Roosa toss on kõikjal, mitte ainult väljas

Killu Sukmit ja Minna Hint on väga hästi tabanud Anna-Stina Treumundi ja tema loomingu ambivalentsuse ja üksteist toetava, aga ka välistava mitmekihilisuse.

REET VARBLANE

Killu Sukmiti ja Minna Hindi ruumiinstallatsioon „Roosa toss väljas“ Kraamis (Ülase 16 / Madara 22) kuni 20. V.

Killu Sukmit ja Minna Hint on jäänud oma uue ruumiinstallatsiooni saatesõnades napiks, kuid see, mille nad on välja toonud, annab siiski kätte niidiotsa, et teosele läheneda. Tekstis seisab: „Tegemist on kohaspetsiifilise totaalse ruumiinstallatsiooniga, mis tegeleb ruumi – feministliku, avaliku ja privaatse ruumi ning roosa kuubi teemaga“. Ruum kui selline, isegi kui see on piiritletud feministliku, avaliku ja privaatse ruumina, on avar ja vahest ülegi kasutatud mõiste ning jääb seetõttu ebamääraseks.

Kuid kaks lisandust toovad selguse ja niidiotsast saab Ariadne lõng, kuigi ei tohi unustada, et juba vanakreeka Ariadne müüdis oli mitmeid kihistusi ja et Ariadnele, Theseuse ja ka Ateena linna päästjale, sai osaks reetmine. Kõigepealt roosa kuup nii modernistliku kunsti steriilise esitluspaiga valge kuubi vastanduse kui ka kunstnike enda määratlusena, rühmituse ideoloogilise nimena Roosa Kuup. Tähelepanu väärib ka sõnakasutus: Roosa Kuup on installatsioonitiimi, mitte ainult kahe nimeliselt välja toodud autori ühisnimi. Tiimiks võib aga pidada kõiki, keda tänatakse, ehk siis Anna-Stina Treumundi, Polymeri ja teisigi inimesi ning Tõnu Narrot. Pressitekstis viimasena toodud tagasihoidlikust lisamärkusest leiab aga installatsiooni mõistmise võtme: näitus on pühendatud Anna-Stina Treumundile. Varalahkunud andekas kunstnik Anna-Stina Treumund (1982–2017) on installatsioonis kaasas (kohal) kahel tasandil. Ta on põhjus, objekt, mille ümber on installatsioon üles ehitatud, mida tõlgendatakse ja mille abil konstrueeritakse ka laiemalt feministlikku ruumi kui sellist. Või, kui täpsem olla, ei konstrueerita mitte niivõrd feministi, queer’i kuvandit, kuivõrd hea sõbra ja mõttekaaslasega ühendanud suhet. Aga Anna-Stina Treumund on kohal ka tiimiliikmena, keda tänatakse, nagu kõiki teisi väljapaneku õnnestumisele kaasaaidanuid.

Ruumi täitva roosa tossu nagu ka heliinstallatsiooni ülesanne on siduda horisontaalne ja vertikaalne tasand.

Killu Sukmit

Kui Anna-Stina Treumundi viimase, Tartu kunstimuuseumi isikunäituse kuraator Rael Artel küsis temalt, kuidas ta ise suhtub teda iseloomustavatesse märksõnadesse nagu „kunstnik“, „naine“, „feminist“, „aktivist“, „koerte ja kasside omanik“, „queer“, „fotograaf“, andis Treumund ambivalentse (loe: mitmekihilise) vastuse: „Need kõik on määratlevad ja mul on sellega ambivalentsed tunded. Näen end ja oma tegemisi tervikuna. Nii kunst, aktivism kui ka eraelu on minu jaoks suhtlusvahendid ja kõik need räägivad queer-feministlikku keelt. Ma saan sel suvel 35-aastaseks ning olen olnud kimbatuses juba mitu viimast aastat – mul on õnnestunud viimased 13 aastat õppida, öelda, mida arvan ja tunnen, alustada kunsti ja muude tegemiste kaudu vestlusi LGBTQI kogukonna teemal, vahetanud bioloogilise pere poliitilise vastu, saanud avada isikunäitusi, pakkunud kodu paljudele koduootavatele kassidele, leidnud oma kirurgist printsess Pipi hobusel –, panen aga ikka endale töötu, koduperenaise, endise fotograafi ja tabletineelaja tiitli. [—] Paratamatult jääb tunne, et olen ei-kellegi-maal ja kasutatav. Kõige täpsem nimetus oleks vast „post-sovetist pärit queer-feministlik kunstnik“. Kõigil neil sõnadel on inimeste jaoks negatiivne tähendus. Samas kuna meid pole palju, pole ka reegleid ja traditsioone ehk võin teha, mida soovin. Nagu 1990. aastad.“1

Intervjuu on aga pealkirjastatud kunstniku tõdemusena „Vajan kindlat aega ja tähtaega“, mida ta on ka inter­vjuus selgitanud: „Ma ei tee kunagi teoseid sisemisest vajadusest, kuigi peaks – nii oleks alati midagi kapi otsast/tagant võtta. Mul on vaja kindlat kohta ja tähtaega: tavaliselt kandideerin galerii ajale algse mõttega ning saanud jah-vastuse, hakkan ideed arendama ja materjale koguma. Mõnel juhul on näituse ja tööde esitamise kontekst määravam kui teisel.“2 Usun, et kõik, kes on olnud Anna-Stina Treumundi kõrval näituse tegemise ajal, võivad kinnitada, et lõpusirgel oli ta alati väga enesekindel ja teadis täpselt, mida tahtis ehk milline teos kuhu pidi minema. Ja usun, et nad teavad sedagi, et sellele eelnes pikk kõhklusterikas protsess.

Airi Triisberg on selle väljaande tekstis läinud veelgi kaugemale ning osutanud ambivalentsusele meie queer- ja lesbifeministlikus liikumises laiemalt: need algatused on andnud tähelepanuväärse panuse praeguse feministliku avalikkuse tugevnemisse, kuigi nende positsioon on selles jätkuvalt perifeerne.3

Killu Sukmit ja Minna Hint on väga hästi tabanud Anna-Stina Treumundi ja tema loomingu ambivalentsuse ja sellega kaasnenud üksteist toetava, aga ka välistava mitmekihilisuse. Roosas kuubis on küll ruumi sisenejale otsekohe silma jäävaid osiseid, võimsaid kujundeid, nagu poolenisti lõhutud sein, mille taga avaneb uus ja veel tugevam telliskivisein, või video „Ärge unustage vihmavarje vahetada“, poeetiline kujund üürikestest kohtumistest, või nii-öelda augustatud, vigastatud nahka meenutavad laepaanid. Ühtegi neist ei saa siiski pidada keskseks, installatsiooni ja selle abil ruumi üheselt määratlevaks kujundiks. Sukmiti ja Hindi roosa kuup (või Roosa Kuubi roosa ruum) on ehitatud üles sadadele detailidele, Anna-Stina Treumundi isiklikele asjadele (rõivad, kujukesed, tikitud padi, plaadid) või millelegi, milles installatsiooni autorid on näinud seost temaga.

Üks detail või detailide kogum pole teistest tähtsam. Isegi installatsiooni efektsed, otsekohe silma jäävad kujundid avanevad vaatajale lõplikult alles neisse süvenemisel, esmase efekti varju jäävate nii-öelda saladetailide kaudu. Näiteks video ekraanile tikitud mõte, et mul (Anna-Stina Treumundil, aga ka kõigil, kes samamoodi tunnevad) on kaks perekonda (bioloogiline ja ideoloogiline) ning üks pole teisest tähtsam, samuti sinna juurde kinnitatud „Ladyfesti“ tunnuskujund – näputööd vihanud Anna-Stina Treumundi tikitud tähenduslike märkidega roosad kindad või videopildi vastupeegeldus vihmavarjul.

Tillukesi kogumeid, alaminstallatsioone, ükskõik, kas nende detailid kuulusid tõepoolest Anna-Stina Treumundi isiklike asjade hulka või see on Killu Sukmiti ja Minna Hindi kunstiline kujund, ühendab üks kummaline, aga taas tähenduslik moment: ükski esitatud esemetest ei mõju (ega toimi) sellena, mis see oli kunagi varem, päris elus. Elektripliit näib grammofonina, pann, kus kunstnikud püüdsid ise valmistada roosa tossu pommi, aga mis ei õnnestunud, veidra anumana, toolijalad günekoloogi veidi vägivaldse töövahendina.

Nii moodustavadki esemed, nende kogumid, aga ka roosad seinamaalingud või ka lihtsalt käejäljed totaalse ruumi horisontaalse tasandi, praeguses ajas kulgeva kummastavate katkestuste või sõlmpunktidega jutustuse. Sellele mängib aga pidevalt kaasa vertikaalne, ajas tagasi (aga selle kaudu ka edasi) vaatav tasand – Anna-Stina Treumundi ambivalentsest eluhoiakust tiine tasand. Igal detailil on oma lugu või kui see vaatajale ka kohe ei avane, siis saab ta selle oma kogemuse toel välja mõelda. Horisontaalset ja vertikaalset tasandit seob installatsiooni kui terviku seisukohalt lausa märgilise tähendusega vahetsoon, heliinstallatsioon ehk Anna-Stina Treumundi lemmikmuusikast, aga ka feministliku muusika ikoonilistest teostest miksitud tervik, ja roosa toss. Heliinstallatsiooni puhul ei mängi rolli mitte niivõrd helide rütm ja tugevus või hääle tämber, vaid sõnum ehk laulude sõnad. Killu Sukmit tunnistas, et ka tema on hakanud muusika juures järjest enam hindama sõnu.

Ma sattusin installatsiooni, roosasse kuupi omamoodi vaheajal, kui tossumasin millegipärast ei töötanud ja ka heli­agregaadi patareid olid tühjaks saanud. Tehniline apsakas pakkus teistsuguse kogemuse, mida autorid ei olnud ette näinud: ebaõnnestumisest sai omamoodi eelis, sest visuaalses ja auditiivses vaikuses joonistusid detailid teravamalt välja. Vahest liigagi teravalt.

„Roosa tossu“ installatsioonis puuduvad igasugused selgitavad tekstid, kuid vaataja ei ole üksi jäetud: installatsiooni autorid või veel keegi asjaga seotu ei ole valmis üksnes küsimustele vastama, vaid on alati avatud mõtteid vahetama, viima juttu Anna-Stina Treumundile, aga ka feminismi ja LGBTQI temaatikale.

Kraam pole pelgalt kunsti- või kohtumisruum, Kraam toimib ka omamoodi vahetuspunktina: sinna võib viia rõivad, mida enam ei vaja, ning leida sealt midagi endale. Kuid see, mis seal toimub, pole enam ainult füüsiline vahetus. Anna-Stina Treumundi ema ja õde, aga ka elukaaslane on sinna toonud tema asjad. Sellest on saanud kunstniku fond või kollektsioon. Kuid Anna-Stina Treumund pole ainuke kunstnik, kelle isikukollektsioonist võib Kraamis rääkida. Ka Malle Leisi isiklikud asjad on leidnud seal uue kodu. Kui keegi peaks omandama midagi, mis on kuulunud kas Treumundile või Leisile, saab ta kaasa ka selle sümboolse, tähendusliku väärtuse.

„Roosa tossu“ installatsiooni külastamine ei ole ainult passiivne kunstinautimise akt, seal viibimine on omamoodi sümboolne vahetusakt. Võtke endale aega ja ärge kartke, tegemist ei ole ei manipulatsiooni ega voodoo, isegi mitte puhastumisega, aga võite avastada endas midagi, millest varem polnud aimugi.

1 Vajan kindlat kohta ja tähtaega. Rael Arteli intervjuu Anna-Stina Treumundiga. Kunstniku isikunäitusega „M-i märg unenägu“ kaasnenud trükis: Anna-Stina Treumund. Tartu Kunstimuuseum, Tartu 2017, lk 1.

2 Samas, lk 4.

3 Airi Triisberg. Anna-Stina Treumundi praktika lesbi-, queer- ja feministliku poliitika kontekstis. Kunstniku isikunäitusega „M-i märg unenägu“ kaasnenud trükis: Anna-Stina Treumund. Tartu Kunstimuuseum, Tartu 2017, lk 12.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht