Rohi hakkab kasvama juurest

Reet Varblane

Lõppevale kunstiaastale tagasi mõeldes tuleb vägisi meelde omaaegne revolutsioonilise situatsiooni määratlus: alamkihid ei taha ja ülemkihid ei saa enam endistviisi jätka, pluss loomulikult võimatu (majanduslik) olukord. Aga see ei käi sugugi mitte ainult kunsti kohta: kultuur või õigemini kultuuritegemist saatvad (takistavad) asjaolud (eelkõige raha  ja tegijate sotsiaalsete garantiide puudus) on leidnud viimase aja meedias endale olulise koha. Või õigemini, meedia huvi kultuuri (selle ümber käivate skandaalide) vastu näib kulgevat endiselt kampaaniakorras: tähelepanukeskmes ollakse just niipalju, kui valdkonna aktivistid („alamkiht”) suudavad seda huvi ülal hoida (panna „ülemkihti” ennast ebamugavalt tundma).       

 Nii-öelda revolutsioonilise olukorra valgusel on just lõppeval aastal meie kunstielus joonistunud selgelt välja kaks tendentsi: järjest olulisemat rolli on hakanud endale võtma alternatiivsed, rohujuure tasandilt  tekkinud kunstitegemise ja -näitamise paigad; vanad, sissetöötatud institutsioonid aga muutunud järjest konservatiivsemaks. Küsimus polegi mitte ainult uute alternatiivsete paikade arvukuses – kuigi ka neid on just viimasel ajal juurde tekkinud lausa nii palju, et ka kitsamal alal puudub täielik ülevaade sellest, kes, kus ja millega tegeleb –, kuivõrd nende tegutsemisviisis. Uus kunstimaastik ei taha olla ametliku vastandus, kitsa  ringi painete ja tungide maandamispaik, vaid kunsti ja kunstielu mõtestamise võimalikult lai areen. Kõige selgemalt on seda tõestanud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKMi) sünteesiv tegevus: alternatiivne projektipaik ei ole mitte ainult seltskonna võimekate (ja ambitsioonikate) EKA õppejõudude-kuraatorite laboratoorium, nende oma tudengite mängumaa (nagu see võis tunduda veel mõned aastad tagasi), vaid rahvusvaheliselt  tegutsev mitmeid valdkondi (näitused, arutelud, loengud, kohtumised, peod) ühendav tervik. Kohtasin hiljaaegu ühte noort kaitseministeeriumis töötavat inimest, kellele nüüdiskunst on midagi ebamäärast ja kauget: tema (ja paljude teiste temataoliste) jaoks on EKKMi peod alternatiivne võimalus mõttetute ööklubide taustal. Ta pole küll EKKMi näitustele jõudnud, aga olen kindel, et ta mitte ainult ei jõua sinna, vaid et temast saab  just tänu neile pidudele aktuaalse kunsti kriitiliselt kaasamõtlev tarbija. 

Kuid EKKM ei ole ainuke: jõuliselt on  hakanud toimima Märzi projektiruum juba mõned aastad ennast näidanud Easti galerii naabruses Tallinna vanalinnas; segastele omanikusuhetele vaatamata jätkab Polymeri kultuuritehas, MoKS on ennast tõestanud residentuurina, Y-galerii ning eelkõige sügisene Tartu nüüdiskunsti festival on head näited, kuidas nüüdiskunstile tähendust tekitada. Aga need on tõesti vaid paar näidet, tegelikult toimiv areen on märgatavalt suurem.  Küsimus pole sugugi pelgalt paikades, vaid ikka inimestes. Eesti Kaasaegse Kunsti Ühendus (EKKÜ) ei hõlma sugugi mitte ainult au- ja võimuahneid noori kunstitöötajaid, kes tahavad ennast ja oma tegevust kunstilukku kirjutada. Ega selleski midagi taunitavat ole, kuid EKKÜ on ennast näidanud ka oma kunstiideaalide elluviijana, sootsiumi parandajana. Nii et sotsiaalselt kriitiline, poliitiline kunst pole pelgalt mäng turvalises valges  kuubis.       

Kuid ega asi pole noorte ja vanade, alternatiivsete institutsioonide juhtide uue- ning esinduskunstiasutuste juhtide vanameelsuses. Kokkutõmmatud eelarve, eksisteerimiskulud, järjest suurema omatulu nõue on sissetöötatud kunstiasutuste juhid üliettevaatlikuks teinud ning, nagu tõestas kas või Tallinna Kunstihoone kevadine Enn Kunila kogu külastatavus, tahab massipublik endiselt  näha turvalist ning tuttavat kunsti. Ega ma ei tahagi sellega öelda, et kunstimuuseumides ja Kunstihoones polnud lõppeval aastal kohta tõsistel aktuaalse kunsti projektidel. Küsimus on pigem mõistlikus (vajalikus) kompromissis. Et aga sellest aru saada, on taas aeg mõelda oma identiteedi, koha ja asendi üle nii oma kui ka rahvusvahelisel kunstiareenil.