Roosa müts: Korruptsioon sööb unistused ära

REBEKA PÕLDSAM

Wikipedia

48 aastat tagasi 26. märtsil alustasid Yoko Ono ja John Lennon Amsterdamis aktsiooni „Voodis rahu eest“ („Bed-in for Peace”).

Wikipedia

Pseudoboheemlaste lüüriline romantika on väljakannatamatu. Nende sõnul on maailm ideaalne: raskel momendil tuleb ainult sügavalt sisse ja välja hingata, et kõik laheneks, sest meid kõiki ühendab suur empaatia. Klassikaks saanud Lennoni ja Ono laulu „Imagine“ (1971) kannab vahest samasugune paatos, aga see on sisult tabavam ja mitmekülgsem-kaasavam. Unistamisega laiendame oma vabaduse piire, kujutame ette midagi enneolematut või puuduvat, pakume välja visioone ja hakkame nende visioonide järgi oma elu kujundama.
Just äsja valiti Eesti Rahvusringhäälingu uueks juhiks mees, kes sai esimeses voorus kõige vähem hääli. Kõige edukam kandidaat jäi aga tööst ilma, sest ei sobinud kompromisslahenduseks. Tegemist polnud konsensushääletusega, kui kõik on nõus ühte ja sama kandidaati toetama, vaid poliitiliselt enne kokku lepitud kompromissiga. Kõigis ajalehtedes arutati asja põhjalikult ja leiti, et tulemus on imelik, kuid pärast Sirbi skandaali ei taheta naljalt midagi vaidlustada, kartuses, et torm viib vee klaasist välja. Riigikokku valitud saadikud kasutasid ERRi nõukogus oma mandaati ega julgenud olukorda venitada. Hirm on hullem haigus kui viha, sest tegematajätmiste tagajärjed on vahel hullemad kui vihaste laamendajate omad.
ERR on Eesti kõige olulisem infokanal, kus ei pea nagu kommertsmeedias reklaami ja klõpsude nimel rumalusi rääkima-näitama. ERR võiks olla mitmekülgne ja informatiivne avaliku arvamuse tüür. ERRi kanaleid võime küll liigse intellektualismi vältimise ja järjepideva konservatiivsuse eest lõputult hurjutada, ometi ei jõua kriitika selle nõukogu liikmete ja nende kokkukutsujateni. Muidugi on tele- ja raadioajakirjaniku amet väga raske, nõuab ultrakiiret ümberlülitumist ja palju toimetajaid, et teha formaadid dünaamilisemaks ja sisu mõistetavaks. Miks on aga ERRis normiks, et saatejuhid kipuvad intervjueeritavate sõnumi nurki rahvaliku stambiga maha lihvima? Isegi vaatajad pole nii tasalülitatud, kui on saatejuhid oma „rahvaliku“ huumoriga.
Kui kõneldi soolisest palgalõhest ja tööturu segregatsioonist, üllatas mind väga meessaatejuht, kes rõõmsalt väitis, et tore, kui ka mehed televisioonis töötavad, sest nemad, eluõied, toovad naistemassi pisutki elevust. Kui rääkida ekraaninägudest, siis ekraanil esineb ikka rohkem habemekandjaid ning naised on teles valdavalt nähtamatul positsioonil. Kui kaua võivad ajakirjanikud ühiskonna ja kultuuri probleemteemadest sujuvalt üle ujuda? Selle asemel et jääda keerutama romantilise pooltõe ümber, tuleks öelda välja selge seisukoht.
Demokraatia defineerimise vajadus tekib tavaliselt siis, kui kellegi vabadusi hakatakse piirama. Unistaminegi on vabaduse piiride laiendamine ning avatud arutelu eri visioonide üle demokraatia põhiväärtus. Sügisel tulevad taas kohalikud valimised ja tahan oma hääle anda neile, kellel on tegevuskava, millest soovin ka ise osa saada. Valimisdebatid on Eesti avaliku elu kõige teaberikkam aeg. Avalik arutelu on avaliku raha eest tehtava töö osa. Valimiste parim osa on see, et saab nalja: probleeme mõistetakse sageli nii erinevalt, et see mõjub tihti absurdselt naljakana, aga avab ka silmad.
Avatud diskussioon pole kindlasti ainult parteipoliitikute asi, vaid on vajalik kitsamaiski valdkondades. Näiteks kunstivallas jäeti möödunud aastal pidamata debatid (tulevikuperspektiivide esitamine ja hetkeseisu sõnastamine) Kumu juhi ja ajakirja Estonian Art peatoimetaja konkursita ametisse nimetamisel. Ajakirja KUNST.EE peatoimetaja konkurss suudeti selle aasta alguses nii läbi viia, et see ei jõudnud ühtegi eriala veebifoorumisse, mille kaudu valdkonna uudised enamasti levivad. Saabuski ainult üks avaldus, mis rahuldati. Ma ei ütle, et mainitud institutsioonide juhid ei vääri oma positsiooni, ent kriitilised arutelud on kaasaegse kunsti kõige olulisem osa, need on sama olulised kui kunstiteoste loomine ning viivad kogu valdkonda edasi. Debati ärajätmine toob kaasa seiskumise ja süvendab heitumist.
Miks aga teha ise enda elust vaikiv ajastu ja vältida diskussiooni kui ebamugavat tüütust? Miks pole teadmiste, faktide ja vaatepunktide paljusus uudishimuliku magusaim pala? Vahest sellepärast, et ajakirjanduses ei võeta spetsialiste ja uurijaid tõsiselt, kui tegemist on abstraktsema asjaga kui pakipiim klaasis? Või on juba seegi liiga abstraktne? Infoühiskonnas ei pea igaüks igas küsimuses ekspert olema, aga ta peab meedia vahendusel teada saama olulistest arengutendentsidest ja faktidest ning sellest, kuidas neid teadmisi kasutada. Igal valdkonnal ja ühiskonnagrupil peab olema aruteluks platvorm, institutsioonide asi on neid hallata. ERRiski tuleb meeles pidada, et keskmist inimest pole olemas: igaüks peab olema nähtav ning uudiste tootmine pelgalt EKRE liikmete väljaütlemiste põhjal ei tähenda, et kõigi harimatute Eesti inimeste arvamus on esindatud. Kui ajakirjandus peab kultuuripelglikke oluliseks ühiskonnagrupiks, uurigu neid poliitikast väljaspool ja analüüsigu koos sotsiaalteadlastega sisulisemalt.
Kõigeks, mida rahastab Eesti riik, on liiga vähe ressurssi, et funktsioneerida nii nagu suurriikides, kus maksumaksjaid on sadu kordi rohkem. Meil on kõik vahendid piiratud ja neid tuleb eriti loovalt kasutada, tegijate tugevusi nutikalt rakendada ja neid inimestena väärtustada. See tähendab, et institutsioonide juhid peavad olema julged unistajad ja usaldavad personaligurud, mitte vaid keskmisest võimekamad toimetajad-spetsialistid, kelle juhiks valimine tähendab nende loomingulise potentsiaali kurvalt känguma saatmist. Praegu on parim aeg tohletanud dogmaatikutele selg keerata ja järele mõelda, mis meil praegu olemas on ja mida homme teha tahame. Näiteks on täna ja homme Tartus „Tõepõhjahäkaton“ (http://hack24.ut.ee/et), kus kõik võivad osaleda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming