Rotermanni soolaladu jätkab arhitektuuri- ja kunstikeskusena

Karin Hallas-Murula

 

 

?Kui palju kukub publiku arv, kui kunstimuuseum soolalaost välja kolib?? küsis üks ajakirjanik, kui meedias kunstimuuseumi soolalaost lahkumist kuulutati.

Küsimus tuli täieliku üllatusena, ei oska niipidi enam mõeldagi. Viimastel aastatel on kunstimuuseumi Rotermanni näitusesaali külastatavus olnud väiksem kui arhitektuurimuuseumi näitustel. Tundub küll, et juba ammu (kui see üldse kunagi nii on olnud) ei sattuta arhitektuurimuuseumi näitustele möödaminnes, vaid tullakse ikka arhitektuuri enda pärast. Erand oli muidugi Andy Warholi näitus, mis tõstis ka meie arhitektuurimakettide näituse külastatavuse rekordilise 7500ni, kuid ma tean vähemalt üht toredat külastajat, kes arhitektuurinäitust Warholile eelistas. See oli Lennart Meri, kelle tund kulus märkamatult makettide keskel, kuni esimese korruse jaoks enam aega ei jätkunudki. ?Ah eks ole neid supipurke nähtud ju ka,? ütles president lahkudes. 

2004. aasta lõpus jõudis Eesti arhitektuurimuuseumi näituste arv ümmarguse 200-ni. Neist 159 on olnud arhitektuuri- ja disaininäitused ning 41 arhitektuurimuuseumis toimunud kujutava ja tarbekunsti, teatri-, moe- jt kunstide näitused. Muuseum on korraldanud kokku 80 näitust Eesti arhitektuurist (neist 32 väljaspool oma maja, sh Hollandis, Saksamaal, Soomes, Rootsis, Norras, Venemaal ja Eesti Instituudi vahendusel Prantsusmaal). Koostöös teiste arhitektuurimuuseumide, kultuuriinstituutide ja saatkondadega on soolalattu toodud 34 arhitektuuri välisnäitust Brasiiliast Jaapanini, sh Briti, Saksamaa, Prantsusmaa, Ida-Euroopa riikide ja kõikide Põhjamaade kaasaegset arhitektuuri. Arhitektuurikonkursside töid on olnud 35, arhitektide liidu näitusi 6. 

Tunnistan, et kui enne 1996. aastat ametiasutustes soolalao äriplaani kaitstud sai, siis ma ise ei uskunud, et aastas publikut 25 000 inimest saab. Aga selline arv on läbi aastate püsinud. Kindlasti on külastuste numbrit võimalik suuremaks punnitada, kui rohkem raha reklaami kühveldada, mida 1996. aastast peaaegu muutumatu eelarve paraku ei võimalda. Eesti kultuurifinantseerimine on üks äärmiselt emotsionaalne ja boheemlik nähtus. Väikese riigi suuri kultuuriasutusi vaadates (Vanemuise 350 inimest on ju tehas) tundub, et arhitektuurimuuseum on olnud üks kõige ökonoomsemaid kultuuriasutusi Eestis: töökohti on meil vaid 13 (sh kogu teenindav personal), aga näitusetegevus aasta ringi pidevalt kolmel korrusel, kokku ca 850 m²-l, lisaks korraline muuseumitöö. Nüüd siis lisandub veel üks korrus, raha tegevuskuludeks ja inimeste juurdevõtmiseks aga ? loomulikult mitte. Ei viitsinud keegi ministeeriumis tõsiselt tegeleda ka ühe eelarverea teisele suunamisega, mistõttu lendas uppi meie mõte I korrus juba tänavu uuendatuna avada. Eesti riigi eelarve nimelt saab tohutu hoobi, kui arhitektuurimuuseum sel aastal kas või ühe mööblitüki ostma peaks.

 

Plaanist ?a? plaaniks ?m?

 

Mida teha tingimustes, kus otstarbekad lahendused on välistatud? Seda, mida ikka: mis  pähe tuleb. Nii tulebki soolalattu suveks minu ammuse lemmiku Peeter Mudisti maalide näitus, mida kevadel eksponeeriti Helsingi Taidehallis. Anu Liivak tuli mõttega sealsamas Helsingi tiiburi kassajärjekorras kohe kaasa ja Retretti ? Rotermanni kunstisild oli sündinud. Ka Soome erakollektsionäärid olid oma tööde toomisega Tallinna lahkelt nõus. Mudisti näitus satub väga hea aja peale: kunstimuuseum on asjad kokku pakkinud, kuid uus muuseum ju veel avatud pole.

Edasiste muudatuste lähtekohaks on, et soolaladu jääb tegutsema peamiselt küll arhitektuuri-, kuid siiski ka kunstikeskusena. Arhitektuurimuuseumi tugevus on seisnenud mitmekülgsetes koostööprojektides ja seda suunda on mõttekas jätkata. Suured näitusesaalid jäävad mõlemale korrusele, et maja erandlike suurürituste puhul ühes rütmis hingama panna ? nagu see on olnud näiteks graafikatriennaalide puhul. See on ka põhjus, miks meile ei olnud kuidagi vastuvõetav arhitektide liidu jõuliselt väljendatud soov oma kontor kunstimuuseumi saali kolida (täpsemalt sellest 60 m² endale lõigata). Polnud EALile ka I korruse kõrvalruumidest midagi pakkuda, sest kõik need on akendeta. Õnneks sai EALi juhatus varsti ka ise aru, et soolalao saal pole kontoriks parim variant.

 

Uuetüübilise muuseumi

arendamine jätkub

 

Kui akvarellhajusa kultuurieelarve märgid selginevad, siis üritame soolalao esimesele korrusele rajada poolavatud fondi tüüpi arhitektuurimakettide ekspositsiooni. Sellesse sulanduvad arhitektuuriajakirjade lugemistuba, raamatute müük, arhitektuurivideote laenutus, Euroopa arhitektuurikeskuste infonurk, Igavleva Turisti puhketsoon, väike kohvik jm. I korrusel  saab vihjeid selle kohta, mis ülejäänud majas, s.o ülemises näitusesaalis, fondides ja fotokogus toimub. Fotokogu, kuhu just viimastel aastatel on laekunud eriti palju väärtuslikku (endiste projektinstituutide suured fotokogud) hakkab ennast II korruse tööruumis väiksemate näitustega ise tutvustama.

Kogu I korruse ruumilahenduse kontseptsiooni lähtekohaks on transparentsus ja transformeeritavus. Siia tulekuks ei ole vaja piletit osta. Väljaehitamist ootab publiku vastuvõtutsoon, garderoobil pole olnud õiget kohta, napib tualettruume. Soolalao mured pole avalikkuse ette jõudnud, kuid läinud laulupeoaegse Lootsi üleujutuse ajal sai hästi selgeks, et keldrikorruse hoidlatest tuleb fondid ära tuua, need liiguvad I korruse tagaruumi.

Teise korruse saal jätkab vahetuvate näitustega. Juba on käivitunud tulevase teatriaasta ettevalmistamine, mis arhitektuurimuuseumiga hästi haakub: paljud Eesti teatrimajad on ka arhitektuuriajaloo tähtteosed. Galeriil jätkame eesti arhitektide portreenäituste sarja, konkursitööde tutvustamist ja väiksemaid külalisnäitusi. Viimastel aastatel on Rotermanni soolalao sisulist tegevust tugevasti toetanud Põhjamaad. Rootsi toetusega tehtud juugendinäitus ?Architecture 1900?, mis läks Tallinnast edasi Peterburi, Riiga, Helsingisse ja Stockholmi, avatakse tänavu suvel Gotlandil. Koostöös Rootsi Instituudiga tuleb Rotermanni sügisel Stockholmi Linnamuuseumi Rootsi arhitektuurifotograafia väga professionaalne näitus.

Ent juba enne jaanipäeva avame suure suvenäituse Soome-Eesti arhitektuurisuhete kohta läbi XX sajandi. Selle tegemise käigus on välja tulnud nii mõnigi üllatus. Umbes pool originaalmaterjalist tuleb Soome Arhitektuurimuuseumi kogudest. Näituse kujundab Leo Lapin, kes on olnud alates 1970. aastatest saadik Eesti ja Soome arhitektuurisuhete aktiivseim vahendaja.  

Soome-Eesti arhitektuurisuhete näituse osaks saab galeriitäis soome arhitektide konkursiprojekte üle kümne aasta tagasi toimunud Eesti kunstimuuseumi arhitektuurivõistluselt (1994). Paistab olevat möödunud piisav aeg, et värske pilguga kunagisi võistlustöid uuesti üle vaadata ja kujutleda, milline olnuks tänavu valmiv kunstimuuseum siis, kui ?ürii oleks teisiti otsustanud. Nende mõtete ja projektidega viipab arhitektuurimuuseum hüvastijätuks lahkuvale kunstimuuseumile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming