Rokkstaarist kunstnikuks

Kadri Rood

Maalijate käekiri on üks, bändi-imago ja ideeline taust aga teine. Die Jungi (Marie Kõljalg alias Marie Meister, Ahto Eller alias Heller ning Joonas Vangonen alias Johan Wan Goghnen) näitus „G euro n euro ration: Die Jung” Y-galeriis ja Tartu kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 9. II.

Die Jungi taga on end bändina esitlevad Tartu ülikooli maaliosakonna magistrandid Marie Kõljalg, Ahto Eller ning ajalootudeng Joonas Vangonen. Die Jungi maalikunstnikest liikmete töid on Tartus varemgi väljas olnud: Nooruse galerii näitusel „The Kids Are Sane / Lapsed Mars Tupla” ja kunstimaja aastalõpu näitusel. Tartu kunstielus on pead tõstmas aktiivne maaliosakonna taustaga seltskond, kes on valmis katsetama uusi lähenemisi maalikunstile.

Koodide rohkus
Grupi nime võib tõlgendada mitmel viisil: saksakeelse sõnana „noored”, ingliskeelse käsuna „sure, Jung” või ka valesti kirjutatult „sure noorelt”. Esimene lugemisviis haakub Ida-Saksamaa ja nõukogude ideoloogia teemadega näitusel. Psühhoanalüüsi suurkujule Jungile surma soovimises võib näha üleskutset loobuda liigsest tõlgendamisest, kunstniku alateadvusse kaevumisest, arhetüüpidest, sümbolitest ja muust psühhologismist. „Sure noorelt” on aga ehtne rokkbändilik elufilosoofia, kus mõõdupuuks elamise intensiivsus, mitte elatud aastate hulk.
Nime võimalike koodide paljusus peegeldub ka näituse sisus. Pigem läänele omane rokkstaari hoiak seguneb nõukogude propagandaloosungitega, keeled põimuvad ja segunevad. Näituse mõned osad jäävad sootuks iseseisvaks, näiteks Marie Meistri „Toetusakt” / „Supporting Act”), mis paistab silma pealkirja leidliku tõlgendusega, kuid ei seostu väga tugevalt näituse tervikuga). Näitusel valitsev taotluslik eklektika toimib üldiselt hästi, kuid jätab kohati mulje, et kõik head mõtted on tahetud korraga ellu viia.
Näituse Y-galerii osa on selgelt tugevam, põnevam ja läbitöötatum kui monumentaalgalerii oma. Sealne ekspositsioon omandab tähenduse pigem Y-galerii eksponeeritu kaudu, mõistlik oleks seda vaadata alles pärast viimase külastamist. Eraldi vaadates jäävad pisut õhku rippuma bändistilistika, mäng ideoloogiatega ja maalide suhe nendega. Monumentaalgaleriisse laiali paigutatud sõnadest moodustuv venekeelne fraas „я люблю вас тоже” on efektne, segaseks jääb vaid, kelle armuavaldusele see vastuseks peaks olema. On see bändi vastus publikule või sotsialismiriigi poliitikute ja rahva kaheldav armastus?
Näituse ideeline telg ja peamine tugevus on rokkbändi arrogantsi, staarihoiaku ja eneseteadliku cool’i ning propagandaparoodia ning sotsialistliku esteetika ja retoorika õnnestunud kokkumäng.
Tegemist on kahe vastandliku kunstnikukuvandiga, nalja heidetakse mõlema üle. Esimene on kunstniku kui iseteadliku ja anarhistliku loovisiksuse oma, kes tahtmise korral teeb rokkbändi, kuid tuju muutudes hakkab hoopis maalima; teine aga sotsialistliku rahvakunstniku kuju, keda vähemalt retoorikas peaks iseloomustama sotsiaalne vastutustunne, rahvapärasus ja töökus ning kes peaks töötama tööliste hüvanguks ja olema isegi sisuliselt tööline. Esimest tüüpi iseloomustavad bändipildid ja vaimukas dokumentaalfilm, mikrofoni ja kõlaritega installatsioon, reliikviana eksponeeritud kitarr, kompositsioonid bändiliikmete lava taha tellitud jookidest jne, teist aga andekad ja leidlikud stendid „Kolm noort maalijat”, „Oma elu meister”, „Die Jung” ning „Ilus ja kasulik”. Sotsialistliku rahvakunstniku kuvandit toetavad ka näitusel mitmes kohas kasutatud vene keel, tekstifondid ning vinüülplaadi kuju, mis justkui veidi ajas tagasi juhataks. Stendidel kujutatakse laenatud pealkirjade ja loosungite ning „bändiliikmete” piltide abil tööka rahvakunstniku ideaali, sotsialistliku noore kuvandit ning nõukogude naise musternäidist.

Läbimõeldud mainekujundustaktika
Mida rohkem vaadata, seda rohkem hakkavad esmapilgul kaks vastandlikku mainekujundustaktikat põimuma, segunema ja toimemehhanismilt sarnanema. Bändi promopilte saab kasutada ka sotsialistliku propaganda vahendina, sest põhiprintsiip palju ei erinegi: mõlemal kujutatakse professionaale omal alal tegutsemas, mõlemad püüavad näidata midagi ihaldusväärsena, meeldida ning pürgida eeskujuks ja ideaaliks. Ideaal ja eeskuju peavad aga alati olema sammukese järgijatest ees, et oleks ikka, kuhu püüelda. Nii rokkstaari kui sotsialistliku kangelase pildid peavad jätma veidi kättesaamatu mulje. Praegu sotsialistlikku propagandat enam uksest ja aknast sisse ei voola, kuid ajuloputuse üldine tase ei ole kahanenud. Nüüd üritavad kõik ennast ise müüa ning enesereklaamist pole pääsu ka kunstnikel ja muusikutel.
Reklaamimise sundust parodeerisid noored leidlikult näitusele Tartu linnaruumis eelnenud kampaaniaga „Avame peatselt”. Tänavatel oli näha lihtsa kujundusega silte, kus kiri „Avame peatselt” ning selle all joon, kuhu võis kirjutada avatava näituse pealkirja. Y-galeriis täitsid sildid terve seina ning külastajad võisid neid oma äranägemise järgi täiendada. Tegu on tuntud, kuid ikka toimiva reklaamvõttega, kus toote või teenuse turuletulekule eelneb kampaania, mille käigus aga ei selgu, mida õigupoolest reklaamitakse. Salapära püüab tähelepanu ning inimesed hakkavad mõistatama, millega on tegu. See nõuab aktiivsemat osalust ning jääb seega ka paremini meelde kui lihtsalt etteantud nimi, mis ongi reklaamijate eesmärk. Die Jung on aga võttele oma nõksu lisanud, sest tavaliselt ei saa reklaamikampaaniasse sekkuda ning oma hüpoteese reklaamitava kohta välja pakkuda.

Maal ei toeta ideed
Projektil on selge kontseptsioon, kuid maalide suhe sellega jääb kohati segaseks. Näitus olevat maaliosakonna magistriõppe kursuse „Maal/dekonstruktsioon” osa, selle eesmärk olevat katsetada maalikunsti ristamist teiste kunstiliikidega. Jäin mõtlema, kas näituse installatiivne pool loodi toetuseks maalidele või vastupidi, sest kahe poole vahel valitseb kohati visuaalne ebakõla. Maalijate käekiri on justkui üks, bändi imago ja muu ideeline taust aga teine. Y-galerii osas on lahknemist tunda vähem, kuid kunstimajas oleks nagu väljas olnud kaks näitust korraga. Maalid on mõlemas näitusepaigas bänditemaatikaga seotud, abstraktsed ja (pool)figuratiivsed.
Die Jungi projektis on läbimõeldust, põhjalikkust ja korralikku eeltööd, mis avaldub paljudes väikestes, kuid vaimukates detailides. Näitust on tehtud mõnuga ning kunstnikud on nautinud võetud rolle ning nendega kaasnevaid hoiakuid. Kolme autori koostöö on sujunud ning nende teosed täiendavad üksteist nagu ühes korralikus bändis olema peabki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht