetsialistina  uurib inimese mõju taimekooslustele. Tänu tema põhjalikkusele sai taimede nimesiltidele lisatud ka paigad üle maailma, kus neid kõige rohkem kasvab. Kutsusin ta päev enne avamist väljatrükitud silte oma käega õige taime juurde asetama. Palusin igaks juhuks kaasa võtta spetsiaalse riista, millega ta saaks lõpliku terviku huvides mõningaid oksi delikaatselt piirata. Ka siltide sobitumises tervikusse kahtlesin. Kui taimed  said märgistatud, juhtus aga midagi kummalist – korraga oli absoluutselt kõik loksunud paika. Nagu kullatolm kosmosest oleks kõik tervikuks kokku liitnud. Korraga tundus loomulik, et hoopis taimed ise on juba kasvades arvestanud piltide peal kujutatud inimestega. Algsed kartused läksid täielikult meelest. Kuid olen kindel, et sõnapidaja ja vastutustundliku mehena oli Olev Abner kõik vajalikud riistad kotis kaasa toonud.   

Kõige intrigeerivamaks aspektiks selle ja ka sinu eelmiste näituste juures on juhuslikkuse estetiseerimine: oled kasutanud laiatarbekaameraid professionaalse tehnika asemel, pildistanud argiseid, juhuslikke olukordi. Mida on juhuslikkuses paeluvat?   

Mida aeg edasi, seda enam tundub, et mitte miski siin ilmas pole juhus – kõik ongi kõigega seotud. Vahel ehk liigagi. Ka mõisted „argine”  ja „juhuslik” tähendavad inimestele erinevaid, teinekord lausa äraspidiseid asju: mis ühele tundub argine, see teisele kättesaamatuna tunduvalt eriline. Või vastupidi. Erinev kaamera kutsub esile erinevas astmes juhuslikkuse tabamise võimalikkuse. Kui peegelkaamerat tuleb hoida rohkem silma ligi, siis taskukaamerat saab käsitleda nagu keha osa – mis mulle väga meeldib: inimesed ei karda sellist ja mugav on teist alati taskusse  pista. Päästik avaneb neil esialgu küll veel suhteliselt juhitamatult. Seejuures võib just nii sattuda teistmoodi juhuslike momentide peale, kui seda oma silm on harjunud tuvastama, ning see teeb pildistamise protsessi veelgi mängulisemaks. Muide, kõige esimesed kaamerad, millega lapsena päriselt mängisin, olid vanavanaisale kuulunud müstilise välimusega stereo-plaatkaamera ja nahkse lõõtsaga lahti käiv laifilmikaamera, mis ilmselt ka kõikide mu kaamerate lõikes on need kõige professionaalsemad. Veetsin nende seltsis garaažis vanade mööblitükkide vahel pikki tunde – kaamerate ilu imetlemisele ja lahti-kinni pusimisele lisaks järk-järgult ka mõlemaga töötamise võtetele lähemale jõudes. Aga päris pilti pole ma nendega kunagi teha proovinudki. Tänase päevani on need mul reliikviatena alles. Võib ka olla, et just sellise kogemuse pärast eelistan lihtsaid laiatarbe- ja friigikaameraid  tehniliste näitajate poolest kõrgprofessionaalsetele.       

Mulle tundub juhusliku poole püüdlemine oma võimete piiri kompamisena. Õigemini selle otsimisena, mis jääb endast väljapoole, võib-olla isegi oma professionaalsetest oskustest tüdinud olemisena?       

Tõesti, ka nii võib öelda. Selle oma professionaalsetest oskustest tüdimise kohta salvestasin just oma arvutisse Tomas Tranströmeri 20 aastat tagasi kirja pandud mõtte. Ta on jõudnud samasuguse äratundmiseni elupikal süvendatud sõnadega tegelemisel nagu mina piltidega. Tsitaadis tuli vaid põhiliselt „sõna” asendada „fotoga”: „Olen väga sageli väsinud fotodest. Ma võin mõnikord tunda erakordset tüdimust fotode kogusest ja igavusest, nendest pildihulkadest, mis meid pidevalt üle ujutavad. Olen kurb selle üle, kuidas fotosid kasutatakse.  Fotodes on liiga vähe vaimsust. Nii võin tunda ka selle kohta, mida ise pildistan. Et fotod on justkui surnud. Siis tuleb jälle periood, kus on vastupidi, kui fotod inspireerivad ja on täis elu. Nad on üheaegselt nii imelised kui kohutavalt surnud…” Aga ma vist nii pessimistlik selle oma pildikesksuse pärast ka ei ole (ega usu, et Tranströmergi). Kui peaksingi ise lõpetama igasuguse pildistamise, siis kõikvõimalikke fotosid, kas või  Facebookis, klikkan hommikukohvi kõrvale endiselt huviga – selline tegevus mind absoluutselt ei kurna, pigem lõõgastab. Tüdimus tekib rohkem ikka iseenda piiride jäikusest, mitte professionaalsusest. Tõeliselt kurvaks teeb aga aeg-ajalt hinge pugev teadmine, et looming pole midagi muud kui üks asendustegevus oma päris eluga mitte hakkama saamisele.     

Sinu esimene suurem näitus „Maine taevas”  toimus sellessamas fotomuuseumis. Kuidas on sinu suhtumine fotograafiasse muutunud nende kahe näituse vahel?     

Oma erialalt olen graafik, kuus aastat kunstiakadeemias praktiseerinud Gutenbergi galaktika erinevaid tehnoloogiaid nii käsitsi kui masinatega. Isegi tinatähtede käsiladu.  Ja graafikuna ma ennast ka kõige enam tajun. Graafika mõiste alla kuulub kõik, mis kujutise (ka sõnalise) tekitamisse, selle töötlemisse ja/või paljundamisse puutub. Fotosse olen ikka suhtunud kui ühte osasse graafikast, mis on olnud enamasti kõige efektiivsemaks abivahendiks kujundi leidmisel. Algse tähenduse poolest on need valdkonnad samuti lähedased: seda, mida fotograafias kujutatakse valguse abil, tehakse graafikas joone ja pinnaga.  Sellesse kahe näituse vahelisse aega mahub ka tööleasumine sinnasamasse kateedrisse, kus ise õppisin, jagama teistele teadmisi – ilmselt selline tegevus on minu suhtumist fotograafiasse kõige enam muutnud. Nii ilmusid mu ellu uue põlvkonna digitaalsed kaamerad koos uue põlvkonna noortega, kelle tarvis selline uus tehnoloogia otseselt mõeldud on. Ja olen nende kaudu teada saanud palju uut ja huvitavat, mille üle järele mõtelda.  Esimest korda tajusin, et saab ka teistpidi asju mõtestada, kui üks tudeng fotolaboris suurendi all erinevaid negatiive kollaažiks kokku sättides järsku vaimustunult hüüatas, et oi, see siin on ju täpselt sama nagu Photoshopis! 

Alustasid oma karjääri väljapeetud aktifotodega.  Sealt edasi on su looming muutunud palju eksperimentaalsemaks ja võib-olla ka elitaarsemaks. Mis tingis selle muutuse  ja kas see muutis su arusaama ka fotograafiast üldisemalt? 

Mulle meeldib võimalikult kõiges eksperimenteerida. Kompan näiteks mõnuga ka võimalikult erinevate masinate piire, kui pilti trükiks ette valmistan. Pigem olen teadlasele omaselt kõige olemasoleva olemise mõtte ja põhjuste olemuslikkuse otsija. Näituse tegemise protsess võimaldab korraga tegelda väga erinevat laadi valdkondade ja inimestega. Mind lihtsalt huvitab  võimalikult detailini mõista, mis Elu on. Kõige enam pretendeerisin elitaaarsusele absoluutse ilu, kunsti kui omaette väärtuse mõttes aga ilmselt just oma nende esimeste mustvalgete stuudioaktidega. Mida aeg edasi, seda enam olen püüdnud liikuda üha suurema elulisuse ja mängulisuse poole nii, et see võimalikult paljudele, kuigi kindlasti väga erinevatel tasanditel huvi pakuks. Elitaarsus üksildustunde süvenemise mõttes on aga ilmselt paratamatu. Äratundmine, et tegeled üha enam millegi sellisega, mida just minule kui inimesele oluliste nüanssideni mõistavad kogu maailma lõikeski üha vähesemad. Et aga looming liiga metaks kätte ei läheks – selleks katsun enamasti juba peas tekkivaid mõtteid võimalikult kohe katsetada paljude sõprade-tuttavate peal.       

PS. Vt ka Kärt Hellerma intervjuud 20. X Postimehes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming